Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all oli mitu pisikest köidet, igaühel kuldses reljeefkirjas aastaarv – 1943, 1944 ja 1945. Märkmikke sirvides nägi Lara, et taadu kirjutas iga päeva kohta rea või kõige rohkem kaks. Taadu ei rääkinud kunagi sõjast, ehkki Lara ja ta kaksikvend Leo olid aastate eest küsinud.

      Lara sammus toas ringi, peatus akna juures ja vaatas kauguses terendava Martha’s Vineyardi udust siluetti – vaadet, mis oli lausa haigettegevalt omane. Eventide’il oli Lara elus sama suur osa nagu taadul. See vaade ei tüüdanud kunagi. Majaesine supelrand muutus iga tõusu ja mõõnaga. Liiv liikus ja olevused sibasid ringi. Eventide läheb Lara vanaemale Bettyle, kes oli juba öelnud, et kavatseb maja maha müüa. Betty kolis aastaid tagasi Cape’ilt minema ja nüüd oli ta elu Floridas, kus talved on lahkemad.

      Käes oli aeg lahti lasta. Lara pööras pea taas toa poole. Vanavanaisa paistis selles voodis, mille kõrgeid sambaid kroonisid männikäbikujulised tippilustised, nii väike.

      Tülitekitajast kärbes maandus taadu ninale. Lara vehkis putuka uuesti eemale ja silus siis õhukesi juukseid lamaja laubalt kõrvale. Noorelt oli taadu nii kena välimusega ja see paistis tema näokujust siiani välja.

      „Ma armastan sind ja ma tean, et sa oled valmis.” Lara istus vanavanaisa kõrvale voodi peale ja võttis ta käe pihku. „Ma püüan samuti valmis olla.” Ta ohkas. „Lahtilaskmine on raske ja … nojah, mul pole see kunagi eriti hästi välja tulnud. Nagu ka kaotajaks jäämine, kui juba jutuks tuli.”

      Taadu silmad avanesid. Ta kuulas.

      „Aga sel aastal on seda palju ette tulnud.”

      Taadu pilgutas silmi.

      „Postiga tuli veel lahutuspabereid.” Lara ei teadnud ise ka, miks ta seda taadule praegu räägib. Taadu ei saa aru, kuidas võib loobuda. Tema generatsiooni inimesed selliseid asju ei teinud. Abielluti, ja sellega oli kõik otsustatud.

      „Ma tean, mida sa mõtled.” Taadu pilk ei lahkunud Lara näolt. „Peaksin edasi pingutama. Aga …” Ta hingas sügavalt sisse. „Oleks see olnud üksnes minu teha, siis oleksin pingutanud ka.” Ta vangutas pead.

      „Aga abielus ei olda üksinda.” Ta pidas vahet. „Nojah, ja just seda Pierre meie abielus tundiski. Et on üksinda.” Lara pikad tööpäevad olid nende kooselult lõivu nõudnud. Restoraniäris pole võimalik nädalavahetusi vabaks võtta. Pierre’il jälle ei olnud nädala sees ühtki vaba päeva.

      Taadu silmad sulgusid. Lara pidas pausi, kuni nägi, et ta siiski hingab. Kas nad oleksid, või õigupoolest, kas Lara ise oleks pidanud abielu päästmise nimel rohkem ära tegema? Mida oleks teinud taadu? „Me triivisime lahku.” Sel viimasel aastal olid tema ja Pierre iga päev teineteisest köögis ja esikus möödunud, ilma et oleksid teineteise vastu puutunud, ja Lara oli liiga väsinud, et seda üldse märgata. Seinalambi valgus läigatas abielusõrmuselt vastu. „See oli rohkem minu kui tema süü, kui aus olla.”

      Taadu hingamine lakkas ja Lara süda tõmbus kokku.

      „Ei tea, kas sa mind praegu kuuled või ei, aga mul on vaja teada, kuidas sa suutsid oma naist kogu selle aja armastada. Ameliat pole nüüd juba rohkem kui kuuskümmend aastat. Kuidas su armastus nii kaua vastu pidas?”

      Taadu käsi liikus, otsis tema oma. Lara oli need küsimused liiga hilja peale jätnud. Kui põetajal on õigus, ei pruugi taadu lausuda enam ainsatki sõna.

      Eventide’is oli teisiti kui moodsates elamutes, kauni vaate asemel paistis köögiaknast hoopis sissesõidutee. Need, kes selle maja ära ostavad, ehitavad kindlasti üht-teist ümber, ja ikka vastavalt moodsatele, mitte 19. sajandi lõpu põhimõtetele. Larale aga pigem meeldis, et vaade mõtteid söögivalmistamise ajal kõrvale ei juhi. Köögis tuleks keskenduda toiduainetele ja nendega seotud toimingutele. Praegu sai ta sellest paremini aru kui kunagi lapsena koos taaduga mustikamuffineid küpsetades. Aastad kulinaariakoolis ja tipprestoranide köögipoolel olid õpetanud nii mõndagi.

      Laual tema ees olid lõplikud lahutusega seotud lepingud. Tema abielu oli peaaegu läbi. Tegelikult polnud ta kõikmõeldavatele pisiasjadele tähelepanu pööranud. Aastaid järjepanu oli ta vihtunud tööd teha, ikka kaksteist-kolmteist tundi jutti ja kuus päeva nädalas. Seitsmenda magas maha. Pierre’i ta tegelikult enam ei tundnudki, ennast, seda, kes ta on väljaspool kööki, ka mitte.

      Lara pani kannu pliidile ja keeras gaasinuppu. Leek lahvatas põlema ja ta jälgis, kuidas see metallist kannu põhja all värvust muudab. Sama kannu mis alati. Kunagi oleks ta seda ehk endale mälestuseks soovinud. Oleks kööki hiilinud, haaranud saagiks vanad segamiskausid ning kapsaks lehitsetud kokaraamatud „Tubli majapidamine: parimad retseptid” ja päevinäinud „La Veritable Cuisine de Famille par Tante Marie”. Märganud prantsuskeelset kokaraamatut sealsamas riiulil, võttis Lara selle kätte, lappas lehti ja mõtles, et ei tea, millal taadu selle küll hankis. Neid retsepte katsetades sai Lara omal ajal ühtlasi ka kaunist prantsuse keelt harjutada. Kõige rohkem aga meeldisid talle Tante Marie raamatus need leheservadele pliiatsiga käsitsi kirjutatud märkmed: nõuanded, mida võiks millega asendada. Mingis mõttes võis neid kokaraamatuga veedetud tunde pidada tema karjäärivaliku inspiratsiooniks.

      Kokaraamatu läbi lapanud, jõudis ta viimaste lehekülgedeni, kus leidus rohkesti pliiatsiga käsitsi kirjutatud retsepte. Tegu polnud ei taadu ega vanaema käekirjaga, seega pidi need olema lisanud raamatu esimene omanik. Kätt üle hoolikalt kirja pandud ridade libistades naeratas Lara kibuvitsamarjasiirupiretsepti peale. Otse akna taga oli aed täis kibuvitsapõõsaid. Kannavad hästi, marjad on neil head. Sel aastal pole Larat siin, et neid korjata. Pole ainugi, kus ta septembris ja oktoobris juba olla võiks.

      Ta teadis, et ei võta siit praegu kaasa ainsatki raamatut. Need viiakse kohalikku heategevuspoodi ja müüakse maha. Mälestused mälestusteks, minevikku klammerduda pole mõtet. Raamatuid poleks tal kuhugi panna. Maja, mille nad siin Falmouthis viie aasta eest ostsid, jääb Pierre’ile. Lara osaks jääb mõningane rahasumma ja hägune mälestus teda nende pulmapäeval vallanud lootustest.

      Ta vangutas pead. See toimus juba kümme aastat tagasi. Kann hakkas katkendlikult vilistama, ta keeras gaasi kinni ja vaatas, kuidas leek põletisse varisedes kustub. Küttest ilma jäänud, kadus leegike nii kiiresti, meenutades ses osas veidi tema abielu. Ilma igapäevase hooleta suri ka armastus. Lara tõmbas riiulilt pihku pruuni teekannu. Vahest tõi taadu selle pärast sõja lõppu Inglismaalt kaasa, nii nagu oma pruudi Amelia. Tila küljest oli pisike kild ära tulnud, muidu aga oli kann täitsa terve. Võib-olla on just see kann too ainuke asi, mille ta Eventide’ist mälestuseks kaasa küsib.

      Võreuks avanes ja sisse tuli Leo. Lara silmad tõmbusid veekalkvele. Vend nägi välja parem kui iial enne ja tema nägemine tegi enneolematut rõõmu.

      „Tere, Äpu.” Leo laskis reisikotil põrandale kukkuda ja sirutas käed laiali.

      Lara astus ta käte vahele. „Oled lihtsalt kade, et sündisid teisena.” Kaksikute kahekümne kaheksale eluaastale vaatamata läks see vana nali ikka veel täie ette.

      „Tõsi.” Leo kallutas Lara veidi kaugemale, et talle silma sisse vaadata.

      „Kuidas tal on?”

      „Hakkab meid maha jätma.”

      „Tema vanuses pole üllatav.”

      Lara kortsutas kulmu. „Ma tean.”

      „Kuidas siis jõudeelu ka edeneb?”

      Lara tõi kuuldavale liialdatult valju ohke.

      „Vaata СКАЧАТЬ