Suvi Pajujärvel. Esimene raamat. Susan Wiggs
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Suvi Pajujärvel. Esimene raamat - Susan Wiggs страница 6

Название: Suvi Pajujärvel. Esimene raamat

Автор: Susan Wiggs

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Контркультура

Серия:

isbn: 9789916110072

isbn:

СКАЧАТЬ sain kaheksa-aastaseks, on mu vanemad mind igal suvel minema saatnud,“ ütles ta Connorile. „Võib-olla sellepärast, et mind tülitsemise eest jalust ära saada. Ma ei kuulnud kunagi, et nad oleksid tülitsenud.“ Kui oleks, juurdles Lolly, siis ehk ei oleks lahutus tulnud talle sellise šokina.

      „Kui ema taipas, et ma saan isa töö pärast siia ilma rahata tulla,“ selgitas Connor, „oli mu saatus otsustatud.“

      Nagu detektiiv pani Lolly mõttes faktid kokku. Kui Connor oli tulnud tasuta, tähendas see, et ta oli toetust saav laagriline. Programm, mille ta vanavanemad olid algatanud, tõi igal aastal laagrisse puudust kannatavaid lapsi tasuta. Nende laste perekonna elutingimused olid keerulised ja nad kuulusid „riskirühma“, kuigi ta ei saanud päris hästi aru, mida „riskirühm“ tähendas.

      Laagris riietusid kõik samamoodi, elasid ja sõid ja magasid samamoodi. Ei olnud vaja teada, kas laagriline su kõrval oli narkomaanide laps või Saudi prints. Kuigi mõnikord oli see ilmselge. Toetust saanud lapsed rääkisid teistmoodi ja nägid tihti ka välja teistmoodi. Mõnikord reetsid neid nende viletsad hambad. Või vilets suhtumine. Või mõnikord, nagu Connory puhul, oli lapse silmis taoline karm ohtlik pilk, mis hoiatas, et temale ei ole mõtet infolehte anda. Temas ei olnud midagi puudustkannatavat, ei ühtegi viidet „riskirühmale“. Välja arvatud valu silmades, kui Lolly ta isa joodikuks nimetas.

      „Ma tunnen ennast nii nõmedalt,“ korrutas Lolly. „Ja kohutavalt. Ma ei oleks pidanud midagi ütlema.“

      „Sul on õigus. Ei oleks. Nõdrameelne tüdruk, mõni ime, et sa hulluarsti juures käid.“ Poiss torkas toki maasse ja lisas kiirust. Paistis, et tal ei olnud kavas Lollyle enam ühtegi sõna öelda. Kunagi.

      Hästi, mõtles Lolly. Ta oli asja untsu keeranud, nii läks tal teiste lastega alati. Ja ilmselt kavatses Connor seda kogu maailmale kuulutada. Tõenäoliselt räägib ta kõigile, et Lolly on oma vanemate pärast arust ära ja käib teraapias. Ütleb teistele arvatavasti, et oli näinud teda nutmas. Lolly oli saanud vaenlase kogu eluks.

      Tundes iga sammuga, mille astus, end järjest higisema ja tujutumana, rühkis ta edasi. Lolly Bellamy, sa oled idioot, ütles ta endamisi. Igal aastal tuli ta Kioga laagrisse naeruväärselt kõrgete ootustega. See suvi on teistsugune. Sellel suvel leian ma uusi sõpru, õpin sportima, elan oma elu, vähemalt selle ühe korra.

      Aga kui asi käima läks, jõudis reaalsus kohale. Linnast lahkumine ei tähendanud, et rahulolematus temast sinna maha jäänuks. See tuli kaasa nagu vari, mis valgusega kahanes ja siis jälle suurenes.

      Tema ja Connor Davis olid viimased, kes mäe otsa jõudsid. Kõik teised olid kogunenud lõkkeaseme ümber. Tuld ei olnud tehtud, sest ilm oli väga soe ja päikseline. Laagrilised istusid jämedatel vanadel palkidel. Mõni palk olid nii vana, et nendesse olid istumiskohad sisse kulunud.

      Sellel aastal olid Kotkamaja vanemkasvatajateks Rourke McKnight ja Gabby Spaulding, kes sobisid ideaalselt Kioga õhustikuga. Nad olid ilusad ja reipad. Mõlemad olid Kioga kasvandikud. Nüüd ülikoolis, kehastasid nad, nagu memm ja vanaisa seda väljendasid, Kioga meeskonnavaimu. Nad tundsid laagri reegleid, oskasid teha kunstlikku hingamist, teadsid mitut algonkini keele võtmesõna ja iga inimkonnale teadaoleva laagrilaulu viisi. Nad teadsid, kuidas peletada laagrilise koduigatsust. Koduigatsus oli kardetud tõbi, eriti Kollanokkade hulgas.

      Vanasti ei olnud koduigatsus probleemiks, sest majakesi rentisid perekonnad. Laager niimoodi töötaski. Kohe kui kooliaasta läbi sai, kolisid emad ja lapsed bangalotesse ja igal nädalavahetusel liitusid nendega isad, kes linnast rongiga kohale sõitsid. Sellest pärineski mõiste „bangalote koloonia“. Koloonia oli grupp lähedal asuvaid bangaloid. Memm rääkis, et tihti tulid samad perekonnad tagasi aastast aastasse. Kuigi üksteist nähti ainult suviti, said laagris olevad perekonnad lähedasteks sõpradeks ja laagrisse tulemist oodati aasta otsa.

      Memmel oli alles pilte nendest ammustest päevadest, ning need tundusid olevat õnnelikud ajad, jäädvustatud mustvalgetele lõikamata servadega fotodele laagri mustavärviliste lehekülgedega pildialbumites, ja ulatusid tagasi aegades algusse. Isad pahvisid piipu ja jõid viskit soodaveega ning nõjatusid tennisreketite najale. Kõrval olid kaelarättide ja madrusepluusidega emad, kes pajuvitstest lamamistoolides päikesevanne võtsid, samal ajal kui lapsed kõik koos mängisid.

      Lolly soovis, et elu võiks päriselt selline olla. Tänapäeval ei olnud see loomulikult võimalik. Naistel oli karjäär ja paljudel neist ei olnud abikaasat.

      Nii et nüüd olid bangalotesse paigutatud kasvatajad – puhtaks küüritud entusiastlikud ülikoolinoored päeval, peoloomad öösel. Eelmisel suvel olid Lolly ja ta kolm nõbu – Ceci, Frankie ja Dare – pärast tulede kustutamist välja hiilinud ja kasvatajate järel nuhkinud. Kõigepealt joomine. Siis tantsimine. Mitu paarikest hakkasid musitama ja kallistama, igal pool – verandal, lamamistoolidel, isegi keset tantsusaali põrandat. Ceci, kes oli nõbudest vanim, oli kuuldavale toonud väriseva ohke ja sosistanud: „Ma ei suuda ära oodata, millal olen piisvalt vana, et kasvatajaks saada.“

      „Väkk,“ olid Lolly ja nooremad nõod kooris öelnud ja silmad ära pööranud.

      Nüüd oli aasta aega möödas ja Lolly arvas, et mõistis värisevat ohet pisut paremini. Rourke’i ja Gabby vahel oli tunda teatavat sorti särisevat elektrit. Seda oli raske selgitada, aga lihtne ära tunda. Lolly võis vabalt ette kujutada, kuidas nad personalialal koos on, tantsivad, flirdivad ja suudlevad.

      Kohe kui peade kokkulugemine tõendas, et kõik olid kohal, võttis Rourke kitarri (alati pidi olema kitarr) ja nad hakkasid laulma. Connori hääl avaldas Lollyle muljet. Enamik poisse vaid pomises sõnu ja laulis viisist mööda, aga mitte Connor. Ta laulis kõva häälega laulu „We Are the World“, mitte just eputades, vaid pigem popstaari iseenesestmõistetava enesekindlusega. Kui mõni laps teda vahtima jäi, kehitas Connor vaid õlgu ja jätkas laulmist.

      Mõnel tüdrukul oli suu lahti vajunud. Hea küll, nii et Lolly ei kujutanud seda ette. Poiss oligi nii nunnu, nagu ta arvanud oli. Kahju, et ta selline jobu oli. Kahju, et Lolly temaga suhted ära oli rikkunud.

      Siis oli aeg sissejuhatuseks, mis oli täpselt nii igav, kui ta oli kartnud. Iga paariline pidi püsti tõusma ja ütlema kolm fakti inimese kohta, kellega ta koos mäkke oli roninud – mõte seisnes selles, et seiklust jaganud võõrad võisid saada sõpradeks.

      Jeever, mõtles Lolly, tema ja Connor ei olnud viitsinud teineteise kohta midagi teada saada, välja arvatud see, et nad olid vaenlased. Ta ei teadnud, kus poiss elas – välja arvatud koht, mida too oli nimetatud haagismajaks –, kas tal oli õdesid-vendi või mis maitsega oli ta lemmikjäätis.

      Selles rühmas ei olnud üllatusi. Kõik käisid planeedi kõige eksklusiivsemates koolides: Exeter, Sidwell Friends, Dalton, TASIS Šveitsis Luganos. Kõigil oli hobune või jaht või maja Hamptonis.

      Kah mul õige asi, mõtles ta. Kui kõige huvitavam asi inimese kohta on kool, kus ta käib, siis peab tegemist olema väga igava isikuga. Natuke huvipakkuvam oli see, et poiss nimega Tarik käis moslemite koolis ja et tüdruk nimega Stormy oli koduõppel, õpetajateks ta vanemad, kes olid tsirkuseartistid; kuid muidu ajas kõik absoluutselt haigutama.

      Peaaegu kogu ülejäänud informatsioon oli sama tüütu või kiitlev, mõnikord mõlemat. Ühe tüübi isa oli publitsist, kelle telefoni kiirvalikus olid esimese suurusjärgu kuulsused. Ühel tüdrukul oli sukelduja tunnistus. Pärineti perekondadest, mis olid võitnud auhindu – Pulitzer, Oscar, Clio. Lapsed esitasid neid fakte, justkui olnuks need skaudimärgid, ja mõtlesid kahtlemata üksteise ületrumpamiseks asju juurde.

      Kõiki kuulates tuli Lolly СКАЧАТЬ