Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuu jagu sundpuhkust pluss kompensatsioon, nii et mis seal kurta,” ütles Leo.

      „Tõsi, aga …” Lara üritas leida õigeid sõnu, mille abil oma muresid väljendada.

      „Sa oled liiga meisterlik kokk, et muretseda, et äkki ei leiagi enam tööd.”

      Lara tõstis pilgu ja vaatas vennale otsa, silmad tõmbusid tänutundest, et Leo teda – nii nagu alati – mõistab, korraks veekalkvele. Leo pani talle käe ümber õlgade ja nad kõndisid läbi terve maja.

      „Tunne rõõmu, et said aja maha võtta. Sul on viimasel ajal päris raske olnud.” Vend sikutas Lara hobusesaba. „Oled juba maast madalast kärsitu.”

      „Tõsi,” naeris Lara.

      Trepil kohtusid nad põetajaga. Leo läks taadut vaatama ja Lara järgis pilguga ta minekut. Las vend saab võimaluse vanavanaisaga mõneks ajaks omavahele jääda. Ta pööras pead ja vaatas trepimademe aknast välja. Taevas olid pilved ja pärastlõuna oli märksa jahedam kui kõrvetavkuum hommik. Varsti võib äikest tulla. Lara võttis aknalaualt pildi. Taadu ja Lara tema pulmapäeval. Pruudist Lara astus mööda vahekäiku altari poole taadu käevangus, sest isa oli surnud juba kümne aasta eest, kui Lara oli alles kaheksa. Taadu oli andnud endast parima, et laste elus seda tühimikku täita.

      Silmi kissitades vaatas Lara kaugusse ja nägi Vineyardi kohal tinakarva taevas välgusähvatust. Mustvalgel fotol ta pihus paistis välja, et Lara on taadule väga armas, ent pulmapäeval oli taadu distantsi hoidnud. Võib-olla aimas ta juba ette, et see abielu püsima ei jää. Ütles ta ju sõnaselgelt välja, et kaheksateistaastaselt on liiga vara abielluda. Lara oli seepeale öelnud, et ega ta ise abielludes kuigivõrd vanem olnud. Taadu oli möönnud, et tõsi küll, lisas aga, et sõda teeb inimesed hoopis rutem ja teistmoodi vanemaks kui rahuaja elu. Lara palus, et taadu räägiks lähemalt, tema aga vastas vaid: „Ükskord edaspidi räägin.”

      Nüüd oli see ükskord edaspidi käes, aga Lara mõistis, et sõnade aeg on juba möödas.

      Taadu rind kerkis ja langes aeglasemalt kui enne. Lara seadis taadu kulunud palvehelmed talle pihku. Süda ütles, et nüüd ei lähe enam kaua. Ta aitas taadul ristimärgi teha.

      Lara ütles palvesõnad ja taadu silmalaud võbelesid korraks. Igal õhtul enne uinumist palvetas taadu roosipärja järgi. Umbes kolme aasta eest lakkas ta seejuures põlvitamast. Ees seisis suikumine igavesele unele ja võib-olla oleks taadul olnud palvetamata raske lahkuda.

      Omal ajal õpetas taadu Larat ja nüüd tulid ammu tuttavad sõnad uuesti meelde.

      Lõpetanud palve „Ole tervitatud, Kuninganna”, kuulis Lara selja tagant samme. Ta kergitas palvehelmed taadu huulte juurde ja seadis siis talle uuesti käte vahele. Taadu hingetõmbed polnud enam nii ägavad.

      „Leo,” sosistas Lara.

      Vend astus voodile lähemale. „Varsti?”

      „Jah.”

      Leo puudutas ta käsivart ja läkitas talle julgustava naeratuse. „Mine, võta viis minutit puhkust.”

      Lara jättis taadu Leo seltsi ja läks trepist alla, mõistes, et siitpeale on kõik vaid mõne tunni küsimus. Kui taadu sureb, jääb Lara ellu hiigelsuur tühimik, ja praegu on tühimikke tema elus nii palju.

      Köögiuksest välja astunud, hingas ta healõhnalist õhku sügavalt kopsudesse. Peaks ehk helistama vanaema Bettyle või emale, aga mida nemadki teha saaksid.

      Ju läheb elu kuidagi edasi. Praegu aga ei tahtnud ta raisata ainsatki minutit, mille saab veel koos taaduga veeta.

      Lara sööstis trepist üles ning kui ta ukse avas, vaatas taadu talle selge pilguga otsa. „Sa oled ärkvel,” jäi ta lävel seisma.

      „Jah,” sosistas taadu.

      Leo vaatas kaugemalt voodiservalt vastu. „Ajasime juttu.”

      Lara tegi suu lahti ja pani kohe kinni. Ehk oli ta ise liiga palju rääkinud, andmata taadule võimalust.

      „Upitage mind istuli, tahaks lahte näha.” Taadu hääl kippus katkema, aga oli selge. Leo abiga kergitas Lara ta voodis istuma. Ta pilk keskendus kauguses mingile punktile. Tume taevas kohtus veel tumedama merega, ent pea kohal läksid pilved laiali ja sinine värvus näis kuidagi eredam. Laht oli vaikne. Kaugelt kostis mootorimürinat, parvlaev alustas teekonda Vineyardile.

      Taadu ohkas ja keskendas pilgu silmapiirile. Lara silmitses poolkuukujulist supelranda. Parajasti oli tõus, veetase oli kõige kõrgem, vesi võttis peaaegu kogu liivariba enda alla.

      Vanavanaisa sosistas kähinal: „Adele.”

      Lara vaatas tema poole. Kulm kortsus, vaatas ta siis Leole otsa. Vend küsis hääletult, üksnes suuga: Adele? Lara kehitas õlgu, mõeldes, et küllap kuulsid nad lihtsalt valesti.

      Taadu hingetõmbed jäid aeglasemaks, aga pilk kinnitus endiselt silmapiirile seal ida pool. Merelaht oli vaheldumisi tasane ja säbruline, tormipilvede tekitatud pimedus vaheldus eresiniste laikudega. Vesi oli alustanud tagasiteed merre. Taadu tõmbas katkendlikult hinge, ja kui silmad sulgusid, lausus ta uuesti: „Adele.”

      Siis oli ta läinud.

      KOLM

      Windward, Mawnan Smith, Falmouth, Cornwall

      15. august 2015

      „Memm?” Peta seisis ja ootas, võõrastetuppa tulvava päikesevalguse taustal paistis temast vaid siluett.

      Tõstsin pilgu ristsõnalt, silma hakkas kuupäev ajalehe ülaservas. Jaapani alistumise päev, päev, mis täitis mu erilise kurbusega. Parem mitte mõelda, mitte mäletada.

      „Ma siin mõtlesin.” Ta vakatas ja tuli minu kõrvale istuma. Selline kõhklemine oli ebaharilik.

      „Jah?” Panin ajalehe ja pliiatsi kõrvale. Ei osanud välja mõelda, mis võiks olla 5 alla, „telemäng”.

      „Kuldvillak.”

      Kortsutasin kulmu. Peta osutas ristsõnale.

      „Aga muidugi.” Täitsin ruudud, enne kui sõna oleks meelest ära läinud. „Sa siin mõtlesid …?”

      „Aastaid tagasi käisin tihtipeale pööningul, ja …” Ta vaatas välja, mere poole. Ilusale ilmale vaatamata kepslesid lahel valged „jänesed”, aina lippasid kalda poole. Sellest on juba mitu aastat, kui ma viimati abaja ääres käisin, ent kujutasin hästi ette, kuidas vahused lained kaljuastangu all merre ulatuvatel kivinukkidel murduvad. Kas vesi on parajasti kõrge või madal? Erinevus on üsna suur. Kas pealetungivad vood tümitavad kaljurünki või hääbuvad liivajoomel? Küll mulle meeldisid need päikesepaistelised päevad, kui meri käitus sedasi, nagu raevutseks seal tubli torm. Kui vesi sedasi mäsleb, siis tõenäoliselt ongi torm, kusagil kaugemal avamerel.

      Vaatasin Peta poole. Miks ta kõhkleb? „Lase tulla.”

      „Käisin natukese aja eest pööningul.”

      „Ja …?”

      „Otsisin …” Ta vakatas taas ja näppis teksaste õmblust.

      „Mida?” Mida iganes ta mulle kavatses СКАЧАТЬ