Tõusuvesi. Liz Fenwick

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meil enam igapäevaseid koduabilisi polnud, tundus poriseid jalajälgi valgetelt plaatidelt ära saada üsna võimatu. Plaate valides polnud vanaemale korrakski heiastunud elu ilma palgaliste passijateta. Hakkasin naerma, korraga meenus – hiljaaegu komistasin vaibaserva taha ning Jack rullis vaiba kokku ja pani ära. Sain aru, miks, teisalt aga tegi viha, et pean vanusele alla vanduma.

      „Kas saite soovitu?” Jacki hääl, mis eesruumi poolt kostis, ei reetnud ainsatki emotsiooni. Sellest ajast peale, kui kuulmisaparaadi sain, oli raskem end teiste jutust välja lülitada. Täielikul kurtusel olid olnud omad head küljed.

      „Ei, tegelikult mitte.” Reporter ohkas. „Kui pisut toimetada, saab üht-teist selle teema juures kasutada. Aga küll oleks hea, kui rohkem võtta oleks.”

      Jack naeris. See oli naer, mida ta kasutas tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, naer, mida ma nii hästi teadsin. Jack sulgus endasse, hoidus eemale. Talle omane viril lõbusus toimis kaitsena. Ema surm mõjus talle laastavalt ja isa surm vähem kui aasta hiljem viis asja lõpule.

      „Tal on nii palju väärtuslikku informatsiooni. Näha on, et mõistus on tal kenasti selge.”

      Tekkis vaikus ning ma kujutlesin Jacki, kulm kergitatud ja näole sugenemas halvakspanu. Jack oli mu liitlane. Mina mõistsin teda. Ükski teine mitte, ehkki proovinud olid paljud. Naised langesid Jacki jalge ette, aga tema astus neist kõikidest üle. Mitte ühelgi, kes teda püüda üritas, ei õnnestunud purustada seda tugevatest terasvarbadest puuri, millesse Jack end kolmteist aastat tagasi määras. Jack süüdistas armastust – ja ma sain aru, miks; nii minagi, olgugi hoopis teistsugustel põhjustel. Ainult Andrew, Jacki vanaisa, oli minu enda teraskoorikut veidi täksinud, nii et sinna ilmusid augukesed, mis lasksid mul vahetevahel hingata.

      Armastus. Jackile on armastus sama mis surm. Enam ei riskiks ta mitte mingil juhul. Minu silmis on armastus sama mis kaotus.

      „Kas teie saaksite temaga rääkida?” küsis reporter.

      „Soovitan teil homme uuesti proovida,” vastas Jack.

      „Arvate, et sellest võiks kasu olla?” Neiu hääl valjenes erutusest.

      „Ei, aga proovida võiks ikka.”

      Ehkki ma neid ei näinud, tajusin eemaltki reporterinäitsiku pettumust. Jack püüdis tõepoolest rõõmu ja lootust tuua. Kui kahju, et ta neid enda ellu ei lasknud. Mäherdune raiskamine. Sedasama ütles mu ema mulle aastaid tagasi ühel oma üürikesel selgushetkel. „Lase minna,” ütles ta. „Kasuta seda, mis sulle antud, nii hästi kui vähegi saad.” Minna lasta ma ei suutnudki, kuid viimaks lubasin teise inimese enda lähedusse, olgu küll natukesehaaval. Andrew oli kannatlik ja lahke inimene. Püüdsin olla hea abikaasa ja kasuema.

      „Arvan, et ta kannatab nende läbielamiste tõttu veel siiani.” Reporter hakkas köhima.

      „Väga võimalik, aga ega ta sellest ei räägi.” Eesruumist kostis samme. „Tema ajal nii ei tehtud.”

      Välisuks sulgus ja Jack astus raamatukogutuppa. „Sa ei olnud kuigi vastutulelik.” Suu ümber väreles naeratus ja puudutas silmigi. Jack oli võluv poiss, paljuski vanaisa moodi, aga heledat verd, Andrew oli olnud tumeda peaga.

      „Jah.”

      Ta võttis minu vastas istet. „Ta ei tahtnud midagi halba.”

      „Mis head see ikka teeks, kui ma talle oma sõjast räägiksin?”

      Jack võttis lauale jäetud foto. Vaatas pilti ja mind. „Memm, sa oled nii ilus.”

      „Olin.”

      „Ei, oled praegu ka.” Ta vaatas mulle üle pildi otsa.

      „Enam ma selline välja ei näe.”

      Jack naeratas. „Näed ikka.”

      „Häh.”

      „Vanem küll, aga naeratus on sama, ja silmad ja nina.” Ta tõusis. „Kas aitad seda naist, lased tal paar asja linti võtta?”

      „Pole vaja. Ametlikes ülestähendustes on kõik niigi olemas.”

      „See pole päris sama, eks ole?” Jack kummardus ja suudles mu laupa.

      „Sinu arvates peaksin seda tegema.”

      „Sina tee vaid seda, mida ise tahad,” ütles tema.

      „Häh.”

      „Otsusta ise, memm.” Jack suundus kööki. Peatselt hakkab sealt imehäid lõhnu hoovama. Praegu aga peegeldus laualambi valgus foto läikpaberil. Viimne kui asi sel fotol oli väljendusrikas, isegi mu viltune müts. Tol õhtul oli Londonis palju rõõmuküllaseid vaatepilte ja pildistajal tohutult valikuvõimalusi. Tema aga valis minu lenduri käte vahel.

      Minu sõda. Päike oli maja lõunaosast lahkunud; ehkki ma seda ei näinud, teadsin, et ta mähib köögi ja kabineti oma viimastesse kiirtesse, enne kui aia piire tähistavate kõrgete puude taha vajub. Millal mu sõda algas? Algust oli lihtne paika panna, aga lõppu nagu ei tulnudki. Veel siiani tunnen ma vaat et iga päev sõja mõju.

      Windwardi, mis toona oli vanaema suvemaja, kolisime 1940. aastal, kui algas välksõda. Elu Londonis võttis emal närvid läbi, eriti kui üleülejärgmine naabermaja pommitabamuse sai ja peaaegu täielikult hävis.

      Ma ei kaevelnud, kui meie suvisest puhkepaigast sai alaline elukoht. Pärastpoole asus ka vanaema meie juurde ümber, kui sõjavägi Oxfordshire’is onu Reginaldi maja hõivas. Naeratasin. Vanaema võttis üha uuesti ja uuesti jutuks, et küll on ikka ebamugav ja selle asemel võinuks ta kenasti häärberi niinimetatud lesemajakeses elada. Ent Cornwall oli vanaemal kord juba veres ja sellega tekkis suurepärane ettekääne mitte häärberil silma peal hoida, mis olnuks õige teguviis, vaid teha just seda, mida ta ise soovis.

      Falmouthi lahe poole vaadates tuli meelde, kuidas meri vanasti veesõidukitest kihas – nüüd sõidab seal vaid aeg-ajalt mõni tanker või lõbusõidulaev. Toetusin kepile ja jäin kuulama. Kaugusest kostis Glenn Milleri pala „In the Mood”. Kas hakkan mõistust kaotama? Sulgesin silmad. Need aastad olid jäänud nii kaugele, korraga aga olid nad mul kõri kallal, nii et õhk ei pääsenud kopsudesse. Toas kajas õhutõrjesireen. Vaatasin siia-sinna, püüdsin varjendi asupaika meelde tuletada, aga sireen lakkas ja kuulsin Jacki häält, mis laulis „Run Rabbit Run”.

      Hakkasin naerma. Tobe vanamutt. Nähtavasti oli tegu mingi raadiosaatega. Jackile meeldis kokates Raadio Nelja kuulata. Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin meelega hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva „I Only Have Eyes For You” laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

      Ma armastan sind.

      Tuul puhus lahtisest aknast sisse. Hõõrusin käsivarsi. Kõik karvakesed, mis seal veel järel olid, seisid turris. Pole vaja mõelda neile ammustele mälestustele. Süüdi on see neetud reporter. Oleksin võinud neid aastapäevasekeldusi hoopistükkis vältida. Miks peaksin tahtma minevikku vaadata? Miks peaks üldse keegi seda tahtma? Elada tuleb olevikule, mitte tulevikule ega minevikule.

      Majas levis tasasel tulel podisevate sibulate lõhn. Windwardi aastakümnete pikkune muutumatus rippus ära pigem mu viimaste aastate laiskusest, enne seda aga paratamatust vajadusest СКАЧАТЬ