Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisis endiselt seal, pani põikpäiselt merele vastu, mustaks põlenud koorikud idaküljel. Üks Glimmeråseni maarentnikest oli söandanud sinna üles minna, et aknaluugid enda tarbeks ära tuua, kuid oli need suure hirmu pärast omale jala peale kukutanud ja kaks varvast murdnud. Siis oli kõik. Rohkem ei läinud sinna keegi. Mitte enne, kui tema ja isa olid sellest endale kodu teinud. Isa ei kuulanud vanamutijutte. Sellest hoolimata tundis Hirka rahutust, kui hütti nägi. Ta ei kartnud seda sugugi ja talle meeldis seal, kuid alati, kui hütt nähtavale ilmus, tekkis tal tunne, et juhtub midagi halba. Midagi, mille ärahoidmiseks tuleb tal kiirustada.

      Kingataldade all pragises. Rada oli kaetud väikeste kividega, mida kaljud endast iga tormi ajal lahti raputasid.

      Rime oli tagasi. Rime An-Elderin.

      Nimi oleks pidanud olema kerge, ent lebas suus kui kivi. Nagu Seiki kaaluvihid – mille kohta kõik teadsid, et need on liiga rasked, aga mis seda kunagi ei olnud, kui kaardiväelased kontrollima läksid. Räägiti, et kaupmehel on kaks komplekti.

      Sama lugu oli Rimega. Tal oli kaks nime. Ta oli lahkunud Elveroast selle lühikese ja kerge nimega, mida Hirka oli kasutanud üheksandast eluaastast peale, ning tuli nüüd tagasi selle pika ja raskega. Sellega, mis oli ta sealt ära viinud koju perekonna valdustesse, Mannfallasse Nägija valgete müüride vahele. Teise maailma.

      Glimmeråseni Sylja võis unistada kullas suplevast Mannfallast, kuni päike looja läks, aga Hirka, kes oli elanud suurema osa elust tee ääres punases vankris, oli rahul sellega, et tal oli hütt, mida võis koduks nimetada. Koht, mille kohta ta võis öelda, et on sealt pärit. Mida muud veel vaja oli.

      Ta peatus ukse ees. Korv! Ta oli korvi unustanud. Kõik taimed, mida ta päev otsa oli korjanud. See oli Alldjupi äärde maha jäänud. Ta ei võinud seda sinna jätta. Järgmine päev tähistatakse südasuve. Metsas hakkas ringi trampima ebausklik rahvas, kes korjas ürte, et unes kosilasi näha. Ürte, mida Hirka võiks turul müüa.

      Hirka pööras ringi, et tagasi minna, kuid siis kuulis ta mingit häält. Miski kraapis seespool hooti seina. Siis jäi vaikseks. Hirka tardus uksepakul. Nad on seal! Nõukogu oli talle järele tulnud.

      Võta ennast kokku! Sa ei tähenda Nõukogule midagi.

      Hirka avas ukse. Ta oli oodanud, et näeb isa, aga tuba oli tühi. Tühjem kui tavaliselt. Laest rippusid alla vaenuokas ja päikesepisar, aga kõik juba kuivanud ürdid olid kadunud. Kahte seina katsid kõikvõimaliku suuruse ja kujuga karbid ja purgid, aga alumised riiulid olid tühjad. Karpidest olid järel vaid heledamad kontuurid, mille oli joonistanud õhuke kiht tuleasemest pärit tahma. Üks kirstudest, mis teenis ka pingina, oli lahti. See oli kaootiliselt asju täis kuhjatud, nagu oleks isa lihtsalt asjad riiulitelt kirstu pühkinud. Tee, leedrimarjad, punajuur, salvid, tõmmised. Amuletid ja nägijaehted.

      Hirka võttis kätte tuttava uuretega puukarbi ja keerutas seda käes. See oli raske. Kaua seisnud tee Himlifallist. Vägi oli seal tugev ning pidi päris Slokna lähedal olema, kui end pärast tassitäie ärajoomist paremini ei tundnud. Seda müüsid nad iga päev … Rahutus Hirka rinnas kasvas hetkega.

      Kraapiv heli kostis taas. Hirka pani puukarbi tagasi oma kohale riiulil ja läks välja. Ta järgnes helile ümber merepoolse majanurga ja vaatas, et astuks vaid sinna, kus kasvab rohi. Ta astus vaikselt, ilma et oleks teadnud, miks. Ta piilus ümber nurga. Rahutusest sai teadmine, mis oli nii raske, et kammitses jalad.

      Isa istus ratastoolis ja kraapis vanalt vagunilt punast värvi maha roostes labidaga, mida Hirka polnud varem näinud. Isa oli selle kindlasti laenanud. Labida ainus roosteta koht oli värskelt teritatud serv. See kriiksus vaevaliselt vastu puitu, kui isa seda ülespoole lükkas. Vankrist eraldus luitunud laaste, mis jäid isa jalge ümber lebama nagu sügislehed.

      Higi värvis isa särgiselja tumedaks. Veresooned jooksid mööda käsivarsi ja püüdsid lihaseid emmata, kuid see oli lootusetu üritus. Isa oli tugev ja seda võisid kõik näha, sest ta oli oma särgivarrukad ära lõiganud. Hirka mäletas veel aega, mil isa kandis särke tavalise rahva kombel, aga see oli palju aastaid tagasi.

      „Kas sa lähed kuhugi?” küsis Hirka ja märkas, et oli käed rinnal risti pannud. Ta lootis, et näeb niimoodi tugevam välja.

      Isa katkestas töö ja heitis Hirkale pilgu, mis oli täis süütunnet. Kuid ta kogus end kohe. Ta oli Ulvheimi mees. Ta lõi labida maa sisse. See kukkus madala rohu sisse pikali. Isegi isa ei suutnud panna labidat kivipinnases püsti seisma. Ta libistas käega üle oma lühikeseks pügatud juustega kolba, nii et käe all kraapis.

      „Kaaren on kohal,” ütles ta.

      Hirka teadis. Ta teadis seda kohe, kui Rimet nägi. Kaaren oli saabunud, Eisvaldr oli Riituse päevad kindlaks määranud.

      Kui palju mul aega on jäänud?

      Isa kummardus ja võttis labida jälle üles. Ta jätkas värvi kraapimist.

      „Niisiis, oled sa edenenud?” küsis isa. Hirka surus käed rusikasse. Miks isa ei võinud seda lihtsalt otse välja öelda? See on Hirka süü, et nad peavad ära sõitma.

      „Kas sa lähed kuhugi?” küsis Hirka uuesti.

      Isa haaras ratastest ja keeras tooli, kuni istus näoga Hirka poole. Ta kergitas end, kuni peaaegu rippus tooli kohal, kogu keharaskus kätel.

      Hirka astus sammu tagasi. See ei olnud aus. Ta teadis, mida isa temalt ootab, aga lihtsalt ei suutnud seda talle anda. Ja miks ta peakski? Ta oskab palju muud! Kas teda peab hindama selle ühe asja põhjal, mida ta ei oska?

      „Ma ei oska hõlmata. Mis siis? Küllap on seda ennegi juhtunud. Ma ei saa ju ainus olla?”

      Tema küsimus jäi õhku rippuma. Isa teadis, et Hirka ei oska hõlmata. Ta oli seda alati teadnud. Miks see nüüd midagi tähendama peaks?

      Riitus. Kõik selle neetud Riituse pärast.

      Külm halvatus naasis. Süda hakkas kiiremini lööma.

      „Küllap on seda ennegi juhtunud?!” kordas ta. „Ma ei saa ju olla ainus kogu maailmas? Kõigis üheteistkümnes riigis?”

      Isa vaatas talle otsa. Tema silmad istusid sügaval ja olid jõuetud nagu tema jaladki. Nii see oligi. Hirka oli ebard, kes ei suutnud hõlmata. Ta oli Väe suhtes pime. Ilma jäetud sellest, mis kõigil teistel oli olemas. Ilma Väeta. Ja ilma sabata. Peas kõlas justkui Kolgrimi hüüde kaja.

      Sabatu …

      Hirka pöördus trotslikult ringi ja jättis hüti selja taha. Ta kuulis isa hõiget, aga ei peatunud. Astangu lõpus ronis ta kolmest kasest suurima otsa. Nii kõrgele kui sai, enne kui oksad liiga nõrgaks muutusid. Ta sättis end vastu tüve ja haaras selle ümbert kinni, et mitte alla kukkuda. Käsi tegi haiget. Haav veritses taas. Ta oli selle unustanud.

      Rime on tagasi.

      Hirkal hakkas järsku häbi. Ta oli lootusetu laps. Puu otsa ronimine ei lahendanud mitte midagi. Täiskasvanud nii ei tee. Tavaline rahvas. Kas see oli veider, et nad olid veetnud oma elu rännates? Kas see oli veider, et nad rahvaga kunagi muul moel läbi ei käinud kui vaid selleks, et neid aidata, kui nood haigeks jäid? See polnud sugugi veider. See oli Hirka süü. Ta polnud selline, nagu oleks pidanud olema.

      Ta pigistas kõvemini puutüve.

      Ta oli Vetle päästnud. See tähendab ju ometi midagi?

      Ei, Vetle sai ise hakkama. Hirka ei saanud. Rime СКАЧАТЬ