Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tundis kerget rahutust. Mees ei olnud tegelikult seda öelnud.

      „Siis on ta korteri müümine hea asi.“

      Olivia tundis, kuidas ta nägu naerule läks. „Ta otsib kinnisvara Long Islandil.“

      „Vaata aga. Mees on valmis kodu looma.“

      Olivia naeratus läks laiemaks. „Nii et sa mõistad… ma pean su pakkumise üle järele mõtlema.“

      „Kindlasti, kullake.“ Ta viipas arvet tuttava kuningannaliku žestiga, mis ei vedanud valgete kinnastega ettekandja kutsumisel kunagi alt. „Ma loodan, et sul läheb kõik suurepäraselt.“

      Olivia jooksis treppidest Randi Gramercy pargi läheduses asuvasse korterisse ja tundis end maailma õnnelikema tüdrukuna. Siin ta oli, nautides haruldast privileegi ise oma kihluse jaoks lava viimse detailini valmis sättida. Kui Randall Whitney Olivia kätt palub, teeb ta seda kohas, mille on loonud naise enda fantaasia ja kõva vaev. Väga tihti oli sellistes olukordades sobiva õhkkonna loomine härrasmehe töö ning väga sageli see ka ebaõnnestus.

      Mitte seekord, mõtles Olivia ja nautis mõnusat rahulolusurinat. Seekord saab kõik olema õige.

      Mitte nagu eelmistel kordadel. Pierce’iga oli kihlus hukule määratud algusest saadik, Olivia keeldus seda tunnistamast enne, kui leidis ta koos mingi tüdrukuga duši alt. Richardiga oli alandus saabunud, kui Olivia tabas mehe tema pangakaarti kasutamas ja raha varastamas. Kaks lööki olid ta pannud kahtlema oma otsustusvõimes, kuni tuli Rand… Sellel korral ei olnud ta valesti arvestanud.

      Ta avas eesukse, pööras ringi ja kujutas ette, milline näeks korter välja läbi Randi silmade vaadates. Täiuslikuna, vaat nii, mõtles ta. Koht oli moodsa luksuse võrdkuju, puhas, kuid mitte üle lakutud (kuigi ta oli päevi igale kui viimasele asjale isiklikku tähelepanu pööranud), maitsekas, kuid mitte dekoreeritud (kuigi oli kõike hullumeelselt plaaninud).

      Kesklinnast taksoga sõites oli Olivia mõttes stsenaariumi uuesti ja uuesti läbi mänginud, kuni tal ootusest pea ringi käima hakkas. Vähem kui tunni pärast astub Rand uksest sisse ja satub keset täiuslikku lavakujundust. Tõenäoliselt ei lasku mees põlvele, see ei olnud tema stiil. Selle asemel on ta näol hoolimatu, pakun-sulle-tehingut-muie, ning ta võtab pintsakutaskust musta sädeleva kaelakeekujulise logoga Harry Winstoni ehtekarbi. Rand oli ikkagi Whitney. Sellel olid omad eelised.

      Sundides end kõndima atraktiivselt, kuid väärikalt, peatus ta puhvetkapi juures ja sättis šampanjapudeli kaldenurka jäänõus. Etikett ei pidanud olema täienisti väljapoole pööratud. Teadlik silm võis Dom Perignoni ära tunda puhtalt pudeli silueti järgi.

      Ta viskas vaid ühe pilgu – pool pilku – peeglisse puhvetkapi kohal, viimane oli tegelikult Jaapanist pärinev kirst, mille oli mööbliaidast rentinud. Peeglitel oli tema töös tähtis roll, mitte oma kujutise uurimiseks, vaid toas valguse, dimensiooni ja õhkkonna loomiseks ning et kontrollida – ainult viivuks – ega hammastel huulepulga jälge ole. Kõik muu oli ajaraiskamine.

      Siis ta märkas kerget liikumist peegelpildis. Kuigi sisimas tahtis ta karjuda, haaras Olivia Dom Perignoni pudeli kaelast ja vehkis sellega, valmis võitlema.

      „Kullake, ma olen alati tahtnud sinuga pudelit kihisevat jagada,“ ütles Freddy Delgado, „aga ehk annaksid avamise au mulle.“

      Olivia parim sõber, vastuoluliselt hea välimusega isegi laenatud põlles ja tolmuharja hoides, astus üle toa ja võttis ta pudeli käest.

      Olivia kahmas selle tagasi ja torkas jäänõusse.

      „Mida sa siin teed?“

      „Ainult viimistlen. Sain su kontorist võtme ja tulin kohe siia.“

      Olivia „kontor“ oli elutoa nurgake tema korteris, mis asus kaugemal kesklinnas. Freddyl olid olemas korterivõtmed, aga see oli esimene kord, kui ta oli seda privileegi ära kasutanud. Ta võttis põlle eest. Selle all kandis ta kargopükse, Wolverine’i töösaapaid ja liibuvat T-särki kirjaga „Spamalot“. Tema stiilselt lõigatud juustes olid valged triibud. Freddy oli teatrikunstnik ja algaja näitleja. Ta oli ka vallaline, hea jutuga ja riietus elegantse maitsekusega. Mis kõik viitas sellele, et ta oli gei. Ainult et ei olnud. Lihtsalt üksildane.

      „Saan aru. Jäid oma tööst järjekordselt ilma.“ Olivia krabas ta tagataskust lapi ja kuivatas laiali lennanud jäävee pritsmed.

      „Kuidas sa aru said?“

      „Sa töötad minu juures. Sa töötad minu juures siis, kui sul midagi muud silmapiiril ei ole.“ Lastes pilgul üle korteri käia, pidi ta aga tunnistama, et Freddy oli teinud kujunduse viimistlemisel suurepärast tööd. Nagu alati. Olivia mõtiskles, kas nende sõprus pärast tema abiellumist muutub. Randile ei olnud Freddy kunagi meeldinud ja see oli vastastikune. Olivia vihkas olukorda, kus lojaalsus ühe mehe vastu võrdus teise reetmisega.

      „Selle etenduse, mille kallal ma töötasin, rahastamine langes ära. Vihkan, kui nii läheb.“ Kuigi Freddy oli andekas lavakunstnik, sattus ta millegipärast tööle just väikese või madala eelarvega etenduste juurde ning leidis siis tihti, et oli järsku tööta jäänud. Olivial vedas, et Freddy oli esmaklassiline ehitaja, maaler ja loominguline multitalent. „Muide,“ ütles Freddy talle võluva naeratusega. „Selle korteriga oled sa ennast ületanud. Näeb välja nagu miljon dollarit.“

      „Kui täpne olla, siis üks koma kaks miljonit.“

      Freddy lasi kuuldavale vaikse vile. „Muljet avaldav. Oih, ämblikuvõrk.“ Ta läks sisseehitatud riiulite juurde ja tuustis tolmuharjaga ülemist nurka. „Ja jälle oih,“ lisas ta. „Peaaegu oleks kahe silma vahele jäänud.“

      „Mis asi?“

      „DVD-de kogu.“

      Õhukesed plaadid ja kogumike karbid olid kenasti riiulile sätitud. „Mis sellega on?“ päris Olivia.

      „Nalja teed või? Sa ei müü iialgi korterit, kus esiplaanil on „Moulin Rouge“.“

      „Kuule, mulle meeldib see film. Paljudele inimesele meeldib.“

      Freddy oli filmihull. Tohutu, tüütu, peensusteni fakte teadev filmifriik. Kui midagi oli lindile jäädvustatud, oli Freddy seda näinud ja tõenäoliselt ka pähe õppinud. Vähese ajaga sorteeris ta DVD riiuli, torgates „Moulin Rouge’i“, „Ooperifantoomi“ ja „Prêt-à-Porter’“ sahtlisse. „Mõttetud,“ ütles ta. „Keegi ei taha sõlmida tehingut mehega, kes sellist rämpsu vaatab.“ Ta kükitas ja piilus kappi, kuhu olid pandud ülejäänud filmid. „Ahaa. Juba parem,“ lausus ta.

      „„Põetajad Vegasest“?“ küsis Olivia. „„Peenise lend“? Mitte mingil juhul. Sa paned porno välja kohta, kus inimesed seda näevad.“

      „Kasva suureks,“ käis Freddy peale. „See ei ole midagi hullu, aga ütleb samas, et müüja on tavaline mees, kes ei peenutse. Ja üldse, miks sa käid mehega, kes pornot vaatab?“

      Plaadid olid kingitused poissmeesteõhtult, aga Olivial ei olnud soovi seda Freddyle täpsustada. Ta naeratas salapäraselt ja ütles: „Kes ütles, et see on Rand, kes pornot vaatab?“

      „Ei usu.“

      „Ise tead,“ ütles ta. „Meeldib see sulle või mitte, aga järgmine СКАЧАТЬ