Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

      Peta heitis mulle toa vastasseinast andekspaluva pilgu ja mina vaatasin pahaselt vastu. Ta teadis, et see on viimane asi, milles ma ükskõik mil moel osaleda tahaksin, ent ometi istusin ma nüüd diivanil kaamerasilma ees. Jalad pahkluude kohalt ristatud, õlad veidi langetatud, lõug pisut püsti, nii nagu vanaema meilt omal ajal nõudis. Üldse tundus kogu Windward mu ümber ikka pigem nagu vanaema ja mitte minu enda maja, ehkki ta suri juba kuuskümmend üheksa aastat tagasi. Muutunud oli majas kogu selle aja jooksul väga vähe.

      Nooruke naine BBC-st köhatas hääle selgemaks ja paistis võimaluse üle minuga vestelda päris hirmuäratavalt elevil. „Proua Rowse, see foto tehti teist Euroopa võidupäeval.” Ta võttis ühe läikpaberil pildi ja hoidis seda meie vahel. Foto kujutas mundris naismereväelast lenduri käte vahel. Naise naeratus võinuks Londoni taevalaotuse särama panna, linn kahe inimfiguuri taustal oli aga niigi korralikult valgustatud, küll esimest korda päris paljude aastate jooksul.

      Ma teadsin seda nägu, seda naeratust, neid silmi.

      „Imeilus foto,” ütles näitsik, „ja annab rõõmu nii ilmekalt edasi.”

      Noogutasin. Pilt oli tobe ja mind ärritas, et mul on müts peas viltu.

      „Kas ta oli teie peigmees? Kihlatu?”

      „Ei.” Võtsin temalt pildi, käsi värises.

      „Kas te tundsite teda?”

      „Ei. Euroopas sai sõda läbi, ja nagu kõik inimesed, nii tahtsin ka mina tantsida, laulda, tähistada.” Õnnejoovastus oli tol õhtul lausa käegakatsutav. Nojah, oli seda tookord vähemalt enamikule inimestest. Näitsik uuris fotot ja oli näha, et mõtleb juba muinasjuttugi välja, ent lugu, mida see foto rääkis, oli vale. Jäädvustas üheainsa viivu, enne kui kõik muutus. Hingasin sisse, nii et kostis imelik vilin.

      „Milline imeilus foto.” Neiu vaatas mind, üritades näha seost juubeldava pildinaise ja selle vanamuti vahel, kes praegu ta ees istub. Nina oli ehk ainuke asi, mis oli kõigi nende aastate järel ikka endine. Silmad polnud enam säravad ega varjundirikkalt merevaigukarva. Aeg oli kõike muutnud, sarnasus kadunud.

      „Foto on harva selline, nagu esmapilgul paistab.” Ulatasin pildi talle tagasi.

      Näitsik pani foto kulmu kortsutades lauale. „See on foto võidupäeva rõõmust.”

      „Seda küll.” Pöörasin pea kõrvale. Akna all laual seisis kitsas hõberaamis väike foto: minu ema üksipäini elegantselt Windwardi aias istumas. Fotolt ei paistnud välja, et tegelikult oli ema täiesti liimist lahti – eksinud peaaegu väljapääsmatult tollesse maailma, mis eksisteeris vaid tema enda peas. Praegusel kellaajal langesid päikesekiired sellise nurga all, et valgustasid õhukest tolmukihti lauakese pähklipuuvineerist kattekihil. Ei tulnud meelde, millal mina siin viimati tolmu pühkisin või poleerisin. Ju tegeleb sellega keegi teine.

      „On näha, et olite elevil, et sõda viimaks lõppes.”

      „Jah.” Vaatasin mujale.

      „Nii, rääkige mulle oma sõjast. On oluline, et kuuleksime seda nendelt, kes kõik ise läbi tegid.”

      Juba mõne päeva pärast jõuab Euroopas kätte võidu seitsmekümnes aastapäev. Nüüdseks on kõik ajalugu ja seda tahetakse järeltulevate inimpõlvede jaoks talletada, et minevikku ei unustataks. Mõni asi aga lausa väärib unustamist, ja minu sõda on üks neid asju.

      „Minu andmetel töötasite üksuses HMS Attack.”

      Noogutasin; ta oli korralikult ette valmistunud.

      „Oskate ehk rääkida, mis tunne oli telegrafistina töötada ja naismereväelane olla?”

      Ajasin selja sirgu, tuletanud meelde balletiõpetajannat, kelle vanaema tööle võttis, et mina ja mu õde õpiksime viisipäraselt liikuma. Toona tegime kõike unisoonis. Täpselt ühesuguste liigutustega, nii et nooruses oli meil pea võimatu vahet teha.

      „Te salvestasite laevadelt tulnud teateid.”

      Koondasin tähelepanu reporterile, sedaaegu kui mälupildid esile heljusid. Pigem oli tegu katkenditega, mineviku välkülesvõtetega, otsekui lehitseksin pildialbumit – siis aga kortsutasin kulmu ja panin albumi kinni, enne kui asi jõudnuks kaugemale minna.

      „Tean, ilmselt on see teile ränk.”

      Kella tiksumine kaminasimsil … ti-taa, ti-taa … .– / .– – järjepanu korduv A-täht. Mul läksid silmad pärani. Tal pole aimugi.

      „On oluline, et kuuleksime seda teie enda sõnadega. Kas olete varem oma läbielamistest rääkinud?”

      „Neist asjust rääkida? Me ei tohtinud.” Kas tänapäeval ei õpetata noortele siis mitte kui midagi?

      „On oluline, et jutustaksite mulle, jutustaksite meile, enne kui ununeb, kaotsi läheb.”

      „Mõni asi võikski parem kaotsi minna.”

      Ta kortsutas kulmu. „Tean, et olite tööl õppemanöövri Tiiger aegu, selsamal päeval, kui Saksa torpeedolaevad ründasid dessandiks harjutavaid USA laevu.”

      Sulgesin silmad. Seda ta siis jahibki. 1944. aasta 28. aprilli. See oli minu sõda – surijate viimsed sõnad. Veel nüüdki sosistasid nad mu kuklas, hääled üha valjenesid. Aastaid olin püüdnud neid vaigistada, lubamata neil kuuldavaks saada. Reporter arvab, et tahan meenutada, kõik uuesti esile kutsuda – meeste valu, hirmu ja surmaeelseid sõnu. Tulge meile appi.3 Nüüd olid need sõnad selgesti kuulda. .... . .–.. .– –. / ..– … Mu sõrm tõmbles, hakanud morset toksima. Avasin silmad ja jõllitasin reporterile otsa. „Ma ei taha sellest rääkida.”

      Reporter pigistas suu kokku. „Need on kindlasti valusad mälestused.”

      „Teil pole aimugi.”

      „Traumajärgne stressihäire,” sedastas reporter.

      Kõõritasin tema poole. „Mis asi?”

      „Kas te rääkisite sellest pärast kellegagi?”

      Kergitasin üht kulmu. „Ei.”

      „Miks?”

      See tänapäeva maailm. Siin räägitakse kõigest. Teler ja ajalehed kostitavad mind iga viimase kui inimese armuelu üksikasjadega, justkui need mulle korda läheksid. Mitte midagi ei hoita enam enda teada ja muudkui aga püütakse end täiuslikuks teha, aga miski ei ole täiuslik. Ei peagi olema. „Me ei rääkinud, sest olime seadusega kohustatud vaikima ja rääkijad oleksid läinud sõjakohtu alla.” Tõusin püsti, astusin akna juurde ja silmasin klaasil enda peegeldust. Vastu vaatas vana naine. Kell kõneles minuga ja tiksumine tõi meelde terve morsetähestiku. See oli minu sõja keel ja ma ei tahtnud seda kuulata.

      „Kardan, et ei saa teile abiks olla.”

      Koridori plaaditud põrand kajas hirmsasti vastu. Mis sai sellest Türgi vaibast, mis välisukse juures hääli summutas? See oli üks väheseid asju, mis oli muutunud. Omal ajal oli vaip mu vanaemale armas just lopsakate värvivarjundite pärast. Enamikel päevadel eesruumi paistev ere päikesevalgus aga pleegitas värvid plassiks. Arvukad jalapaarid, sealhulgas ka üüriliste omad, olid vaiba aastate jooksul paiguti СКАЧАТЬ