Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Rooside ja okaste koda - Sarah J Maas страница 11
Название: Rooside ja okaste koda
Автор: Sarah J Maas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789949583478
isbn:
Kuni haldjad mind uuesti ei leia, ei sunni nad mind rahuleppe järgi vastutama. Isegi kui see teeb minust äraneetud vandemurdja. Aga temaga kaasa minnes murran ma kõige tähtsamat lubadust, mille iial olen andnud. Kindlasti pidi see olema tähtsam iidsest leppest, millele mina polnud isegi allkirja andnud.
Lõdvendasin haaret allesjäänud pistodal ja põrnitsesin pikka aega nendesse rohelistesse silmadesse. „Millal me läheme?”
Hundilikud jooned püsisid metsikuna – jõhkrana. Iga järelejäänud lootus, mis mind võitlemise koha pealt hellitas, suri, kui olend ukseni läks. Ei, nooletupeni, mille ukse taha jätsin. Ta tõmbas välja pihlapuust noole, nuhutas ja lõrises. Järsu raksakaga murdis ta selle pooleks ja heitis õdede taga olevasse tulle enne, kui uuesti minu poole pöördus. Haistsin oma hukku tema hingeõhus. „Kohe.”
Kohe.
Isegi Elain tõstis pea minu poole, et tummas õuduses õhku ahmida. Aga ma ei suutnud teda vaadata. Ei suutnud vaadata Nestat. Mitte seni, kuni nad veel seal kössitasid. Endiselt vait püsisid. Pöördusin isa poole. Tema silmad läikisid. Niisiis heitsin pilgu vähestele kappidele, kahvatutele, liiga kollastele üle käepidemete kaarduvatele nartsissidele. Kohe.
Elajas tammus lävel ringi. Ma ei tahtnud mõelda sellele, kuhu ma teel olen või mida ta minuga teeb. Jooksmine on rumal seni, kuni avaneb õige hetk.
„Hirvelihast peaks teile kaheks nädalaks piisama, isa,” ütlesin riideid kokku korjates, külma vastu kihte kogudes. „Alustage värskest lihast, siis liikuge vinnutatud lihani. Tead küll, kuidas seda valmistada.”
„Feyre…” kähistas isa, kuid jätkasin samal ajal mantlit kinni nööpides.
„Jätsin raha nahkade eest riidekapi peale. Sellest piisab mõneks ajaks, kui olete hoolikad.” Vaatasin viimaks uuesti isa poole ja lubasin endal tema näojooni meelde jätta. Mu silmad kipitasid, kuid pilgutasin niiskuse minema ja toppisin käed kulunud kinnastesse. „Kui tuleb kevad, jahtige salus, mis jääb kohe Silverspringi oja suurest käärust lõunasse. Sinna teevad küülikud oma urge. Palu Isaac Hale’il endale näidata, kuidas püüniseid teha. Ma õpetasin teda eelmisel aastal.”
Isa noogutas ja kattis käega suu. Elajas urises hoiatuseks ja vantsis öhe. Hakkasin justkui talle järele minema, ent seisatasin õdede poole vaatamiseks. Nood kössitasid endiselt tule kõrval, justkui ei julgeks liigutada enne, kui ma olen lõplikult läinud.
Elain lausus hääletult mu nime, kuid jätkas kössitamist, jätkas pea all hoidmist. Niisiis pöördusin Nesta poole. Tema nägu oli nii sarnane mu emaga – nii külm ja järeleandmatu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.