Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole meest, kes oleks jätnud sülelapse Olve-suguse joobnud narri hooleks. Nii et ma lohistasin ta vankrile ja võtsin su sülle. Te mõlemad magasite kogu tagasitee. Ma viisin Olve koju ja tema armuke võttis ta oma hoolde. Sina jäid minuga. Ma lebasin terve öö ärkvel, sina ühes käes ja mõõk teises. Ma nägin igas nurgas Kolkaggat. Kuulsin neid, kui hunt väljas ulus. Ja kui oksad vastu seina kraapisid. Ulvheimis on nii külm, et Kolkagga pööraks poolel teel ümber, ütles õlletoa Jon ikka. Aga mina ei tea. Nägija mustadest varjudest ei või kunagi teada.”

      Isa pööras end järsku Hirka poole.

      „Sa tead, et mul on rahvajuttudesse vähe usku, tüdruk. Aga mis see aitab, kui maailm on selline, nagu on? Mul polnud valikut. Juhul kui Nõukogul veel joomareid palgal oli, võis lugu kiviringidest ja koletistest levima hakata. Rahvas olnuks valvel. Ma ei saanud sabata tüdrukut üles kasvatada!”

      Hirka puudutas armi alaseljal, nagu oleks ta põletada saanud. Nüüd oli isa valel teel. Hirkal oli saba olnud! Imikuna polnud ta sabatu.

      „Hundid …” Hirka neelatas. Ei saanud sõnu üle huulte. „Hundid võtsid mu saba. Sa ütlesid …”

      „Slokna päralt, mida ma siis oleksin pidanud tegema?”

      „Aga arm …” Hirka tundis, kuidas klomp kurgus nii suureks kasvas, et hakkas haiget tegema.

      „Mina tegin selle armi, tüdruk!” röögatas isa, nagu oleks see Hirka süü olnud. „Ma lõikasin su selja sisse hambajäljed. See polnud mingi lihtne töö. Need pidid tõelised välja nägema. Ja sa karjusid. Ma pidin sul kätt suu ees hoidma. Sa oleksid võinud pool linna üles ajada!” Isa oli kolde valguses tumepunane.

      „Vabandust …” oli ainus, mis Hirka üle huulte sai.

      Ta nägi isa nägu väändumas, nagu oleks Hirka teda löönud.

      „Kas nüüd saad aru, tüdruk? Saad sa aru, miks me peame ära minema?”

      Hirka ei tahtnud näha. Ta lõi silmad maha ja avastas kollaseks tõmbunud hundikihva, mis tema rinnal lebas. Ta oli seda kogu elu kaela ümber kandnud. Kui mälestust. Mälestust millestki, mida polnud kunagi juhtunud. Võltspilt jahivaprusest, ostetud paari vasetüki eest turuputkast? Isa sai küllap aru, mida Hirka küsida tahtis, sest ta müristas edasi.

      „Sa tulid maailma Ulvheimi lähedal kiviringis, ilma sabata, ja sa ei oska hõlmata. Ma ei tea, kust sa tuled või kes sa oled, aga me läheme sellest hoolimata. Kui sa oled üks sabatutest … Odinilaps …”

      Sõna lõi Hirka südame pihta nagu piits.

      „Kui sa oled menskr^[1.], siis saab Nõukogu sellest Riituse käigus teada. Sa oled minu tütar. Mitte keegi ei tohi Olve tööd lõpule viia. Ma ei riski sinuga.”

      Hoolimata sellest, et isa hääl olid nüüd pehmem, kuulis Hirka, et vaidlus on mõttetu. Kogu olukord oli ebatõeline. Hirka hakkas naerma, aga see ei kõlanud ehtsalt.

      „Kas sa oled odinilast näinud, isa? Oled sa üldse kuulnud kellestki, kes oleks mõnda näinud? Me oleme kogu Foggardi risti ja põiki läbi rännanud ja pole mitte kordagi …”

      „Kohanud sabatuid, kes ei oska hõlmata? Kes on maapimedad?”

      Hirka vaatas teda. Kas isa oli nüüd tema vaenlane? Miks ta tahtis talle niimoodi haiget teha? Hirka pilk uitas ringi ja ta proovis meenutada.

      „Sellel suurel mehel Frossabus oli ainult sabakönt!”

      „Tema vanamoor lõikas selle maha. Mees oli mingi tüdrukuga olnud.”

      „Need kolm tüdrukut Arfabus turu peal, kellel oli …”

      „Nad olid silerid Urmunaist. Nad ei abiellu, vaid pühendavad oma elu tantsule. Neil on tavaks oma saba üles seljale siduda.”

      „Olve! Sa ütlesid, et Olve ei osanud hõlmata!” Hirka oli nüüd meeleheitel.

      „Muidugi oskas ta hõlmata. Ta ei olnud lihtsalt enam võimeline seda millekski kasutama. Pealegi valiti ta noorena Riituse ajal välja ja ta sai palju aastaid Eisvaldris õpetust. Hirka …”

      „Ma ei ole odinilaps! Mul oli ema!”

      Isa sulges silmad. Hirka aimas, kuhu see välja viib, aga ta ei tahtnud peatuda.

      „Mul oli ema. Maiande.”

      „Mäletad sa teda?” Isa hääl oli teistsugune. Peaaegu põlastav. Aga tema oletus oli õige. Hirka ei mäletanud teda. Ainult seda vähest, mida isa oli talle jutustanud.

      „Maiande oli üks Ulvheimi tüdruk, keda ma … natuke aega tundsin. Ta valmistas seepi ja müüs seda kõrtsides nõrkadele meestele. Nood kulutasid seebile rohkem kui õllele. Puhtamaid joodikuid annab otsida.”

      Hirka tundis, kuidas isa sõnad teda kividena rõhuvad. Üks raskem kui teine. Need vajutavad ta surnuks. Ta suutis püsti tõusta. Hetkeks oli tal tunne, nagu oleks ta siin külaline. Nagu oleks isa võõras. Võõras, kes valetab.

      Võimatu oli hingata. Hirka pidi sõnu endast välja pressima.

      „Rahvast sünnib ilma käte ja jalgadeta! Tugevaid ja nõrku hõlmajaid! Pole kindel, et …”

      „Ei,” katkestas isa. „See ei ole kindel. Mitte miski pole kindel, aga ma ei võta riski kohtuda Nõukoguga ja olla see, kes tõi mädaniku Ymslandasse.”

      Mädanik … Odinilaps. Menskr. Need, kes panid rahva mädanema.

      „Vanamutijutt!” hüüdis Hirka. Tühja jutu kohta ainus sõna, mida isa Hirka teada mõistis.

      Õhk. Ta pidi õhku saama. Hirka lõi ukse lahti ja tõmbas õhku kopsudesse. Tal oli tunne, nagu ei oleks ta tükk aega hinganud. Ta kuulis selja taga isa häält, aga ei pannud tähele, mida too ütles. Ta lihtsalt läks. Asjad polnud nii nagu enne. Isa oli tooli aheldatud ja tal polnud mingit võimalust Hirkat peatada. Isegi mitte talle järgneda. Hirka kõndis üha kiiremini. Ta hüppas üle langetatud kase ja pistis jooksu.

      Tal polnud aimugi, kuhu ta läheb või mille eest ta jookseb, aga ta pidi jooksma. Õhtu oli pime. Ta võis joosta, kuhu tahtis. Väljas polnud enam kedagi. Keegi ei saanud teda näha. Ta oli nähtamatu. Kummitus. Koletis.

      Odinilaps.

      Teda ei olnud, nii et ta jooksis. Aga miski tema sees elas endiselt, miski, mis tundis, et oksad ja lehed peksavad vastu nägu ja et ta läheneb Alldjupile. Et midagi läheb kohe valesti. Järsku jäi jalg millegi taha kinni ja ta prantsatas pikali. Ta jäi õhku ahmides lebama. Õhk oleks nagu surnud olnud. See ei andnud seda, mida ta hingamiseks vajas. Ta teadis, et peaks ennast püsti ajama.

      Maapind tema ees oli samblaga kaetud. Sel oli mädahais. Ta oli osa maast. Vastne. Putukas, kes võis mõnda väikesesse samblaauku roomata ja kaduda. Alatiseks. Ta libistas pilgu üle metsaaluse, kuni see kadus üle musta serva, mis tähistas Alldjupi. Kuristik, mis oli vaid paar tundi tagasi peaaegu tema elu nõudnud.

      Äkki oligi see kogu aeg nii mõeldud? Äkki see oli Nägija karistus surma petmise eest?

      Kas sabatud surevad? Kas mina suren?

      Hirka pigistas silmad kinni. Ta proovis tõrjuda eemale kõik, mida oli kuulnud, kuid see ei kadunud. Ma ei saanud sind, ma leidsin СКАЧАТЬ