Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kandis Amelia sirelilillat pluusi, minul oli valge.

      Teadsin, et valge pluusiga ei hakka nii palav. Maenporthi rand tõotas olla tõeline kuumalõks, põhjatuulte eest varjatud nagu see on. „Nii et siis tunni aja pärast hakkame minema.”

      Noogutasin, kiskusin maast rohulible. Algul käis kõik nii hirmus aeglaselt ja nüüd kadus aeg liiga kiiresti käest.

      Läbinud vestluse ja arstliku kontrolli, pidime ootama, kuni kaheksateist täis saame. „Loodan, et saan seal kursusel ikka hakkama.” Pigistasin rohulible pöialde vahele ja puhusin, nii et kostis piuksuv heli. Telegrafistiamet on nii keeruline, et väljaõppeks kulub kuus kuud, Amelia aga on ära ainult üheainsa kuu, selle ajaga õpib ta juba autojuhiks. Isa kiitis minu valitud tee heaks, kuid nagu vanaema, nii polnud temagi eriti rahul, et Amelia läheb motoriseeritud transpordi üksusse. Ma ei imestanuks, kui nad oleksid kõrgel kohal töötavatele isikutele survet avaldanud, et Amelia veoautosid juhtima ei peaks, vaid ainult ohvitsere sõidutaks.

      „Muidugi saad hakkama, ja ma olen kadedusest roheline, et saad mitu kuud Londonis elada.” Ta vaatas Windwardi poole. „Ma ei lähe eriti kaugele õppima ja olen ära ainult ühe kuu. Küll mul alles veab, minust saab kuival mereväelane.” Ta krimpsutas nina.

      Püüdsin ta näoilme peale mitte naerda. Polnud aus, et minul lubatakse minna ja tema peab jääma. Mu vanemad tundsid, et mina olen meist kahest too tasakaalukam. Oleksin pidanud rõõmustama, et mind vastutusvõimelisemaks peetakse, aga see, mis neile paistis, oli vaid poolik tõde. Hääle ja välimuse poolest võis meid sarnasteks pidada, aga neile, kes vaevusid lähemalt uurima, paistsid erinevused selgelt kätte. Ometi ei olnud me kellegi silmis eraldi isiksused, meie ise välja arvatud. Meid peeti lihtsalt mingiks topeltinimeseks ja aeg-ajalt koheldi meid otsekui tsirkusenumbrit.

      „Kes siis vaatab, et ema ja vanaema teineteist maha ei tapaks?” küsisin. Seepeale hakkasime koos naerma ja jälle sain imestada, kuidas hääled nii ühtmoodi kõlavad ja kokku sulanduvad.

      „Tõsi. Hakkan sinust puudust tundma. Kellega koos mul siis enam naerda on?” väljendas ta miljonendat korda mu mõtteid.

      „Hea küsimus. Ju peab siis piisama ainult kirjadest.” Tõusin püsti, vaatasin silmi vidutades kaugusse ja loendasin puht harjumusest laevu. Amelia sirutas käe välja ja ma haarasin sellest kinni.

      „See-eest näed sageli isa ja tädi Margareti.” Ta kirtsutas nina. „Mis sa arvad, kas tädi igatseb onu Regi nii tugevasti, nagu vanaema meelest peaks?” Ta kergitas kulmu.

      Meie onunaisel ehk suupärasemalt tädil, võimatuseni glamuurikas nagu ta oli, ei olnud kombeks muret välja näidata. Nii ju ei tehta. „Mul on kahtlus, et vanaema muretseb oma poja pärast ja kannab need mured üle ka tädi Margaretile, kes ei tee seda mängu kaasa.” Hakkasime teineteise käevangus Windwardi tagasi kõndima.

      Amelia pööras näo minu poole. „Eks, sa helistad ja kirjutad hästi tihti?” Panin pea ta õlale. Mind ennast tegi eelseisev lahkumine sama ebakindlaks. Terve elu olime alati olnud koos. Ent viimasel ajal olin hakanud igatsema võimalust olla ainult mina ise – mitte mina ja Amelia, mitte kaksikud.

      „Sa tead, kuidas asjad on, isegi kui ma ei helista.”

      „Siiani pole sa väga kaugel käinud, nii et polegi eriti raske olnud, aga me ei tea, mis tunne on teineteisest päris kaugel olla.”

      „Just.” Tõmbasin ta käsivarre endale tugevamini ümber. „Ju saame nüüd varsti teada.” Naersime, vaatasime teineteisele otsa. Ta pupillid olid sünge ebakindluse lombid. Ameliat vaadates nägin ma omaenda hirmu. Vaevaga neelatanud, manasin näole naeratuse. Olgugi hirmutav, oli kõik ikkagi põnev ja mina olin teenäitaja.

      Seisin koos emaga köögis. Siin paistis ta alati eksinud. Köögitoimetused käisid talle üle mõistuse ja ta poleks iial osanud arvata, et peab kunagi millegi sellisega üldse tegelema, aga ta polnud nii saamatu kui vanaema. Vanaema sõjaeelsest elust jäi köök nii kaugele, et tal oli vaevu aimu, kuidas siin hakkama saada. Nüüd, mil proua Tonks, kes meil varem kokaks oli, ühte tallu tööle läks, oli vanaema õppinud kannuga vett keetma. Õnneks oli Amelial söögitegemise peale kätt ja Latimeri koolist Cornwalli evakueeritud lapsed polnud eriti nõudlikud, peaasi, et midagi süüa anti. Aga nüüdseks olid lapsed Londonis tagasi ja ilma nendeta tundus maja päris tühi. Ema oli nende lahkumisest saadik nukker, ja arvata oli, et ega minu lahkumine tal tuju paremaks tee.

      „Mis kell su rong homme läheb?” Ema ulatas mulle noa. Kartuleid oli praegu hästi palju ja paistis, et meie toit suurelt osalt just neist koosnebki. Mitte et oleksin kurtnud. Toit on toit. Nühkisin mullatükid maha ja vaatasin, kuidas mustus kraankausist alla läheb.

      „Keskpäeval.”

      Ta kortsutas kulmu. „Sinu vanaema nõuab, et reisiksid esimeses klassis.”

      Noogutasin.

      „Ta ei taha, et sõidaksid koos igasuguse hoi polloi’ga.”

      „No tõesti.” Naer tuli peale.

      Ema kiikas aknast välja, silmad vidukil. Kuidas ta siin vanaemaga kahekesi küll hakkama saab, kui Amelia on suurema osa päevast ära? Ema ja isa abiellumisest saadik polnud ema ja vanaema enam mitte kui milleski ühel nõul. Ema oli abiellunud armastusest ja vanaema arusaamise järgi oma seisusest madalamale. Nigel Seaton oli kirurg ja pidi tööga elatist teenima ning seetõttu kandusime kaugele Inglismaa teise otsa. Vanaema eesmärk oli nüüd vähemalt meidki hästi mehele panna, aga sõda rikkus tal need plaanid ära, tädi Margaret ei saagi meid õukonnale esitleda.

      Ema mähkis nõudekuivatusrätiku käe ümber ja vaatas mulle otsa.

      „Sa oled ju ettevaatlik.”

      „Muidugi.”

      Ta sirutas käe välja ja puudutas mu käsivart. „Jah, sind ma saan selles osas usaldada. Küll aga mitte su õde.”

      „Tema on meist kahest see lõbus, mina olen mõistlik.” Omaenda mured peitsin naeratuse taha. Kes aitaks Amelia jamadest välja ja minu neisse sisse? Teineteiseta olin mina ülearu tõsimeelne ja tema liiga tuisupäine. Vedas tal, et saab koju jääda, ehkki tema ise sedasi ei arva. Windward oli mu südame kodu, alates lähedal asuvast kivimurrust kohale veetud graniidist nurgakividest ja lõpetades hiigelsuurte merepoolsete akendega. Mina armastasin Cornwalli, Amelia aga tundis puudust Londonist, kus olime enne siiatulekut elanud.

      „Ma tean. Ja see mulle muret teebki.”

      Pöörasin end veidi kõrvale. Ema hirm jahutas mu maha. „Küll tal läheb kõik ilusti, ja minul ka.”

      „See kole sõda.” Ema pidas vahet, ohkas. „See teeb meile lõpu peale.”

      Kortsutasin kulmu. „Me ei lase Hitleril võita.”

      „Võidab või ei võida, meie oleme kadunud.” Ema läks aeda ja mina jäin talle järele vaatama. Ta kummardus vanaema köögiviljapeenra kohale ja kiskus natuke porgandeid üles.

      „Kukkusid unistama?” Amelia koputas mulle õlale ja tantsiskles siis välja ema juurde.

      Teolt tabatud. Ohkasin, panin kartulid kastrulisse vee sisse ja mõtlesin ema sõnade üle järele. Meie oleme kadunud. Panin kastrulile kaane peale. Kes teaks, mis kedagi meist ees ootab? Palvetasin, et elu muutuks jälle normaalseks. Graniidist simss pliidi kohal vihjas jäävusele. Puudutasin seda. Simss oli jäänuk talumajast, mis seisis siin enne seda, kui vanaema laskis ehitada СКАЧАТЬ