Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

      Mul oli jahinuga ja kolm noolt. Esimesed kaks tavalised nooled – lihtsad ja tõhusad. Sellise suurusega hundi jaoks tõenäoliselt mitte enamat mesilase nõelamisest. Aga kolmanda noole, selle pikima ja raskeima, ostsin ma suvel ühelt rändkauplejalt, kui meil jagus lisaluksuse jaoks piisavalt vaskmünte. Pihlapuust voolitud nool, relvastatud raudpeaga.

      Meie hälli kohal lauldud unelauludest teadsime kõik juba imikupõlvest peale, et haldjad vihkasid rauda. Aga just pihlaka puit pani nende surematu ravimaagia vankuma inimese jaoks täpselt nii kauaks, et anda surmahoop. Vähemalt väitsid nii legendid ja kuulujutud. Ainsaks tõendiks pihlaka tõhususest oli meie jaoks nende haruldus. Olin näinud neist joonistusi, kuid mitte iialgi silmanud neist ise ühtki. Pärast seda, kui suurhaldjad need kõik ammu ära põletasid. Niisiis jäid alles vähesed, enamik neist väikesed ja põdurad ja aadelkonna poolt kõrgete müüridega ümbritsetud salude sisse peidetud. Kulutasin ostu järel nädalaid arutlemisele, kas see ülehinnatud puutükk oli raharaisk või võltsing. Tervelt kolm aastat istus pihlapuust nool kasutult mu nooletupes.

      Nüüd tõmbasin selle välja. Hoidsin liigutusi minimaalse ja tõhusana. Tegin kõike, et see koletu hunt minu suunas ei vaataks. Nool oli piisavalt pikk ja raske vigastuste tekitamiseks. Võib-olla ka tapmiseks, kui õigesti sihtida.

      Rind tõmbus nii pingesse, et see tegi valu. Ja sel hetkel taipasin, et mu elu taandub ühele küsimusele: kas hunt on üksi?

      Pigistasin vibu ja tõmbasin nööri veel rohkem tagasi. Olin korralik laskja, kuid polnud iial seisnud silmitsi hundiga. Arvasin, et seetõttu mul vedaski – olin lausa õnnistatud. Kuid nüüd… Ma ei teadnud, kuhu tabada või kui kiiresti nad liiguvad. Ma ei saanud möödalasku lubada. Mitte siis, kui kasutada on üksainus pihlapuust nool.

      Ja kui selle kasuka all kloppis tõesti haldjasüda, siis ongi paras. Paras selle eest, mida nendesugused meiega tegid. Ma ei saanud riskida sellega, et üks sihuke hiiliks pärast meie külasse mõrvama ja sandistama ja piinama. Surgu parem siinsamas ja praegu. Mul on hea meel talle ots peale teha.

      Hunt hiilis lähemale ja üks raag praksatas käpa all – igaüks neist mu pihust suurem. Hirv tõmbus kangeks. Ta heitis pilgu kummalegi poole, kõrvad halli taeva all kikkis. Hundi allatuult asukoht tähendas, et hirv ei saanud teda näha ega haista.

      Hundi pea laskus. Tema massiivne hõbedane keha – see sulandus nii täiuslikult lume ning varjude sisse – vajus kintsudele. Hirv põrnitses endiselt valele poole.

      Heitsin pilgu hirvelt hundile ja tagasi. Vähemalt oli ta üksi. Vähemalt säästeti mind niigi palju. Ent kui hunt hirve minema peletab, ei jää mulle muud kui näljane, liiga suur hunt. Võib-olla koguni haldjas, kes otsib paremuselt järgmist einet. Ja kui hunt tapab hirve ja hävitab väärtuslikku nahka ning rasva…

      Kui hindan olukorda valesti, ei lähe kaotsi üksnes minu elu. Aga minu elust polnud jäänudki järele suurt midagi peale riskide neil kaheksal aastal, kui metsas küttisin ja enamikul kordadel õige valiku langetasin. Enamikul kordadel.

      Hunt viskus halli ja valge ja musta sähvatusena põõsast välja, kollased kihvad kiiskamas. Ta näis avamaal veelgi hiiglaslikum. Üks imetegu lihastest ja kiirusest ja toorest jõust. Hirvel polnud lootustki.

      Lasin pihlapuust noole enne, kui hunt jõudis suurema osa hirvest hävitada.

      Nool leidis sihtmärgi tema küljel. Ma oleks võinud vanduda, et isegi maapind judises. Hunt haugatas valust ja lasi hirve kaelast lahti. Lumele pritsis verd – nii rubiinpunast.

      Ta keeras vihinal minu poole, kollased silmad suured, karvad turris. Vaikne lõrin kaikus mu tühjas kõhukoopas, kui jalgele kargasin, lumi ümber lendlemas. Ja mul oli uus nool nööril.

      Ent hunt üksnes jõllitas mind. Lõuad verega määritud, pihlapuust nool labaselt küljel turritamas. Hakkas taas lund sadama. Vastane vaatas ja see teadlikkus ning üllatus sundiski mind teist noolt laskma. Igaks juhuks. Igaks juhuks, kui see intelligentsus on surematut, nurjatut sorti.

      Ta ei üritanudki noole eest põigelda, kui see vihises otse läbi pärani kollase silma.

      Ta varises maha.

      Värv ja pimedus tiirlesid, kiherdusid silme ees, segunesid lumega.

      Tema jalad tõmblesid ja läbi tuule lõikus vaikne vingatus. Võimatu – ta pidi olema surnud, mitte suremas. Nool läbis silma peaaegu hanesulgedest sabani.

      Aga hunt või haldjas, vahet polnud. Mitte siis, kui tema külje sisse tungis pihlapuust nool. Ta sureb üsna varsti. Ometi vabisesid mu käed, kui pühkisin lund maha ja lähemale nihkusin. Siiski hoidusin heaga eemale. Verd purskas haavadest ja värvis lume punaseks.

      Ta tõmbas käppadega maad, hingamine juba aeglustus. Olid tal suured valud või oli tema kiunatus pelgalt katse surma eemale tõugata? Ma polnud kindel, kas tahtsingi seda teada.

      Lund pöörles meie ümber. Põrnitsesin looma, kuni söe ja obsidiaani ja vandli toonides kasukas enam ei tõusnud ega langenud. Hunt – kindlasti ainult hunt, hoolimata suurusest.

      Pingul tunne rinnus lõdvenes. Vallandasin ohke ja hingeõhk tõmbus minu ees pilveks. Vähemalt osutus pihlapuust nool surmavaks, ükskõik kelle või mille ta siis maha võttis.

      Kiire hirve ülevaatus ütles mulle, et saan kanda vaid üht looma – ja isegi see on katsumus. Samas oli kahju hunti sinna jätta.

      Ehkki see kulutas väärtuslikke minuteid. Lühikesi hetki, mille jooksul võis ükskõik milline kiskja haista värsket verd. Nülgisin ta ära ja puhastasin nooled võimalikult hästi.

      Vähemalt soojendas see käsi. Mähkisin hundinaha verise poole hirve surmahaavale ja vinnasin viimase õlale. Meie majakeseni jäi mitmeid kilomeetreid ja seda polnud vaja, et iga kihvade ning küünistega loom vererada pidi otse minuni tuleks.

      Kaalu käes ähkides haarasin hirvel jalgadest ja kulutasin viimase pilgu auravale hundikorjusele. Allesjäänud kuldne silm põrnitses lumest rasket taevast. Hetkeks tahtsin ma, et mul oleks jagunud võimet surnud olendile kaasa tunda.

      Aga me olime metsas ja oli talv.

      2.

      PEATÜKK

      Päike jõudis selleks ajaks loojuda, kui metsast väljusin, põlved värisemas. Hirvejalgade kramplikust hoidmisest kanged käed muutusid juba kilomeetreid tagasi täiesti tundetuks. Isegi korjus ei suutnud süvenevat külmatunnet eemal hoida.

      Maailm oli uhutud tumesinise toonidesse, mida katkestasid vaid meie lagunenud majakese aknaluukide vahelt pagevad võise valguse kiired. Nagu kõnniks läbi elava maali – põgus liikumatuse hetk, sinised moondumas kähku tihkeks pimeduseks.

      Kui vantsisin rada mööda üles, igat sammu käigus hoidmas ainult vaat et peadpööritav nälg, pääsesid hubinal välja minuga kohtuma tulnud õdede hääled. Mul polnud vaja nende sõnu eristada. Teadsin, et suurima tõenäosusega vadistasid nad külas märgatud noormehest või säravatest paeltest, kui oleks samal ajal pidanud hoopis tegelema puude lõhkumisega. Naeratasin siiski veidike.

      Lõin saapaid kivist uksepiida vastu, et neilt lund raputada. Majakese hallidelt kividelt vabanenud jäätükid paljastasid läve ümber uuristatud kuhtunud kaitsemärgid. Mu isa veenis kord üht läbi rännanud petturit, et too vahetaks haldjate pahategude eest СКАЧАТЬ