Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ süüdi ning ostab siis sulle kalli kingituse.“

      „Ahah. On hullmaidki asju kui see, et su isa ei jõua klaverikontserdile.“ Connor vaatas uuesti läbi binokli. „Kas seal järve keskel on saar?“

      „Jah. Kutsutakse Kuusesaareks. Neljandal juulil toimub seal ilutulestik. Eelmisel aastal proovisin sinna ujuda, aga ei jõudnud kohale.“

      „Mis juhtus?“

      „Poolel teel pidin abi kutsuma. Kui nad mind kaldale tirisid, tegin, justkui oleksin peaaegu ära uppunud – et mind ei süüdistataks, nagu oleksin seda tähelepanu saamiseks teinud. Nad helistasid mu vanematele.“ Seda oli Lolly loomulikult kogu aeg tahtnudki. Nüüd soovis ta, et ei oleks juhtumist rääkinud, aga kord juba kõnelema hakanud, ei suutnud ta enam pidama jääda. „Mu vanemad lahutasid eelmisel aastal ja ma mõtlesin, et mõlemad tulevad mulle järele.“ Ülestunnistus tegi ta kurgule haiget.

      „Kas see töötas?“ küsis Connor.

      „Absoluutselt mitte. Mõte midagi koos perega teha on lõpetatud, kaputt, mokas. Nad saatsid mind terapeudi juurde, kes ütles, et pean „uuesti lahti mõtestama perekonna mõiste ja oma rolli selles“. Nii et nüüd on mu ülesanne olla hästi kohanenud. Vanemad käituvad nii, nagu oleks lahutus tänapäeval normaalne ja mitte midagi erilist.“ Lolly võttis kätega põlvede ümbert kinni ja vaatas hirve, kuni silmad häguseks muutusid. „Aga minu jaoks on see tohutult tähtis. Nagu oleks meres ulpimas, aga keegi ei usu, et sa oled uppumas.“

      Kuna Connor midagi ei öelnud, arvas Lolly alguses, et too teda enam ei kuulanud. Ta oli vait, samamoodi nagu dr Schneideri teraapiaseansside ajal. Siis ütles Connor: „Kui sa tegelikult upud ja keegi sind ei usu, siis peaksid sa kuradi kindlasti ujumise selgeks õppima.“

      Lolly mühatas. „Jah, pean meeles.“

      Justkui mõistes, et Lollyl on tarvis end koguda, ei vaadanud Connor tema poole. Ta uuris ikka veel midagi binokliga ja vilistas läbi hammaste. Lolly arvas viisi ära tundvat – Talking Headsi „Stop Making Sense“ – ning mingil põhjusel tundis ta end nõrga ja haavatavana nagu siis, kui teda eelmisel aastal järvest välja tiriti. Ja hullem veel, nüüd ta nuttis. Ta ei mäletanud täpset hetke, millal see alanud oli, ja pidi kokku võtma kõik oma jõuvarud, et sundida end lõpetama.

      „Me peaksime minema hakkama,“ ütles ta ning tundis ennast kaelarätti näole surudes nagu idioot. Miks ta kõike seda rääkinud oli – poisile, kes talle isegi ei meeldinud.

      „Hea küll.“ Connor tagastas binokli ja läks tagasi tee peale. Kui enne oli suhtlemine selle poisiga olnud vaevaline, siis Lolly murdumine ja nutmine kindlustasid, et sõbraks saamine oli nüüd võimatuks muutunud.

      Soovides meeleheitlikult teemat vahetada, ütles tüdruk: „Kas sa teadsid, et iga viimane kui kasvataja siin on endine laagriline?“

      „Ei.“

      Kui ta tahtis poisile muljet avaldada, pidi ta kuulujuttude levitamise osas palju paremini hakkama saama. „Kasvatajatel on salaelud,“ lausus ta. „Kõik ei tea seda, aga õhtuti peavad nad metsikuid pidusid. Palju joomist ja musitamist ja muud sellist värki.“

      „Ära märgi. Räägi midagi, mida ma veel ei tea.“

      „Hästi, kuidas oleks sellega, et peakokk Vicki Romano pidi osalema New Yorgi missivõistlustel, aga jäi rasedaks ja langes konkursist välja. Ja Gina Palumbo – ta on minu majast – ütles, et tema isa on päriselt maffiaboss. Ja Terry Davis, majahoidja – tema on nagu õudne joodik.“

      Connor keeras Lollyle otsa vaatamiseks end ümber. Ta särk kukkus järsu liigutuse tõttu maha. Lolly korjas selle üles. „Hei, see kukkus.“ Särgiesisel oli ketšupiplekk ning taha oli õmmeldud väike lipik, millelt võis lugeda: Connor Davis.

      „Davis,“ lausus Lolly, keda tõde tabas nagu äkiline allergia. „See on sinu perekonnanimi?“

      „Oled sina aga uudishimulik või mis?“ märkis Connor, haaras särgi ja tõmbas üle pea selga. „Loomulikult on see mu perekonnanimi, geenius, vastasel juhul ei oleks mu särgil lipikut, kus see kirjas on.“

      Lolly unustas hingata. Oh isver. Davis. Nagu Terry Davis. Oh sa jeever. „Nii et, kas ta…“ Ta takerdus. „Kas härra Davis, majahoidja, on kuidagi su sugulane?“

      Connor astus temast kaugemale. Ta kõrvad olid eredat, vihast punast värvi. „Jah, tema see on. Minu isa. Õudne joodik.“

      Lolly tormas talle järele. „Hei, oota,“ ütles ta. „Hei, vabandust. Ma ei teadnud… ei saanud aru… sa poiss. Ma ei oleks iialgi pidanud seda ütlema. Lihtsalt kõlakas, mida kuulsin.“

      „Jah, sa oled tõeline koomik.“

      „Ei ole. Ma olen kohutav. Ma tunnen ennast kohutavalt.“ Ta pidi poisi kannul püsimiseks jooksma hakkama. Süü kattis teda nagu kleepuv higi. Hullem. Teiste inimeste vanemate kohta ei räägita halba. Tema pidanuks seda teadma. Ta enda vanemad olid päris kohutavad, aga kui keegi teine oleks seda öelnud, oleks see teda solvanud, ja see oli täiesti tõsi.

      Aga kuidas oleks ta võinud teada? Kui suur oli tõenäosus? Kõik rääkisid, et Terry Davisel ei ole perekonda, et keegi ei käinud tal iialgi külas, nii et viimane asi, mille peale Lolly võis tulla, oli see, et tal oli poeg.

      Terry Davisel oli poeg. Imeline. Kõik need aastad, mis see vaikne melanhoolne mees laagris töötanud oli, ei olnud ta seda teadnud. Ta teadis mehe kohta vaid seda, et tolle isa ja Lolly vanaisa olid koos Korea sõjas olnud. Vanaisa rääkis, et nad olid kohtunud, pommitades mingit Hani jõe nimelist kohta ja et härra Davis oli olnud kangelane ning et sellepärast on tal alati Kioga laagris koht olemas, igal juhul. Isegi juhul, kui ta oli, nagu Lolly nii rumalalt oli öelnud, õudne joodik. Ta elas üksinda maavalduse servas ühes töötajatele mõeldud majakeses ja oli kohaga lahutamatult seotud. Nendes majakestes said peavarju kokad, majahoidjad, pargivahid, autojuhid ja remondimehed – kõik need nähtamatud inimesed, kes selleks, et koht näeks välja nagu puutumatu metsik loodus, ööpäev läbi tööd rügasid.

      Härra Davis oli erak. Ta sõitis ringi vana džiibiga ja nägi tihti välja väsinud, alati valmis välja võtma „vaba päeva“, nagu Lolly oli kuulnud vanaisa selle kohta ütlemas.

      „Mul on tõesti väga, väga kahju,“ ütles ta Connorile.

      „Minu pärast ei ole vaja kahju tunda.“

      „Ei tunnegi. Ma vabandasin, et ma sinu isa kohta niimoodi ütlesin. Siin on vahe.“

      Connor nõksatas peaga ja lükkas kahlu tumedaid juukseid silme eest kõrvale. „Hea teada.“

      „Ta ei ole kunagi öelnud, et tal on laps.“ Samal hetkel, kui need sõnad välja tulid, taipas Lolly, et tema viga läks suuremaks ja suuremaks iga kord, kui ta suu lahti tegi. Ta lõuad olid nagu ekskavaatori kopad, mis kaevusid järjest sügavamale. „Seda et, ma ei ole kunagi…“

      „Ta ei tahtnud, et ma suvel siia tuleksin, aga ema abiellus uuesti ja ta mees ei taha näha last ringi jõlkumas,“ lausus Connor. „Ütles, et haagismaja jaoks on kolm inimest liiga suur punt.“

      Lolly mõtles sinikale, mida näinud oli. Sellel korral oli tal oidu suu kinni hoida.

      „Haagismajas ei ole kolme inimese jaoks eriti ruumi, aga ega sina seda СКАЧАТЬ