Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Hirka kuulis allpool kriuksatust ja võpatas. Läbi lehestiku silmas ta vilksamisi isa. Hirka oli luupainajast nii haaratud, et polnud tema tulekut kuulnud. Toolirataste kriuksumine oli segunenud tema kujutluses mõõkade kilinaga keset rahvamerd. Hirka tegi, nagu ei näeks teda. Kui isa tema pilgu tabab, on ta võitnud, ja nad sõidavad jälle ära. Nipp oli selles, et mitte näha. Oodata ta oskas. Siin üleval polnud ta muud kui leht tuules.

      Tugev kirvehoop purustas vaikuse.

      Puutüvi värises tema keha vastas ja Hirka oleks peaaegu kukkunud. Ta klammerdus puu külge ja vahtis alla, uskumata oma silmi. Isa tõstis kirve, et uus hoop anda. Kas ta oli arust ära?

      Isa virutas uuesti ja puu värises taas. Isa ülakehas oli meeletu jõud. Ta võis Hirka ja Sylja korraga üles tõsta, nagu oleksid nood pilpad. Isegi kolm kõndivat mees poleks tema vastu saanud. Juba nelja löögi järel kuulis Hirka, et tüvi annab järele. Just nagu Alldjupis. Puudel oli kehv päev.

      Hirka kargas oksa peale püsti ja võttis hoogu, et hüpata. Ta kõikus hetke koos puuga, enne kui see allapoole tuhises. Ta viskus kõigest jõust kõrvale ja veeres üle rohu. Puu koos enam kui kümne tuhande lehega prantsatas tema taga vastu maad. Hirka tõusis kiiresti jälle püsti ja sülitas rohukõrre välja. Isa vaatas talle otsa. Ta ei paistnud rõõmus. Kuid ka mitte raevunud. Pigem näis ta pead murdvat, kas ta hakkab kunagi Hirkast aru saama. Hirka pani käed risti ja vaatas mujale.

      „Ma kavatsesin nagunii kohe tuppa tulla.”

      „Tule,” vastas isa. Ta pani kirve sülle ja hakkas hüti poole veerema. „Ma pean sulle midagi rääkima.”

      Isa nägi vaeva, et ratastool hütti saada. Hirka ei aidanud teda. Selle oli ta ära õppinud. Rattad jäid kinni kummis lävepaku taha, mis tavaliselt raskusi ei tekitanud, kuid seekord olid isa liigutused liiga järsud. Ta rapsis liiga palju. Oli liiga pinges. Ta pääses sisse. Hirka järgnes talle. Hütt tundus väiksem kui tavaliselt. Võõram. Õhk oli hõõguva tulekolde suitsust paks ja raske. Sellega harjumine võttis aega, kui olid terve päeva väljas olnud.

      Hirka istus ja hakkas harjumusest laualt kuivatatud lehti ja purustatud ürtide jääke kokku pühkima. Õhus oli opa magusat lõhna, kuid Hirka ei öelnud midagi. Vähemalt nähtavad jäljed oli isa kaotanud. Taimega oli keelatud ümber käia, kui ei kuulunud Nõukogu tervendajate tsunfti. Isa oli seda althõlma alati müünud ja Hirka oli alati passiivselt oma vastuseisust märku andnud. Aga opa polnud kaugeltki ainus riskantne taim, millega nad tegelesid. See oli ka üks põhjus, miks nad olid nii palju aega teedel veetnud. Rändav harjusk ja tema tütar.

      Ja nüüd tahab ta jälle rändama minna.

      Äkki oli ta ümber mõelnud? Ta oli ju kase maha raiunud! Puud ei raiuta maha ilma, et midagi muutuks.

      Isa veeretas tooli laua äärde ja lükkas Hirka poole kausi kalasupiga. See oli leige, aga otsekui Nägija kingitus. Hirka sõi ahnelt ühe käega, samal ajal kui isa riideräbalaga tema vigastatud kätt kuivatas. Hirka ei kavatsenud talle öelda, et oli Rimet kohanud. Isa oli talle päripõhja selgeks teinud, et ta ei tohi mehi usaldada, niisiis oli ta õppinud suu pidama. Aga Vetlega polnud tal mingeid probleeme. Hirka võib talle Vetlest rääkida, kui isa küsib, millega Hirka hakkama on saanud. Aga ta ei küsinud.

      „Ma leidsin su,” urises isa, ilma et oleks Hirkale otsa vaadanud.

      „Ma ei proovinud end peita, kui sa seda arvad,” vastas Hirka.

      „Ma ei räägi sellest.”

      Isa määris Hirka käele salvi. See pani käe kipitama. Isa keeras talle selja ja veeres kolde juurde. Seal jäi ta tule ette istuma nagu päikesevarjutus.

      „Ma ei saanud sind, ma leidsin su. Sellest ei ole raske aru saada, tüdruk.”

      Hirka tundis, kuidas isa sõnad kehas torgivad nagu sipelgad. Need ennustasid halba, isegi kui ta neist aru ei saanud. Või ei tahtnud aru saada. Isa hääl kõlas nagu kauge äikesemürin. Torm sõnade kujul, kuid Hirkal ei olnud ühtki paika, kuhu varju minna.

      „Ma polnud veel Ulvheimist lahkunud. Mul läks seal hästi. Ostsin ja müüsin, risk oli väike. Nõukogu võim on põhja pool alati väiksem olnud. Neil polnud isegi tervendajate tsunfti. Targad naised tõmbasid välja nii haigusi, hambaid kui lapsi, ilma et oleksid Nõukogu peale isegi mõelnud.”

      Hirka kuulis tema hääles igatsust. Nagu oleks isa rääkinud unistuste maast.

      „Aga Ulvheimis oli üks mees. Hõlmaja, öeldi tema kohta, aga Olve poleks suutnud isegi õhust kärbest hõlmata. Need võimed, mis tal kunagi küllap olid, oli ta ära joonud selleks ajaks, kui mina teda kohtasin. Ta kasutas opat. Ma teadsin, et ta on Nõukogu poolkurtideks kõrvadeks Ulvheimis, ja tema teadis, millega ma tegelen. Nii saime ilma kärata hakkama. See oli Ylir-mana alguses, pimeaeg oli just alanud. Päevad olid lühikesed. Oli lõikavalt külm. Nii külm, nagu ainult Ulvheimis võib olla.”

      Isa kallutas end tulele natuke lähemale.

      „Ta oli üsna purjus, kui ta tuli. Oli hilja ja ma palusin tal koju minna. Ma valetasin, ütlesin, et mul pole midagi anda, ta tarvitas niigi liiga palju.

      Aga tal oli ainult küüti vaja. Ta püsis vaevu jalul ja vehkis pudeliga, aga tal oli tõsi taga. Ta pidi minema Sigdskau kiviringi juurde. Nõukogu käsk. Kogu tee sadas lund ja ta kurtis kõigi mõttetute ülesannete üle, mis Nõukogu talle andis.”

      Isa rääkis pudrutades, nagu ilmselt Olve oli kunagi teinud.

      „Ta polnud ainus, pidin ma teatavaks võtma. Iga viimane kui kiviring igas viimases kui riigis kogu Ymslandas kontrolliti sel ööl üle, vähemalt juhul, kui kõik kaarnad tormis sihtkohta jõudsid. Ja miks?”

      Hirka ei teadnud, kas ta tahab seda teada, nii et ta jätkas kalasupis sonkimist, ilma et oleks midagi öelnud.

      „Sest üks kivilausuja oli tundnud Väge voolamas. Kujutanud ette, et vanad kiviuksed on jälle avatud. Et miski oli neist läbi tulnud.”

      Hirka tundis, kuidas karvad käsivartel püsti tõusid. Räägiti, et pimedad olid tulnud läbi kivide. Et nad võivad uuesti tulla. Sellepärast Riitust peetigi. Et rahvast kaitsta. Aga nii lihtsalt räägiti. Keegi polnud pimedaid kunagi näinud. Sadu aastaid. Neid ei olnud enam. Kui üldse kunagi oli olnud.

      „Olve ütles, et ta pole mingi ebausklik vanamutt. Ta ei kartnud pimedust. Ma küsisin, miks ta siis vankrit ei võtnud ja üksi ei sõitnud, aga selle peale ei olnud tal kahvanäol midagi kosta. Kui olime kiviringide juurde jõudnud, taarus ta pilkases öös kivide vahele, purupurjus, aga mõõka vedas ta järel. Rohkem kummitus kui mees, jahtimas koletisi, keda tal oli käsk tappa. Ta pidas ülbelt varjudega lahingut, kuni ühe kivi otsa kokku kukkus ja norskama hakkas.”

      Nüüd see tuleb, mõtles Hirka. Ta tundis selle lõhna, mida ta kuulda ei tahtnud. Nagu loom. Õhk hütis muutus tihedamaks ja maailm jäi peaaegu talumatult kitsaks. Isa sõnad tulid aeglasemalt. Nagu oleks ka tema kõhelnud.

      „Ma ei tea, mis pani mind seal tiiru tegema. Võib-olla kõhutunne? Keegi oli saatnud rahva koerailmaga välja otsima Nägija teab mida, ja Olve ei suutnud oma tööd teha. Nii et ma sumpasin läbi lume, ümber kivide. Lihtsalt et vaadata. Et kindel olla. Siis ma su leidsingi. Sa olid vaid mõne päeva vanune. Keegi oli mässinud su teki sisse, mis sulas lumega ühte. Sind oli peaaegu võimatu näha. Minu rusika suurune kahvatu nägu pakasemeres. Lumi langes su peale, aga sa ei nutnud. Sa vaid vaatasid üles, imestus suurtes rohelistes silmades.”

      Hirka СКАЧАТЬ