Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei taha sind pahandada, aga sooviksin seda kanda oma laulatusel. See oleks siis vana4 asja eest – miski, mis ühendaks mind sinuga.” Käsi seiskus ja silmad anusid härdalt.

      „See loor polnud minu, vaid mu vanaema oma.” Mu hääl kuhtus.

      Oleks olnud vale seda kanda, kui mina ja Andrew perekonnaseisuaktide büroos abiellusime.

      „Jah, seda ma arvasingi. Sinu ema oma ka?”

      Noogutasin.

      „Ma ei leia seda üles.”

      „Ei.” Toona nägin üheksa-kümne aasta vanust Petat sellega mängimas. Isegi siis tuletas see loor meelde kõike seda, mille olin kaotanud. Ometi ei visanud ma seda ära.

      Peta haaras mul käest kinni. „Memm, unusta ära. See mälestus on liiga piinav.”

      „Jäta, minuga ära seda hookus-pookust tee.” Tõmbasin käe lahti ja tõusin. Värin jooksis üle selja. Peta ja ta selgeltnägemisvõime tegid mind algusest peale rahutuks. Võib-olla oli see midagi sellist nagu too seos, mis kaua aega tagasi minu ja õe vahel oli, aga kui nii, siis poleks ma mingi hinna eest soovinud, et ta seda minu peal kasutab.

      „Vabandust, ma ei saa sinna midagi parata.” Peta tõusis. „Sinu kohta ma eriti midagi ei näegi. Siin on rohkem nagu tunded. Tean vaid niipalju, et see teeb sulle valu.” Ta hammustas alahuult. „Ei, mitte valu, rohkem nagu isegi viha …”

      Katkestasin ta jutu. „Tobedus.”

      „Memm.” Ta pani mulle käe õlale. Ma ei raputanud seda maha.

      „Tule kaasa.” Haarasin kepi toeks ja Peta võttis mul käest, mispeale meenus aeg, kui ta ema kaotanud pisikese olevusena minu külge klammerdus. Veel pimedust, mida see maja oma seintes hoiab. Võib-olla on õige, et loor käiku läheb. Sulgesin hetkeks silmad, kujutlesin oma vanaema. Hakkasin naerma. Petast, kellel on ninaneet ja hipikombed, ei arvaks ta kuigi palju. Ja see on üsna hea põhjus, miks Peta peaks selle loori pähe panema ja asjade käiku pöörde tooma.

      Pööningukuumus lõhnas kuiva puidu järele. Kõike kattis paks tolm. Võitlesin kiusatusega ots ringi keerata ja pööningu rahu rikkumata jätta. Oleksingi seda ehk teinud, kui Peta näol poleks olnud selline ootusärevus. Tema õhin õõnestas, nõrgestas mu vastumeelsust. Pööningu kaugemas otsas oli üks uks ja selle võti oli minu käes. Viimati olingi selle ukse avanud selleks, et pruudiloor Peta mänguhimuliste käte eest varjule viia. Miks ma loori luku taha panin? Et Jacki ja Petat eemal hoida? Või mind ennast? Tõenäolisemalt selleks, et olla nende ajalehepaberisse ja riidesiiludesse pakitud mälestuste eest kindlamini kaitstud. Andrew’ga koos elades oli lihtsam minevikule mitte mõelda ning hoida kinni vaid neist rõõmudest, mida pakkus olevik.

      „Aitäh,” lausus Peta tasakesi, kui ukse lukust lahti keerasin, ja astus minu kannul sisse. Komistasin irvakil põrandalauale ja ta aitas mul püsti jääda.

      „See peaks siin sees olema.” Kummardusin. Päevinäinud nahkkohver seisis varjamatult keset koolikohvreid, just nagu ei peituks selles midagi enamat kui ämblikuvõrgud ja kolletunud voodipesu. Siia oli hoiule pandud mu minevik, silma alt ära. Ma ei suutnud seda minema visata, sellele mõeldagi tundus nüüd tobe. Seadsin kohvri lapiti põrandale, panin vaimu valmis ja klõpsasin lukud lahti.

      Kohe kõige peal oligi siidpaberisse mähitud loor. Lapsena mängisin neidsamu mänge mis Peta, sammusin laiast trepist alla, olin õnnest särav pruut. Õde ootas trepijalamil, siidist kõvakübar käes, täites mu unelmate mehe rolli. Kui rumalad me olime, kui nõme oli nii kaua viha pidada. Aga viha oli parem kui südamevalu. Mõlemad kahandasid mind, enam mitte Adele’i, vaid Elle’i.

      „Memm?” Peta puudutas mu õlga. Kuumusele vaatama värisesin.

      „Jah?”

      Ta võttis rohkem kui sada aastat tagasi käsitsi valmistatud õrnast pitsist loori kätte. Ta silmad särasid. „Suur aitäh.”

      „Võta heaks. Toogu see sulle … ei, olgu see sinu rõõmu kroon.” Emale polnud see õnne toonud, aga vähemalt oli vanaema abielu õnnelik, olgugi lühike. Vanaisa sai Esimeses maailmasõjas surma.

      Peta suudles mind põsele. „Mis sul veel peitu on pandud?” Ta piilus üle mu õla ja ma vajutasin kohvrikaane kinni, enne kui ta jõudis sisu näha. Mütsatus kergitas sarikatelt tolmupilvi. Lukud klõpsatasid.

      „Mitte midagi tähtsat.”

      5. juuni 1943

      „Oled siis kindel, et tahad naismereväelaseks5 saada?” Amelia lesis selle lapikese serval, mis oli Windwardi suurtest muruplatsidest järele jäänud, ja vaatas üles taevasse. Oli soe päev, aga Falmouthi lahelt puhuv karge tuul kahandas palavust ja sasis ta blonde juukseid.

      Panin luuleraamatu käest ja vaatasin õele otsa. „Jah, ja tänu isale oli meil nüüd küllalt aega selle üle aru pidada.” Amelia keeras külili. „Kõik peale meie läksid sinna juba seitsmeteistkümneselt.” Ta krimpsutas nina. „Ei usu, et ta sellepärast luba ei andnud, et meid liiga nooreks pidas. „Ebaküpsed,” ütles isa.”

      „Ema.”

      Amelia noogutas. Vaatasime teineteisele otsa, saime aru, aga kumbki ei tahtnud välja öelda. Ta vaatas lahe poole. „Ma kohe ei usu, et mul lubati mereväkke astuda.”

      „Muidugi sind tahetakse. Sa oskad juba autotki juhtida, ehkki see vanaema hirmsasti kurvastab.”

      „Ei tea, miks sulle ei meeldi roolis olla.” Ta mossitas täpselt vanaema moodi huuli ja ma kehitasin õlgu, mõeldes suurele kiirusele ja Ameliale, kes kihutab, kuni auto peaaegu juhitavuse kaotab.

      „Aga ei kaotanud.” Ta viskas mind kirikakraga ja ma kergitasin kulmu. „Pluss see, et ma armastan autosid, ja seda tänu Patrickule.” Ta silmad sädelesid, tulvil ülemeelikust.

      Taas kergitasin kulmu, sest meenus vanaema nägus autojuht. Ühtlasi meenus, kuidas Amelia ükskord Patrickuga suudles, selle asemel et autojuhtimist õppida, nii et minul tuli äkilist lillehuvi teeseldes vanaema mööda aiateed neist kähku eemale peibutada. Ma ei arva, et mul oleks õnnestunud vanaema lollitada – Patrick lahkus tema teenistusest õige varsti pärast mu aiandusalase innukuse hetke. Ometi olin tookord uudishimu kätte suremas, nii väga oleksin tahtnud teada, mis tunne oli Patrickut suudelda, ja muretsesin, et äkki jääb Amelia rasedaks. Tema luikas naerda ja seletas, et seda nad ju ei teinud.

      „Aga autojuhiamet oleks sinu puhul puhas raiskamine,” ütles Amelia, „sa oled liiga tark. Isa paistab päris kindel, et saad Cambridge’i sisse.”

      „Sellepärast, et tema ise käis seal ülikoolis.” Ohkasin. „Mina tahan minna hoopis Durhami.” Üles pilvitusse taevasse vaadates mõtlesin pikale vahemaale, mitte et oleksin tahtnud kaugele ära, aga ma igatsesin ihust ja hingest mõnda sellisesse paika, kus ma poleks kaksik ega oma isa tütar. Samas poleks ma tahtnud Ameliast lahus olla. Ma poleks osanudki temast lahus olla, ent see pidi juhtuma, tahan ma seda või ei.

      „Mässaja.” Ta puhkes naerma. „Kahtlemata preili Parsoni mõju.”

      „Võimalik.” Pühkisin murulibled seelikult. Mu korralike riiete ja käitumise juures polnud vähimatki mässumeelsuse märki. „Mis kellaks me peame randa jõudma?”

      „Praegu hakkas mõõn.” Amelia СКАЧАТЬ