Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rohkem kui küllaga. Nii läheb, kui räägid kellelegi midagi intiimset ja tõest. Samahästi võinuks anda talle kätte relva ja oodata, saamaks teada, kas too vajutab päästikule või mitte. Lollyl ei olnud õrna aimugi, mida Connor rühmale rääkida võiks. Ta teadis vaid, et oli ära andnud piisavalt laskemoona, mida tema vastu kasutada saab.

      Lolly oli esimene. Ta hingas sügavalt sisse ja hakkas rääkima, ilma et teadnuks, mida öelda kavatseb.

      „See on Connor ja ta on esimest korda Kioga laagris. Ta...“ Lolly mõtles sellele, mida ta teadis. Connor oli siin toetusega ja ta isa jõi. Ema oli just uuesti abiellunud ja ta kasuisa oli õel ning sellepärast pidi poiss suveks kodust ära minema. Lolly teadis, et paari sõnaga saaks ta relva poisi vastu pöörata. Tüdruk võis muuta ta inimeseks, kellega mitte keegi suhelda ei tahtnud.

      Lolly tabas Connori pilgu ja teadis, et too mõtleb praegu täpselt sama tema kohta.

      „Ta paneb ketšupit kõigele, mida sööb, isegi hommikusöögile,“ lausus tüdruk. „Tema lemmikbänd on Talking Heads. Ja korvpallis võidab ta alati mees mehe vastu mängu.“ Viimase mõtles ta välja, arvestades, et Connor oli nii pikk ja kandis Chuck Taylori ketse. Lisaks paistis poiss olevat kiire ja tal olid suured käed. Tegelikult mõtles Lolly kõik välja, aga Connor ei vaielnud vastu.

      Siis oli Connori kord. „See on Lolly,“ lausus ta, veeretades ta nime huulte vahelt välja kui solvangu.

      Tõehetk, mõtles Lolly ja kohendas prille. Connor võis ta hävitada. Ta oli teel mäkke enda kohta liiga palju paljastanud. Poiss köhatas, lükkas juuksed silmade pealt ja võttis sisse väljakutsuvalt lodeva poosi. Tema pilk libises üle tüdruku – teadvalt, põlglikult – ning ta köhis hääle puhtaks. Teised laagrilised, kes olid enamasti ülesande ajal ringi rahmeldanud, rahunesid maha. Polnud kahtlustki, et see poiss oskas kuulama panna, nõudes tähelepanu nagu kuri õpetaja või näitleja lava peal.

      Ma vihkan laagrit, mõtles Lolly nii tulise vihaga, et see pani ta näo punetama. Ma vihkan seda ja ma vihkan seda poissi ja ta kavatseb mind hävitada.

      Connor köhatas uuesti ja lasi pilgul üle rühma käia.

      „Talle meeldib raamatuid lugeda, ta mängib väga hästi klaverit ja ta soovib õppida paremini ujuma.“

      Nad võtsid istet ega vaadanud enam teineteise poole – välja arvatud ühel korral. Ning kui nende pilgud kohtusid, märkas Lolly üllatusega, et nad mõlemad peaaegu naeratasid.

      Heakene küll, möönis Lolly, seekord otsustas Connor siis teda mitte inimohvriks tuua või märklauana kasutada. Poiss meeldis talle, aga samas käis ta Lollyle pinda. Ühes asjas oli tüdruk kindel. Ta vihkas suvelaagrit ega hoolinud isegi sellest, et see kuulus ta vanavanematele. Elu lõpuni ei kavatse ta siia tagasi tulla. Mitte iialgi.

      KUTSE

      Ootame, et austate oma kohalolekuga meie,

      JANE ja CHARLES BELLAMY

      50. pulma-aastapäeva tähistamist.

      Olete jaganud meiega sõprust ja armastust.

      Nüüd kutsume teid osa saama meie kuldpulmapidustustest.

      Laupäeval, 26. augustil 2006

      Kioga laager, RR #47

      Avalon, Ulsteri maakond, New York

      Pakume maalähedast ööbimisvõimalust

      Kaks

      Olivia Bellamy langetas graveeritud kutse ja naeratas üle laua vanaemale. „Kui armas mõte,“ ütles ta. „Õnnitlused sulle ja vanaisale.“

      Memm keeras aeglaselt üksteise peale sätitud tillukeste võileibade ja kookidega taldrikut. Üks kord kuus, mis iganes muud nende elus ka toimus, kohtusid vanaema ja lapselaps kesklinnas asuvas Saint Regise hotelli Astor Courti restoranis, et juua koos teed. Nad olid teinud seda aastaid, alates ajast, kui Olivia oli tähelepanu nõudev, töntsakas ja mossitav kaheteistkümneaastane. Isegi nüüd oli kuidagi lohutav astuda neoklassitsistlikusse luksusesse, tulvil elegantset mööblit, palmipotte ja diskreetselt vaikset harfimuusikat.

      Memm jäi pidama lõhevahu tupsuga kaunistatud kurgiviilu juures. „Tänan. Aastapäevani on kolm kuud aega, aga ma olen juba põnevil.“

      „Miks Kioga laager?“ päris Olivia teesõela näperdades. Ta ei olnud seal käinud pärast oma viimast suve enne ülikooli. Meelega ning raputanud sellega maha endasse kogunenud draama ja ängi.

      „Kioga laager on minu ja Charlesi jaoks eriline koht.“ Järgmisena proovis memm väikest kokteilivõileiba, millele oli määritud trühvlivõid. „Seal me kohtusime esimest korda ning ka abiellusime seal keset Pajujärve Kuusesaare lehtlas.“

      „Sa teed nalja. Ma ei teadnud seda. Miks ma seda ei teadnud?“

      „Usu mind, sellest, mida sa selle perekonna kohta ei tea, võiks kirjutada pakse raamatuid. Charles ja mina olime nagu tänapäeva Romeo ja Julia.“

      „Sa ei ole mulle seda lugu kunagi rääkinud. Memm, mis toimub?“

      „Midagi ei toimu. Enamikul noortest inimestest ei ole sooja ega külma sellest, kuidas nende vanavanemad kohtusid ja abiellusid. Ja ega peakski olema.“

      „Mul on praegu küll soe,“ ütles Olivia. „Räägi ära.“

      „See kõik juhtus nii kaua aega tagasi ja tundub nüüd nii triviaalne. Vaata, mu vanemad – Gordonid – ja Bellamyd tulid kahest erinevast maailmast. Mina kasvasin üles Avalonis, ei olnud enne abiellumist linna näinudki. Ja su vanaisa vanemad isegi ähvardasid pulma boikoteerida. Nad olid pähe võtnud, et nende poeg peab hästi abielluma. Tollel ajal tähendas see kedagi, kellel oli seltskondlik positsioon. Mitte mõni tüdruk Catskilli mägilaagrist.“

      Oliviat jahmatas valusähvatus, mille ta vanaema silmadest kinni püüdis. Näis, et mõni haav ei paranenud kunagi täielikult. „Mul on kahju,“ lausus ta.

      Memm tegi silmanähtava katse oma tuju parandada. „Nendel aegadel oli palju klassiteadlikkust.“

      „Ikka veel on,“ lausus Olivia tasa.

      Memm kergitas kulme ja Olivia teadis, et parem on, kui ta teemat vahetab, või muidu on ta sunnitud seletama, mida oma lausega silmas pidas. Ootusrikkalt vaatas ta teekannu. „Kas see on valmis?“

      Nad jagasid omavahel alati suure kannu Lady Grey teed, kus oli koos bergamotiga tunda lavendli hõngu. Olivia vanaema noogutas ja valas tee välja. „Igatahes,“ lausus memm, „on sul tähtsamaidki asju, millele mõelda, kui minu iidsed lood.“ Silmad ta šikkide mustade-roosade prillide taga särasid ja hetkeks tundus ta kümneid aastaid nooremana. „Ikkagi on see võimas lugu. Ma olen kindel, et kuuled sellest suvel rohkem. Loodame, et kõik saavad tulla ning kenasti ja pikalt meie juures peatuda. Charles ja mina uuendame lehtlas abielutõotusi, täpselt samas kohas, kus neid esimest korda ütlesime. Me lavastame pulma uuesti nii palju, kui suudame.“

      „Oh, memm. See on… suurepärane mõte.“ Sügaval sisimas tundis Olivia piinlikkust. Ta oli kindel, et vanaema mõtteis olev idülliline pilt oli reaalsusest väga kaugel. Laager oli üheksa aasta eest tegevuse lõpetanud ja sellest ajast saadik kasutuna СКАЧАТЬ