Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

      Mu õed olid vait jäänud. Vaatasin just õigel ajal üles, et näha, kuidas Nesta nuhutas ja nina kirtsutas. Ta sikutas mu keepmantlit. „Sa haised nagu siga omaenda sita sees. Kas sa ei võiks vähemalt proovida teeselda, et pole juhm talunik?”

      Ma ei lasknud torkel ja valul välja paista. Olin siis liiga noor, et õppida enamat kui algtõdesid kommetest ja lugemisest ja kirjutamisest, kui meie pere õnnetusse langes. Ja Nesta ei lasknud mul seda iial unustada.

      Ta astus tagasi ja tõmbas sõrmega üle kuldpruunide juuste põimitud keerdude. „Viska need jälgid kaltsud seljast.”

      Võtsin aega ja neelasin alla sõnu, mida oleks tahtnud talle vastu haukuda. Kuigi ta oli minust kolm aastat vanem, paistis ta kuidagi minust nooremana. Kuldsed põsed lokkasid alati õrnast kirkast roosast. „Kas saaksid võta poti kuuma veega ja tulle halge lisada?” Ent juba selle küsimuse ajal märkasin ma halukuhja. Sinna oli jäänud üksnes viis halgu. „Arvasin, et lõhud täna puid.”

      Nesta nokkis pikki ja puhtaid küüsi. „Ma vihkan puude lõhkumist. Saan alati pinde.” Ta vaatas mind tumedate ripsmete alt. Meist kõigist meenutas just Nesta kõige enam kadunud ema. Eriti siis, kui midagi soovis. „Pealegi, Feyre,” ütles ta mossitades, „oskad sina seda nii palju paremini! Sul võtab see ainult poole sellest ajast, mida see võtab minult. Sinu käed sobivad selleks nii hästi. Need juba on nii karedad.”

      Mu lõug tõmbus pingesse. „Palun,” ütlesin ma hingamist rahustades. Teadsin, et vaidlus on viimane asi, mida vajasin või tahtsin. „Palun tõuse koidikul, et neid puid lõhkuda.” Nööpisin kuue ülevalt lahti. „Muidu sööme külma hommikueinet.”

      Nesta kulmud tõmbusid kokku. „Mina seda küll ei tee!”

      Mina kõndisin aga juba väikese kõrvaltoa poole, kus ma koos õdedega magasin. Elain pomises vaikse palve Nestale, mis teenis vastuseks sisina. Heitsin üle õla pilgu isa poole ja osutasin hirvele. „Pane noad valmis,” ütlesin ma ega viitsinud kõlada meeldivalt. „Tulen varsti välja.” Vastust ootamata sulgesin enda järel ukse.

      Ruum oli piisavalt suur. See mahutas kipakat riidekappi ja tohutut raudpuust voodit, kus me magasime. Meie kunagise jõukuse ainsaks jäänuseks olev voodi oli tellitud mu isalt emale pulmakingiks. Selles voodis me sündisime ja seal suri ka mu ema. Kõigi nende maalingute jooksul, mida ma viimastel aastatel meie majas tegin, ei puutunud ma seda iial.

      Heitsin üleriided kössi vajunud riidekapile. Kortsutasin kulmu kannikeste ja rooside peale, mille maalisin Elaini sahtlinuppude ümber. Praksuvate leekide peale, mille tegin Nesta omade ümber. Ja öötaeva peale – valgete asemel kollaste tähtede pöörised – minu omade ümber. Tegin seda muidu pimeda ruumi elavdamiseks. Nemad ei öelnud selle kohta iial midagi. Ega ma teagi, miks ma seda üldse ootasin.

      Ägasin ja andsin endast kõik, et mitte voodile variseda.

      w

      Sel õhtul auras laual hirvelihast ahjupraad. Kuigi teadsin, et see on rumalus, ei vaielnud ma vastu, kui kõik meist natuke juurde võtsid. Seejärel kuulutasin, et liha enam ei puututa. Järgmise päeva kavatsesin kulutada hirve ülejäänud osade tarbimiskõlblikuks muutmisele. Ja siis jätaks paar tundi mõlema naha puhastamisele enne nende turule viimist. Tundsin paari müüjat, kes võiks sellisest ostust huvituda – kuigi kumbki ei annaks mulle tõenäoliselt vääritud tasu. Aga raha on raha ja mul polnud aega ega sääste, et reisida lähimasse suuremasse linna paremat pakkumist otsima.

      Imesin oma kahvli harusid ja nautisin metalli katnud rasva riismeid. Keel libises üle kõverate haarade – kahvel oli osa armetust komplektist, mille isa suutis teenijate tiivast päästa samal ajal, kui võlausaldajad mõisa rüüstasid. Ükski söögiriistadest ei sobinud kokku, aga see oli parem kui oma sõrmi kasutada. Mu ema veimevakast pärit lauariistad müüdi juba ammu ära.

      Mu ema. Kõrk ja külm oma lastega. Rõõmus ja sädelev teiste aadlike seas, kes meie kunagist mõisa sageli külastasid. Hellitav minu isa suhtes. Selle ühe inimese suhtes, keda ta tõeliselt armastas ja austas. Aga lisaks armastas ta tõeliselt pidusid. Koguni nii palju, et tal polnud üldse aega minuga koos midagi teha. Noh, kui jätta kõrvale mõtisklused selle üle, kuidas mu tärkavad visandamise ja maalimise võimed aitaks ehk tulevast abikaasat võita. Elanuks ta piisavalt kaua, et näha meie jõukuse murenemist, oleks see ta purustanud – isast rohkemgi. Vahest oli see halastus, et ta suri.

      Vähemalt jättis see meile rohkem süüa.

      Emast ei jäänud majakesse muud kui raudpuust voodi – ja minu antud vanne.

      Iga kord silmapiiri vaadeldes või mõtiskledes, kas peaksin lihtsalt minema ja minema ning enam iial mitte tagasi vaatama, kuulsin ühte lubadust. Andsin selle üksteist aastat tagasi, kui ema surivoodil hääbus. Püsige koos ja hoolitse nende eest. Nõustusin. Olin liiga noor, et küsida, miks ema ei anunud seda mu vanematelt õdedelt või isalt. Kuid ma tõotasin talle seda, ja siis ta suri. Ja meie näruses inimilmas, mida kaitses ainult suurhaldjate viis sajandit tagasi antud lubadus… Meie ilmas, kus jõudsime unustada oma jumalate nimed, oli lubadus seaduseks. Lubadus oli valuuta. Lubadus oli sinu võlakiri.

      Oli aegu, kus ma vihkasin ema selle palutud vande eest. Vahest ei teadnud ema palavikudeliiriumis isegi, mida nõudis. Või andis siis saabuv surm talle mingi selguse oma laste, oma abikaasa tõelise olemuse kohta.

      Panin kahvli ära ja vaatasin nigela tule leeke allesjäänud halgude peal tantsimas. Sirutasin tuikavad jalad laua all välja.

      Pöördusin õdede poole. Nagu alati kaebles Nesta külaelanike üle. Neil pole kombeid. Neil pole sotsiaalset graatsiat. Neil pole aimugi kanga kehvast materjalist, kuigi teesklevad, et see on sama peen kui siid või šifoon. Pärast seda, kui oma varanduse kaotasime, eirasid nende kunagised sõbrad neid kohusetundlikult. Niisiis patseerisid mu õed ringi nii, nagu oleks linna noored talunikud moodustanud teisejärgulise sotsiaalse ringkonna.

      Rüüpasin tassist lonksu kuuma vett, sest me ei suutnud neil päevil endale isegi teed lubada. Nesta jätkas Elainile räägitud lugu.

      „Noh, mina ütlesin talle: „Kui arvate, et võite seda minult niivõrd lihtlabaselt küsida, söör, pean mina vastama eitavalt!”” Nesta pööritas silmi ja jätkas: „Ja tead, mida Tomas ütles?” Elain toetas käsivarred lauale, ajas silmad pärani ja raputas pead.

      „Tomas Mandray?” segasin vahele. „Puuraiduri teine poeg?”

      Nesta sinakashallid silmad ahenesid. „Jah,” ning pöördus taas Elaini poole.

      „Mida tema tahab?” Heitsin pilgu isale. Ei mingit reaktsiooni. Ei vihjetki ärevusest või märki sellest, et ta üldse kuulas. Isa, kes kadus mis iganes mäluudusse, mis üle tema hiilis. Paps naeratas leebelt kalli Elaini suunas. Too vaevus ainsana temaga üldse kõnelema.

      „Tahab Nestaga abielluda,” lausus Elain unistavalt. Pilgutasin silmi.

      Nesta kallutas pea viltu. Olin varem näinud, kuidas kiskjad seda liigutust kasutavad. Vahel mõtlesin, kas järeleandmatu teras temas oleks aidanud meil paremini ellu jääda. Isegi õilmitseda. Kui ta poleks mõelnud lakkamatult meie kadunud staatusele. „Kas on mingi probleem, Feyre?” Nesta lennutas mu nime nagu solvangut. Mu lõuapärad valutasid sellest, kui kõvasti ma need kokku surusin.

      Isa nihkus toolil ja pilgutas silmi. Ja kuigi ma teadsin, et oli rumal mõte Nesta õrritustele vastata, ütlesin siiski: „Sa ei saa meile puid lõhutud, aga tahad abielluda puuraiduri pojaga?”

      Nesta СКАЧАТЬ