Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ parima. Isegi kui mind vaevas see, et mul polnud valget värvi. Et tegin midagi nii puudulikku ja püsivat.

      Uputasin tungi maaling omaenda käega kinni katta. Võib-olla kraabiks selle homme üldse laualt maha. „Usu mind. Sel päeval, kui tahad abielluda kellegi väärilisega, marsin ise tema maja juurde ja annan su üle. Aga sa ei abiellu Tomasega.”

      Nesta sõõrmed paisusid delikaatselt. „Sina ei saa midagi teha. Clare Beddor ütles mulle sel pärastlõunal, et Tomas teeb mulle lähipäevil ettepaneku. Ja siis ei pea ma enam iial neid raasukesi sööma.” Nesta lisas kerge muigega: „Vähemalt ei pea mina laskuma nii madalale, et kiimlen heintes Isaac Hale’iga nagu mõni loom.”

      Isa lasi kuuldavale kohmetu köhatuse ja vaatas aseme poole ahju kõrval. Ta polnud iial Nestale ühtki sõna vastu öelnud. Kas siis hirmust või süütundest. Ilmselt ei kavatsenud seda teha ka nüüd. Isegi, kui see oli esimene kord, mil ta Isaacist kuulis.

      Toetasin peopesad lauale ja põrnitsesin Nestat. Elain võttis oma käe sealt lähedalt ära, justkui võiks mustus ja veri mu sõrmeküünte alt kuidagi tema portselannahale karata. „Tomase perel läheb vaevu paremini kui meil,” ütlesin ma. Üritasin mitte uriseda. „Sa oleks lihtsalt järjekordne suu, mida toita. Kui tema seda ei tea, siis tema vanemad teavad kindlasti.”

      Aga Tomas teadis – olime metsas varem kohtunud. Olin näinud meeleheitliku nälja läiget tema silmades, kui ta märkas paari küülikut mu käes. Ma polnud iial tapnud teist inimest, kuid sel päeval mõjus jahinuga mu küljel koormana. Hoidsin sellest ajast peale temast eemale.

      „Me ei saa kaasavara lubada,” jätkasin. Kuigi mu toon oli kindel, jäi mu hääl vaiksemaks. „Teie kummagi jaoks.” Kui Nesta tahab lahkuda, tore. Väga hea. Ma oleks ühe sammu võrra lähemal sellele vaimustavale, rahulikule tulevikule. Vaiksele majale, piisavale söögile ja ajale, et saaks maalida. Aga meil polnud midagi. Absoluutselt mitte midagi, et ahvatleda ükskõik millist kosilast kumbagi õde mu kaelast koristama.

      „Oleme armunud,” kuulutas Nesta. Elain noogutas nõusolekuks. Ma peaaegu naersin. Mis ajast hakkasid nemad sakste järele õhkamise asemel talunikele silmi volksutama?

      „Armastus ei toida tühja keret,” vaidlesin vastu ja hoidsin pilku võimalikult kindlana.

      Nesta kargas oma kohalt nagu ussist nõelatu. Nagu oleks ma teda löönud. „Sa oled lihtsalt kade. Ma kuulsin neid rääkimas, et Isaac kavatseb tubli kaasavara nimel mingi Greenfieldi küla plikaga abielluda.”

      Ka mina kuulsin seda. Isaac jauras sellest meie viimasel kohtumisel. „Kade?” ütlesin aeglaselt ja kaevusin sügavale alla, et oma maruviha matta. „Meil pole neile midagi pakkuda – ei kaasavara ega isegi kariloomi. Tomas võib ju tahta sinuga abielluda, aga… sa oled tülikaks koormaks.”

      „Mida sina sellest tead?” kähistas Nesta. „Sa oled ainult üks poolmetsik elajas, kellel jätkub jultumust igal päeva- ja öötunnil käsklusi kärkida. Jätka samas vaimus ja ühel päeval… Ühel päeval, Feyre, pole sul kedagi, kes sind mäletaks või üldse sellest hooliks, et kunagi olemas olid.” Nesta tormas toast minema, Elain kaastundest kõõrutades kannul. Nad põrutasid magamistoa ukse kinni piisavalt kõvasti, et nõud kliriseks.

      Olin neid sõnu varemgi kuulnud. Nesta kordas solvanguid ainult seepärast, et võpatasin esimesel korral, kui ta neid sülitas. Need põletasid ikka veel.

      Võtsin täkitud kruusist pika sõõmu. Puust pink isa all ägas, kui ta end nihutas. Võtsin veel ühe lonksu ja ütlesin: „Peaksid talle veidi mõistust pähe panema.”

      Isa uuris laual üht põletusjälge. „Mida ma saan öelda? Kui see on armastus…”

      „See ei saa olla armastus. Mitte see mees. Mitte tema nurjatut peret arvestades. Ma olen näinud, kuidas ta külas käitub. On vaid üks asi, mida ta Nestalt tahab – ja see pole tema käsi.”

      „Me vajame lootust sama palju kui leiba ja liha,” segas isa vahele. Tema silmad olid harukordseks hetkeks selged. „Me vajame lootust või muidu me vastu ei pea. Nii et jätame talle selle lootuse, Feyre. Las ta kujutab ette paremat elu. Paremat maailma.”

      Tõusin lauast. Sõrmed tõmbusid rusikateks, kuid meie kahetoalises majakeses polnud kuhugi pageda. Vaatasin valet värvi sõrmkübara õisi lauaäärel. Välised õietuped olid juba tükati kadunud ja hääbunud, varre alumine osa täielikult maha hõõrutud. Paari aastaga on see kadunud – ei jää mingit märki, et see iial seal oli. Et mina iial seal olin.

      Kui vaatasin isa, oli mu pilk karm. „Sellist asja pole olemas.”

      3.

      PEATÜKK

      Kinni trambitud lumi kattis külla viivat teed ja oli mööduvate vankrite ning hobuste tõttu pruuni- ja mustalaiguline. Elain ja Nesta laksutasid keelt ja grimassitasid, kui seda mööda edasi liikusime, ning põiklesid eriti rõvedatest kohtadest eemale. Ma teadsin, miks nad kaasa tulid – vaid põgus pilk kotti volditud nahkadele ja juba haarasid õekesed oma keepmantlid.

      Ma ei vaevunud nendega vestlema. Ka nemad ei soostunud pärast eilset õhtut minuga kõnelema, kuigi Nesta ärkas koidikul ja kukkus puid lõhkuma. Ilmselt teadmisest, et müün täna turul nahku ja tagasi tulles oleks mul taskus raha. Nad tulid minu järel mööda ainsat teed, mis väänles lumega kaetud põldude vahel terve tee meie armetu külani.

      Sealsed kivimajad olid tavalised ja ilmetud ning talve kõledus muutis neid vaid süngemaks. Ent parajasti koitis turupäev. See tähendas aga, et keskel asuv tibatilluke väljak on pungil täis mis iganes müüjaid, kes tulevad krõbedat hommikut trotsima.

      Kvartali kauguselt hoovas kuuma toidu hõngu – vürtsid sikutasid äärtest mu mälu, viipasid kutsuvalt. Elain minu taga ägas vaikselt. Vürtsid, sool, suhkur – niigi haruldased kaubad suurema osa külaelanike jaoks, meie jaoks aga välistatud.

      Kui mul turul hästi läheks, oleks mul ehk piisavalt, et meile midagi hõrku osta. Avasin suu, et seda välja pakkuda, kuid ümber nurga pöörates koperdasime peaaegu üksteisele otsa. Jäime korrapealt seisma.

      „Paistku Surematu Valgus teie peale, sõsarad,” ütles kahvatu rüüga noor naine otse meie teel.

      Nesta ja Elain laksutasid keelt, mina surusin alla oige. Täiuslik. Just täpselt see, mida vajasin. Et Õndsate Lapsed oleks turupäeval kohal, segaks kõiki ja ajaks närvi. Külavanemad lubasid neil tavaliselt jääda vaid mõneks tunniks, kuid juba pelgalt nende endiselt suurhaldjaid kummardavate fanaatikutest tobude kohalolu ajas inimesed tigedaks. Ajas mind tigedaks. Kunagi ammu olid suurhaldjad meie käskijad – mitte jumalad. Ja kohe kindlasti polnud nad siis leebed.

      Noor naine sirutas kuuvalged käed tervituseks välja. Randme ümber kõlises käevõru hõbedaste kellukestega – ehtsast hõbedast. „On teil hetk aega, et võiksite kuulata Õndsate Sõnumit?”

      „Ei,” muigas Nesta põlglikult, eiras tüdruku käsi ja müksas Elaini edasi kõndima. „Ei ole.”

      Noore naise köitmata juuksed kiiskasid hommikuvalguse käes. Tema puhas klaar nägu kumas, kui ta kenasti naeratas. Tema taga oli veel viis akolüüti, nii noori mehi kui ka naisi, juuksed pikad ja pügamata. Kõik uurisid taga olevat turgu, et leida noorukeid, keda tüüdata. „See võtaks vaid minuti,” lausus naine Nesta teele astudes.

      Oli tõeliselt muljetavaldav СКАЧАТЬ