Tõusuvesi. Liz Fenwick
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tõusuvesi - Liz Fenwick страница 4

Название: Tõusuvesi

Автор: Liz Fenwick

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789985346051

isbn:

СКАЧАТЬ peale hauas ringi. Kõrgeauline Agatha Davies, sündinud Worth, oli abielludes teinud hea partii, aga lapsed valmistasid talle tõelise pettumuse ja lapselapsed osutusid veelgi hullemateks. Kui suur oli vägevate langemine – aga kõik polnud läbinisti halb. Andrew oli tubli inimene ja hea abikaasa ning nüüd, kui teda enam ei ole, on ta lapselapsed mulle tõeliseks õnnistuseks.

      „Memm, õhtusöök on valmis. Tahad süüa köögis või söögitoas?” Jack seisis uksel ja ümises Bing Crosby laulule „Don’t Fence Me In” kaasa. Ta nõksutas jalga ja sirutas käe tantsule kutsudes välja ning tema kenal näol oli kaval naeratus. Jah, elu pakkus ajapikku kompensatsiooniks nii mõndagi.

      KAKS

      Eventide, Falmouth Heights, Cape Cod, Massachusetts

      15. august 2015

      Akna juures põrkas kärbes vastu putukavõrku ja häiris voodi juures valvavat Larat, kes jälgis, kuidas vanavanaisa rinnakorv tõuseb ja vajub.

      Iga hingetõmbe juures mõtles neiu, kas see on ehk viimne. Põetaja jutu järgi polnud vanavanaisa sellest ajast saadik, kui Lara kesköö paiku magama läks, kordagi ärkvele ega teadvusele tulnud. Nüüd ei lähe enam kaua. Teistele perekonnaliikmetele oli teatatud, aga keegi ei kiirustanud. Jumalagajätud olid juba toimunud. Lara tõusis ja astus akna juurde. Hüvastijätud. Neid ta vihkas ja seda praegust ei tahtnud ta kohe kindlasti.

      Mädakuu august oli oma hüüdnime vääriline. Tuulekest polnud niigi palju, et see musliinkardinat liigutaks. Supelrand Eventide’i ees, nagu taadu kodu kutsuti, oli lage. Nantucketi merekitsus oli tasane ja vee kohal rippus kuumusevirvendus. Kärbes jäi aknalaual vagusi ja seejärel häiris rasket õhku üksnes taadu vilisev väljahingamine. Öökapil kükitas lamajale hommikuse jalutuskäigu ajal rannalt korjatud kribu-krabu. Lapselik aardekuhjake. Viimasel nädalal käis Lara iga päikesetõusu aegu rannas jalutamas ja korjas sealt ikka üht-teist kaasa, mis võiks taadule rõõmu pakkuda. Kaks päeva tagasi, kui taadu viimast korda sidusalt rääkis, oli ta selgitanud odasabakrabi elutsüklit, hoides pihkude vahel Lara leitud augulist kesta. Mõistus oli taadul ikka veel nii selge. Keha aga andis üha rohkem alla. Kirg ookeani ja kõige selles leiduva vastu oli olnud tema elutöö, ja see elu oli nüüd lõpusirgel.

      Taadu oli üheksakümmend neli. Lara teadis, et mingil juhul ei näe ta septembris oma järgmist sünnipäeva, ehkki Lara oleks soovinud, et näeks. Midagi mõtlemata võttis ta öökapilt tühja merekarbi ja asetas lamaja avatud pihku, aitas tal karbipoolmete kontuure kompida. Silmad avanesid ja jäid Larale pidama. Neis oli armastus. Lara neelatas.

      „Ütle – mis sorti merekarp see on? Sa ju tead mind, ma ei tee neil kuigi hästi vahet. Kas see siin on veenuskarp või ebaveenuskarp?”

      Põetaja vaatas üle ukse sisse. „Kõik korras?”

      Lara noogutas ja saatis ta käeviipega minema. Kui need on taadu viimased tunnid, siis kavatseb ta isekas olla ega jaga teda kellegagi. Merekarp pudenes lamaja pihust põrandale ja Lara kummardus seda üles võtma.

      Merekarp oli voodi alla libisenud ja vana metallkarbi vastas pidama jäänud.

      Merekarbi üles võtnud, tõmbas Lara ka metallkarbi välja ja asetas mõlemad voodile. „Mis see on?” küsis ta metallkarbile osutades.

      Taadi üritas kätt kergitada, aga see langes voodile tagasi. Karp oli tolmune, Lara pühkis kaane puhtaks ja nähtavale ilmus kollaseks tõmbunud silt: II MS.

      „Tohib, ma teen lahti?”

      Taadu pilgutas korraks silmi ja Lara võttis seda kui jaatust, teades, et tema või keegi teine peab ükskord selle karbi ikkagi avama. Karp polnud lukus, kaas käis küll pisut kangelt. Kohe kõige peal olid sõjaväeteenistusest saadud medalid. Lara võttis ühe kätte ja üllatus, et see nii raske on. Punasevalgetriibulise paelaga medalil oli kotkas, ümberringi sõnad – Tublidus, Au, Ustavus. Kandiku moodi alusel oli medaleid veel oh kui palju.

      Lara pani medali taadule pihku ja taadu naeratas, ent ei öelnud midagi.

      Medali tagasi pannud, kergitas ta kandikut, et näha, mis selle all on.

      Mingite lahtiste paberilehtede all olid mustvalged fotod taadust, munder seljas.

      „Sa olid nii nägus.” Lara tõstis ühe foto üles. „Mitte et sa praegugi nägus poleks, muidugi.”

      Taadu naeratas.

      „Mis koht see on, kus sinust see pilt tehti?”

      Taadu silmad sulgusid ja Lara pööras pildi ringi. Pildi taha oli pliiatsiga õrnalt midagi kirjutatud. Lara kissitas silmi, uuris lähemalt.

      „Helfordi jõgi?”

      Taadult vastust ei tulnud. Ta oli uuesti uinunud.

      Ajavahemikud, kui ta ärkvel püsis, üha kahanesid. Fotod kõrvale pannud, võttis Lara kätte kokkumurtud paberilehed.

      25. juuni 1944

      Mu kõige kallim!

      Ei suuda kohe öeldagi, kui suur on kergendus, et Sa elus oled. Iga päev näen, kuidas tuuakse surnuid ja haavatuid, ja palvetan, et ükski neist poleks Sina, aga ma peaaegu et kartsin loota. Mul on tunne, et süda ei pea lihtsalt vastu. Ei saa aru, kuidas Sinust sai nii ruttu terve mu maailm, aga sai. Palun, palun jää ellu. Sa oled mu süda, oled mu elu. Vaevu suudan hingata, kui mõtlen Sinu peale ja sellele, kui suures ohus Sa ilmselt praeguselgi hetkel viibid. Tean, et pean vapper olema, ja Sinu nimel olen ka.

      Ma armastan Sind.

      Alati Sinu

      A.

      xxxxxxxooooo

      Amelia, Lara vanavanaema. Temaga oli taadu saanud tuttavaks Inglismaal, sõja ajal. Lara avas veel ühe kirja, aga peatus, et korraks taadu poole vaadata, kujutas teda ette sellisena nagu neil fotodel, nii noore ja nii nägusana. Neid väga isiklikke kirju ei tohiks tegelikult lugeda, ent see oli Lara esimene käegakatsutav kontakt vanavanaemaga. Tema nime võeti väga harva suhu.

      Kullake!

      See, et ma Sind eile nägin, tegi asja vaata et hullemaks. Need mõned koosoldud tunnid teevad lahusoleku talumatuks. Puudutan kogu aeg suud, tuleb meelde, mis tunne oli tunda Sinu huuli. Tahan sind nii väga, et muust ei suudagi mõelda. Millal see kole sõda küll lõpeb, nii et saame koos olla? Tunnen, et olen kade iga paari peale, keda teineteise seltsis näen. Nad tuletavad meelde, et Sina oled kaugel ära ja ma ei saa Sind puudutada ega tunda Sinu naha soojust oma ihul. Veel mõni kuu tagasi poleks ma Sind uskunud, kui oleksid öelnud, et peagi niimoodi tunnen. Sina oled mu kinnismõte. Iga kord, kui silmad kinni panen, näen Sind ja püüan Sind hästi kõvasti kaisus hoida, aga ikka pole Sa muud kui parimal juhul vaid padi. Ma ei oska kirjeldada seda külmatunnet, mis hiilib minusse pärast nii kuumi unistusi.

      Kogu hingest Sind armastades

      A.

      xxxxxxxxxxxxxx

      P.S. Mu kõikidesse mõtetesse tungib kehaline vajadus Sinu järele. Tahan Sind üleni tundma õppida. Mõistus saab aru, et tuleb veel oodata, aga süda ja keha ei saa. Unistan vaid Sinust – Sinust üleni – ja ärkan siis üles ja reaalsus on selline, et Sind ei ole siin mu käte vahel, et mind puudutada.

      Lara punastas, voltis kirja СКАЧАТЬ