Название: Rooside ja okaste koda
Автор: Sarah J Maas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789949583478
isbn:
Pöördusin ümber. Tõepoolest, Isaac vaatas meid väljaku teisest äärest. Poiss nõjatus ühe hoone seinale, käed risti. Kuigi meie küla ainsa jõuka taluniku vanim poeg, oli ta ikkagi talvest sale. Ja pruunid juuksed kahuseks muutunud. Suhteliselt nägus, vaikse jutuga ja vaoshoitud, kuid kõige selle all jooksis mingi pimedus. See meid üksteisele ligi meelitaski. Ühine arusaam sellest, kui viletsad olid meie elud ja kuidas need võivad alatiseks selliseks jääda.
Tundsime üksteist aastaid – sellest ajast, kui meie pere külasse kolis. Siiski polnud ma tema peale suurt eriti mõelnud enne, kuni ühel pärastlõunal koos mööda peateed kõndima sattusime. Rääkisime ainult turule viidavatest munadest. Ja mina veel imetlesin värvide mitmekesisust korvis, mida ta kandis. Pruunid, kollakad, kõige kahvatumad sinised ja rohelised toonid. Lihtne, lahe. Võib-olla veidi kohmetu, aga kui ta minust majakese ees lahkus, ei tundnud ma enam end nii üksi. Nädala pärast tõmbasin ta sellesse lagunenud küüni.
Isaac oli minu esimene ja ainus armuke nende kahe aasta jooksul. Vahel kohtusime nädal otsa igal ööl, teinekord läks mööda terve kuu nii, et meie pilk ei langenud üksteise peale. Aga iga kord läks samamoodi: kiire riiete heitmine, ühised hingetõmbed ja keeled ja hambad. Vahel rääkisime. Või õigemini rääkis Isaac survest ja koormusest, mille isa tema õlule pani. Sageli ei öelnud me kogu selle aja sõnagi. Ma ei saaks öelda, et meie armatsemine oli eriti osav. Aga see oli ikkagi kergendus, leevendus, veidike isekust.
Meie vahel polnud mingit armastust, polnud iial olnudki. Vähemalt ma eeldasin, et seda inimesed mõtlesid, kui nad armastusest rääkisid. Ent ometi vajus osa minust alla, kui Isaac peatsest abiellumisest rääkis. Ma polnud veel piisavalt meeleheitel, et paluda tal pärast abiellumist minuga kohtama tulla.
Isaac kallutas tuttava liigutusega pead ja vantsis tänavat mööda minema. Külast välja iidsesse küüni mind ootama. Me ei varjanud kunagi oma tegemisi. Küll aga hoolitsesime selle eest, et need poleks liiga ilmselged.
Nesta laksutas keelt ja pani käed risti. „Loodan, et te kaks kasutate ettevaatusabinõusid.”
„Natuke hilja selleks, et hoolida,” ütlesin ma. Aga me olime ettevaatlikud. Kuna mina ei saanud seda endale lubada, tarbis viljastumisvastast jooki hoopis Isaac. Ta teadis, et muidu poleks ma teda puutunud. Sirutasin käe taskusse ja tõmbasin välja kahekümnelise vaskmündi. Elain imes õhku sisse. Ma ei viitsinud kummalegi õele otsa vaadata, kui selle talle pihku surusin. „Näeme kodus.”
w
Pärast järjekordset hirvelihaeinet, kui me kõik enne voodisse minekut vaikseks tunniks tule ümber kogunesime, vaatasin ma sosistavaid ja itsitavaid õdesid. Nad kulutasid ära iga neile antud vaskmündi. Millele, seda ma ei teadnud. Kuigi jah, Elain tõi isale nikerdamiseks uue peitli. Mantel ja saapad, mille pärast nad eelmisel ööl vingusid, osutusid liiga kalliks. Aga ma ei noominud neid selle eest. Eriti sel põhjusel, et Nesta läks teist korda vabatahtlikult puid lõhkuma. Õnneks vältisid nad ka uut kokkupõrget Õndsate Lastega.
Mu isa tukkus toolil, kepp üle pahkliku põlve laotatud. Miks mitte lahata just praegu Nestaga Tomas Mandray teemat? Pöördusin tema poole ja avasin suu.
Ent siis kostis möire, mis pooleldi mu kurdistas. Õed kriiskasid, kui tuppa paiskus lund ja lävele ilmus hiigelsuur urisev kogu.
4.
PEATÜKK
Ma ei tea, kuidas jahinoa puust käepide mulle kätte sattus. Esimesed hetked olid üks hämu kuldse karvaga hiiglasliku olendi lõrinast, õdede kriiskamisest, tuppa laskuvast kirvendavast külmast, isa kabuhirmust rabatud näost.
Ei olnud martaks, taipasin ma – kuigi see kergendus ei kestnud kaua. Olend pidi olema sama suur kui hobune. Ja kuigi keha näis mõnevõrra kassilik, oli pea äratuntavalt hundilik. Ma ei teadnud, mida arvata kõveratest ja põdralaadsetest peast turritavatest sarvedest. Aga olles lõvi või koer või põder, polnud kahtlustki, milliseid vigastusi võiks tekitada tema mustad, pistodasid meenutavad küünised ja kollakad kihvad.
Üksi metsas luusides oleksin lubanud end hirmul alla neelata, oleksin võib-olla põlvili langenud ja puhta ning kiire surma nimel nutnud. Aga mul polnud surmahirmuks aega. Ma ei andnud sellele sentimeetritki järele, kuigi süda prõmmis metsikult kõrvus. Kuidagi jõudsin oma õdede ette ka siis, kui olend end tagajalgele ajas ja läbi kihvu täis koonu lõugas: „MÕRVARID!”
Aga minust kaikus läbi hoopis teine sõna: „Haldjas.”
Need naeruväärsed kaitsemärgid meie ukselävel olid tema vastu sama tõhusad kui ämblikuvõrgud. Oleksin pidanud palgasõdurilt küsima, kuidas ta selle haldja tappis. Aga olendi jäme kael – see näis olevat heaks koduks mu noale.
Söandasin pilgu üle õla heita. Õed karjusid ja põlvitasid ahjuseina vastas, isa kössitas nende ees. Veel üks keha, keda kaitsta. Astusin rumalal kombel veel ühe sammu haldja poole. Hoidsin meie vahel lauda ja võitlesin vabinaga käes. Minu vibu ja nooletupp olid teisel pool tuba – elaja taga. Pidin temast mööda saama ja pihlapuust nooleni jõudma. Ja võitma endale piisavalt aega, et seda välja lasta.
„MÕRVARID!” möirgas elajas jälle, karvad turris.
„P-palun,” lalises isa mu taga. Ta ei suutnud leida endas julgust, et minu kõrvale tulla. „Mida iganes me tegime, me tegime seda teadmatusest ja…”
„M-m-me ei tapnud kedagi,” kogeles Nesta nuuksetesse lämbudes, käsi pea kohale tõstetud. Justkui suudaks see tibatilluke rauast käevõru midagi taolise olendi vastu.
Napsasin laualt veel ühe sööginoa. Parim, mida sain teha seni, kuni leian viisi nooletupeni jõuda. „Kasi välja,” nähvasin ma olendile ja vehkisin nugadega enda ees. Silme all polnud mingit rauda, mida oleksin saanud relvana kasutada. Kui ma just ei loobi õdede käevõrusid tema pihta. „Kasi välja ja kao minema.” Suutsin värisevate käte tõttu vaevu käepidemetest kinni hoida. Nael – kas või neetud raudnael. Võtaks sellegi, kui saaks.
Ta mõuras mulle vastuseks ja kogu majake vappus. Taldrikud ja tassid kolisesid üksteise vastu. Ent see jättis tema massiivse kaela kaitsetuks. Heitsin jahinoa teele.
Kiiresti, nii kiiresti, et ma vaevu nägin seda, sähvas ta selle käpaga kõrvale ja saatis pööreldes minema. Olend laksas kihvadega mu näo poole.
Kargasin tagasi ja koperdasin peaaegu kössitava isa otsa. Haldjas oleks võinud mu tappa. Oleks võinud, kuid see viskumine oli hoiatuseks. Nesta ja Elain palvetasid nuttes mis iganes ammu unustatud jumalate poole, kes võisid veel ringi luusida.
„KES TA TAPPIS?” Olend marssis meie poole. Ta asetas ühe käpa lauale ja puit oigas tema all. Tema küünised kõmatasid, kui need end puitu surusid. Üks teise järel.
Söandasin veel ühe sammu ette astuda, kui elajas sirutas koonu üle laua meid nuhutama. Tema silmad olid rohelised ja merevaigukarva laikudega. Mitte looma silmad. Sellise kuju ja värvi puhul küll mitte. Mu hääl oli üllatavalt tasane, kui ma nõudsin: „Tappis kelle?”
Ta urises vaikselt ja jõhkralt. „Hundi!” Mu süda jättis löögi vahele. Möire kadus, ent raev püsis – ehk isegi kurbusevarjundiga.
Elaini СКАЧАТЬ