Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest nad võisid muutuda tõeliselt tüütuks, kui neid ärritada…

      Nesta tõstis käe ja langetas seeläbi mantli varruka, et näidata selle all olevat rauast käevõru. Samasugust, nagu kandis Elain. Nad ostsid need ühesugused ehted juba aastaid tagasi. Akolüüt ahhetas, silmad pärani. „Seda näed?” sisistas Nesta ja astus sammu ette. Akolüüt taganes sammu. „Seda peaksid sa kandma. Mitte mingeid hõbekellukesi, et neid haldjakoletisi ligi meelitada.”

      „Kuidas te julgete kanda seda rõvedat solvangut meie surematute sõprade jaoks…”

      „Mine ja jutlusta mõnes teises linnas,” heitis Nesta põlglikult.

      Kaks prisket ja kena talunaist jalutas üksteise käevangus teel turule meist mööda. Kui nad akolüütidele lähenesid, moondusid mõlema näod ühesuguste jälestusilmetega. „Haldjalembene hoor,” viskas üks neist noorele naisele. Ma ei saanud sellega mitte nõustuda.

      Akolüüdid olid endiselt vait. Teine külaelanik – piisavalt jõukas, et kanda kurgu ümber tervet põimitud rauast kaelakeed – kissitas silmi ja tema ülahuul tõmbus hammastelt tagasi. „Kas te, idioodid, ei taipa, mida need koletised nende sajandite jooksul meile tegid? Mida nad ikka veel teevad. Oma lõbuks, kui saavad seda lubada? Te vääritegi seda lõppu, mis teid haldjamaadel ootab. Lollid ja hoorad, teie kõik.”

      Nesta noogutas nõusolevalt naistele, kes oma teed jätkasid. Pöördusime tagasi endiselt meie lähedal püsiva neiu poole ja isegi Elain kortsutas tülgastusest kulmu.

      Ent noor naine hingas sisse ja tema nägu muutus taas tüüneks: „Ka mina elasin sellises teadmatuses, kuni kuulsin Õndsate Sõnumit. Kasvasin üles külas, mis oli sellega nii sarnane – nii kõle ja sünge. Ent vähem kui kuu aega tagasi läks ühe mu nõo sõbranna meie andamina Prythianile – ja teda pole tagasi saadetud. Nüüd elab ta suurhaldja mõrsjana rikkuses ja heaolus, nagu võiks elada teiegi, kui võtaksite hetke aega…”

      „Ilmselt söödi ta ära,” torkas Nesta. „Seepärast ei tulnudki tagasi.”

      Või veel hullem, mõtlesin mina, kui üks suurhaldjas tõesti mingi inimese Prythiani toimetas. Ma polnud iial kohanud neid julmi, inimnäolisi suurhaldjaid, kes valitsesid Prythiani ennast. Ega ka nende maadel elavat haldjarahvast, kellel olid soomused ja tiivad ja pikad kiitsakad käsivarred, mis võisid lohistada su sügavale-sügavale mõne unustatud tiigi pinna alla. Ma ei teadnudki, kummaga oleks hullem kohtuda.

      Akolüüdi nägu tõmbus pingule. „Meie heatahtlikud isandad ei teeks meile iial halba. Prythian on rahu ja külluse maa. Kui nad õnnistaks teid oma tähelepanuga, elaksite rõõmuga nende keskel.”

      Nesta pööritas silmi. Elain heitis pilke meie ja eesoleva turu vahel – nüüdseks ka pealt vaatavate külaelanike poole. Aeg minna.

      Nesta avas taas suu, kuid ma astusin nende vahele ja lasin pilguga üle tüdruku kahvatusinise rüü, hõbedaste ehete, üleni puhta naha. Polnud ühtki märki ega plekki, mida leida. „Võitlete olude kiuste,” sõnasin talle.

      „Õilis eesmärk.” Tüdruk säras pühaklikult.

      Andsin Nestale kerge tõuke, et ta astuma hakkaks, ja ütlesin akolüüdile: „Ei ole.”

      Võisin endiselt tunda akolüütide tähelepanu meie peal, kui tegusale turuplatsile jalutasime. Aga ma ei vaadanud selja taha. Pidime nende vältimiseks lahkuma külast pikemat teed pidi. Kui jõudsime piisavalt kaugele, heitsin üleõlapilgu õdede poole. Elaini ilme oli endiselt kinni võpatuses, Nesta silmad aga tormised, huuled õhukesed. Imestasin, kas ta kavatseb tagasi plika juurde marssida ja tüli norida.

      Pole minu probleem – mitte praegu. „Kohtun teiega siin tunni aja pärast.” Ma ei andnud neile aega minu külge klammerduda ja lipsasin rahvarohkele väljakule.

      Mul kulus kümme minutit kolme valiku kaalumiseks. Olid mu tavapärased ostjad: parkunud kingsepp ja terava pilguga riidekaupleja, kes tuli turule lähedal asuvast linnast. Ja siis tundmatud: üks mäesuurune naine istus meie katkise platsipurskkaevu äärel ilma ühegi vankri või letita, kuid tõmbas siiski tuntavalt tähelepanu. Tema armid ja relvad tähistasid teda kergesti. Palgasõdur.

      Tundsin endal kingsepa ja riidekaupleja silmi. Tajusin nende teeseldud ükskõiksust, kui nad mu kotti vaatasid. Hea küll – järelikult tuleks siis üks selline päev.

      Lähenesin palgasõdurile, kelle paksud tumedad juuksed olid lõua juurest ära nüsitud. Jumekas nägu näis olevat tahutud graniidist ja mustad silmad ahenesid pisut mind nähes. Kui huvitavad silmad – mitte lihtsalt üks musta toon, vaid… mitu. Varjude vahel veikles pruune varjundeid. Tõukasin tagasi selle kasutu osa oma mõistusest, need instinktid, mis panid mind mõtlema värvi ja valguse ja kuju peale. Hoidsin õlgu taga, kuni ta mind potentsiaalse ohu või värbajana hindas. Tema küütlevad ja koledad relvad olid piisavad, et panna mind neelatama. Ja peatuma paari sammu kaugusel.

      „Ma ei võta oma teenuste eest vahetuskaupa,” ütles ta, hääl järsk ja selge mingist aktsendist, mida ma polnud kunagi varem kuulnud. „Võtan vastu ainult münte.”

      Paar mööduvat külaelanikku andsid endast parima, et mitte mõjuda meie vestlusest liigselt huvitatuna. Eriti siis, kui ma teatasin: „Sellisel juhul pole teil seda sorti paigas küll õnne.”

      Ta oli massiivne isegi istudes. „Mis asja sul minu juurde on, plika?”

      Ta ise võis olla kahekümne viie või kolmekümne vahel, aga eks ma mõjusin rõivakihtide ja näljast põhjustatud kiitsakuse tõttu plikana. „Mul on müügiks hundi ja emahirve nahk. Äkki olete nende ostmisest huvitatud.”

      „Varastasid need?”

      „Ei.” Pidasin pilgule vastu. „Küttisin ise. Vannun seda.”

      Ta libistas taas tumedate silmadega üle minu. „Kuidas.” Polnud küsimus – see oli käsk. Vahest oli ta keegi, kes kohtas oma elus neid, kelle jaoks vanded polnud pühad, sõnad polnud sidemed. Ja ta karistas neid vastavalt.

      Niisiis rääkisin talle, kuidas ma nad maha võtsin. Kui ma lõpetasin, vibutas ta käega mu koti poole. „Las ma vaatan.” Tõmbasin mõlemad hoolikalt volditud nahad välja. „Sa ei valetanudki hundi suuruse koha pealt,” ümises ta. „Aga ei paista olevat haldjas.” Ta uuris neid eksperdi pilguga, libistas käsi üht ja teist külge mööda. Nimetas oma hinna.

      Pilgutasin silmi, aga surusin alla tungi teha seda ka teist korda. Ta maksaks üle – kõvasti.

      Ta vaatas minust mööda – minu selja taha. „Eeldan, et need kaks tüdrukut, kes teiselt poolt väljakut vahivad, on su õed. Teil kõigil on see vasekarva juus – ja näljane pilk.” Tõsi, nad üritasid endiselt anda endast parimat, et kuulata pealt vahele jäämata.

      „Mul pole vaja teie haletsust.”

      „Ei, aga sa vajad mu raha ja teised kauplejad on kogu hommiku ihnsad olnud. Kõigi tähelepanu tõmbavad liigselt need vasikasilmsed usuhullud, kes väljaku teisel küljel määgivad.” Ta osutas lõuaga Õndsate Laste poole, kes kõlistasid endiselt hõbekellukesi ja kargasid ette igale möödakäijale.

      Palgasõdur muigas pisut, kui ma tema poole tagasi pöördusin. „Sinu otsus, plika.”

      „Miks?”

      Ta kehitas õlgu. „Kunagi tegi keegi sama minu ja mu omaste jaoks just siis, kui vajasime seda kõige rohkem. Mõtlesin, et on aeg võlg tagasi maksta.”

      Vaatasin СКАЧАТЬ