Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mu põsed kuumenesid, kui ta raske mantli all asuva mündikukru poole küünitas. See oli täis – ja kõlksumise järgi otsustades tekitas kaalu vähemalt hõbe, kui mitte kuld. Palgasõduritele kiputi meie territooriumil hästi maksma.

      Meie territoorium oli liiga väike ja vaene, et pidada püsiarmeed, mis valvaks müüri Prythiani piiril. Ja meie küla elanikud said toetuda ainult viissada aastat tagasi sepistatud rahuleppe tugevusele. Ent ülemklass sai palgata endale mõõgakandjaid, nagu seda naist, et need valvaks nende valdusi surematute maa kõrval. See oli lohutuse illusioon, täpselt nagu märgid meie piitadel. Me kõik teadsime sisimas, et haldjate vastu ei saanud millegagi. Meile kõigile räägiti seda seisundist või auastmest hoolimata. Ja juba sünnihetkest peale. Neid hoiatusi lauldi meile juba hällis kõikudes, neid riime manati kooliõuedel. Üksainus suurhaldjatest võis su kondid tuhaks muuta lausa saja meetri kauguselt. Mitte et mu õed või mina oleks iial ühtki neist näinud.

      Aga me ikkagi üritasime uskuda, et miski võiks nende vastu töötada, kui me kunagi mõnd sellist kohtaks. Turul teenindasid selliseid hirme kaks letti, mis pakkusid amulette ja kulinaid ja loitse ja rauajuppe. Mina ei saanud neid endale lubada. Ja isegi kui need töötaks, võidaks need meile ainult paar minutit enda ette valmistamiseks. Põgenemine on tulutu, nagu ka võitlemine. Ent Nesta ja Elain kandsid endiselt rauast käevõrusid alati, kui majakesest lahkusid. Koguni Isaacil oli ühe randme ümber raudvõru, mis alati tema varruka alla peitus. Kord pakkus ta, et ostab mulle sellise, aga mina keeldusin. Mõjus liiga isiklikuna. Liiga palju nagu tasu. Liiga… püsiv meenutus sellest, mis iganes me olime ega olnud üksteise jaoks.

      Palgasõdur kandis mündid mu ootavasse pihku ja mina toppisin need kohe oma taskusse. Nende kaal oli sama suur kui veskikivil. Polnud mingit võimalustki, et mu õed raha ei märganud. Polnud võimalustki, et nad juba selle üle ei mõtisklenud, kuidas mind veenda seda ka neile andma.

      „Aitäh,” ütlesin palgasõdurile. Üritasin tulutult häält salvamast hoida, kui tajusin õdesid lähenemas nagu korjuse ümber tiirlevaid raisakotkaid.

      Palgasõdur silitas hundinahka. „Väike nõuanne. Ühelt kütilt teisele.”

      Kergitasin kulme.

      „Ära mine sügavale metsa. Mina ei läheks ligilähedalegi sinna, kus sa eile käisid. Sellise suurusega hunt on vähim su probleemidest. Kuulen üha enam lugusid sellest, kuidas need olevused läbi müüri lipsavad.”

      Külmavärin ukerdas ämbliku kombel selga mööda alla. „Kas nad – kas nad kavatsevad rünnata?” Kui see olnuks tõsi, tuleb mul leida viis, kuidas meie pere siit õnnetult, rõskelt territooriumilt minema toimetada. Peame suunduma lõunasse – suunduma kaugele sellest nähtamatust müürist, mis jagas meie maailma kaheks. Veel enne, kui nad jõuavad selle ületada.

      Kunagi ammu-ammu ja veel tuhandeid aastaid enne seda olime suurhaldjatest valitsejate orjad. Kunagi ehitasime neile oma vere ja higiga nende hiilgavaid ulatuslikke tsivilisatsioone. Ehitasime nende metsistunud jumalustele templeid. Kunagi tõusime üles igal maal ja territooriumil. Sõda oli nii verine ja laastav, et vaja läks kuut surelikku kuningannat. Nemad meisterdasid rahuleppe, mis peataks veresaunad mõlemal poolel ja ehitaks üles müüri. Meie maailma põhjaosa loovutati suurhaldjatele ja haldjarahvale, kes võtsid oma maagia endaga kaasa. Lõunas olime aga meie, kössitavad surelikud, kes sunniti igaveseks endale maapinnalt elatist kraapima.

      „Keegi ei tea, mida haldjad plaanivad,” ütles kivistunud näoga palgasõdur. „Me ei tea, kas vürstide lõõg oma elajate küljes on lahti libisemas või on need sihilikud rünnakud. Ma valvasin üht vana aadlimeest ja tema väitel on viimasel viiekümnel aastal asjad hullemaks läinud. Tema läks kaks nädalat tagasi lõunasse suunduvale laevale ja ütles mulle, et peaksin ka lahkuma, kui mul vähegi oidu peas on. Enne minema seilamist tunnistas ta, et üks sõpradest teatas talle ööpimeduses müüri ületanud martaksitest. Need rebisid poole tema külast lõhki.”

      „Martaksid?” kähistasin ma. Teadsin, et haldjaid on erinevat tüüpi. Et nad on sama mitmekesised kui ükski teine loomaliik. Nimepidi teadsin ma vaid aga mõningaid.

      Palgasõduri öömustad silmad värelesid. „Kere suur nagu karul, pea natuke nagu lõvil. Ja kolm rida hambaid, mis teravamad kui hail. Ja tige. Tigedam kui kõik kolm kokku. Pärast neid oli küla sõna otseses mõttes ribadeks tõmmatud, rääkis aadlimees.”

      Mu kõhus keeras. Meie taga mõjusid mu õed nii habrastena – nende kaame nahk nii lõputult õrn ja lõhki käristatav. Millegi sellise nagu martaksi vastu poleks meil iial lootustki. Need Õndsate Lapsed on lollakad – fanaatilised lollakad.

      „Seega ei tea me, mida need rünnakud tähendavad,” jätkas palgasõdur, „peale selle, et palgatakse rohkem minusuguseid ja sina hoiad müürist heaga eemale. Eriti siis, kui kohale hakkavad ilmuma suurhaldjad. Või veel hullem – vürstid. Nendega võrreldes on martaksid nagu penid.”

      Uurisin ta armistunud ja külmast kohmetuid käsi. „Olete kunagi mõne teist sorti haldjaga kohtunud?”

      Tema silmad tõmbusid kinni. „Sa ei taha teada, plika. Kui sa just ei soovi hommikusööki välja visata.”

      Mind valdas tõesti kehv tunne – kehv ja närviline. „Oli see martaksist surmavam?” söandasin küsida.

      Naine tõmbas paksu jaki varruka tagasi ja paljastas päevitunud ning lihaselise käsivarre. Seda täkkisid jubedad, väändunud armid. Nende kaar tundus nii sarnane. „Polnud martaksi toorest jõudu või suurust,” ütles ta, „aga hammustus oli mürki täis. Kaks kuud. Vaat nii kaua olin ma pikali maas. Neli kuud läks aega, kuni mul oli jõudu, et jälle kõndida.” Ta tõmbas üles püksisääre. Imeilus, mõtlesin ma samal ajal, kui mu sisikonnas vähkres õudus. Tema päevitunud naha peal olid mustad sooned – üleni mustad, ämblikuvõrgu moodi ja hiilinud laiali nagu härmatis. „Ravitseja ütles, et polnud midagi teha. Mul vedas, et üldse kõnnin, kui mürk on veel jalgades. Võib-olla tapab see mu ühel päeval, võib-olla sandistab. Aga vähemalt lahkun teadmisega, et mina lõin selle esimesena maha.”

      Veri mu soontes näis tarduvat, kui naine püksisääre langetas. Kui keegi väljakul seda nägigi, ei söandanud ükski sellest igatahes kõnelda. Või lähemale tulla. Ja minul oli selleks päevaks saanud juba küll. Niisiis astusin sammu tagasi ja rahustasin end tema poolt öeldu ning näidatu osas. „Aitäh hoiatuste eest.”

      Naise tähelepanu vilksas minu taha ja ta heitis mulle kergelt lõbustatud muige. „Soovin edu.”

      Seejärel klammerdus mu käsivarre ümber sale käsi ja lohistas mu minema. Nesta. Teadsin seda juba enne, kui tema poole vaatasin.

      „Nad on ohtlikud,” sisistas Nesta. Õe peened sõrmed kaevusid mu käsivarde, kui ta mind jätkuvalt palgasõduri juurest minema tiris. „Ära mine enam nende lähedale.”

      Põrnitsesin teda hetke. Ja siis Elaini, kelle nägu muutus kaameks ning pingsaks. „Kas on midagi, mida ma peaks teadma?” küsisin vaikselt. Ma ei suutnud meenutada viimast korda, kui Nesta üritas mind ükskõik mille eest hoiatada, Elain oli ainus, kelle eest ta üldse vaevus hoolitsema.

      „Nad on jõhkardid ja võtavad iga viimase kui vaskmündi, kas või jõuga.”

      Heitsin pilgu palgasõdurile, kes endiselt uusi nahku uuris. „Ta röövis sinult midagi?”

      „Tema mitte,” pomises Elain. „Mingi teine rändur. Meil oli ainult paar münti. Ta sai vihaseks, aga…”

      „Miks te temast ei teatanud ja mulle ei öelnud?”

      „Mida СКАЧАТЬ