Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Või on sul mõni muu strateegia, kuidas pääseda?”

      Hirka kuulis Rimet puujuure peal trampimas ja veel mulda varises talle näkku. Ta pööras näo kõrvale ja sülitas mulla välja. Rime arvas, et on võitnud. See ärahellitatud reetur! Hirka oli eluga riskinud, et Vetlet päästa, ja siis purjetas Rime kohale, et teise hädas märke koguda. See oli uskumatult lapsik. Vastik! Aga Rime mäletas …

      Hirka surus hambad alahuulde, et naeratust peita, ehkki keegi teda ei näinud, kui ta seal rippus. Õlgades põletas. Ta ei tahtnud seda tunnistada, aga tal polnud võimalik omal jõul üles saada.

      „Kõik oleks hästi läinud, kui sa ei oleks mu aega raisanud. Sa võid pooliku saada.”

      Rime naeris. Sügav ja kähe naer, mis vallandas mälestuste rahe ajast, mil kõik oli lihtsam. Hirkal tõusis tahtmatult klomp kurku.

      „Sa proovid alati mängu ajal reegleid muuta. Üks märk või ei midagi,” ütles Rime.

      „Hea küll …” Hirka pidi sõnad endast välja pressima. „Üks märk sulle, kui sa mu üles tõmbad.”

      Ta oli vaevu jõudnud lause lõpetada, kui tema keha puutüve küljest lahti rebiti. Silmapilgu rippus ta abitult sügaviku kohal, siis aga tõsteti ta otse üles ja kindlale pinnale. Rime lasi ta käest lahti ja Hirka tegi mõne kobava sammu, et veenduda, kas ta ikka suudab püsti seista. See läks paremini, kui ta oli kartnud.

      Vetle istus maas nagu tühi kott ja näppis äraolevalt auku oma särgivarrukas. Rime seisis Hirka ees, nagu poleks ta kunagi ära olnudki.

      „Kust sul valus on?” küsis ta.

      Ta oli samasugune nagu enne. Tabas alati otse kõige valusamasse kohta. Nagu kiskja, kes peab märku andma, et tema on kõige tugevam. Et tema talub kõige rohkem.

      „Mul ei ole valus,” vastas Hirka ja peitis käe selja taha. See nägi ilmselt välja nagu raibe.

      Rime tõstis Vetle jalule. Poiss nohises. Tema saba rippus lõdvalt, nagu oleks katki raiutud. Hirka vaatas salamisi Rimet, kui tolle käed vigastusi otsides üle Vetle kaela liikusid.

      Rime juuksed olid pikemad, kui Hirka mäletas, ent niisama lumivalged. Need ulatusid abaluude vahele ja olid nahkrihmaga kinni seotud. Lühemad juuksed olid lahti pääsenud ja raamistasid kummaltki poolt nägu, mis oli kitsam kui enne. Silmanähtavalt. Aga oli veel midagi … Midagi, mida Hirka tabada ei suutnud. Rime liikus teistmoodi.

      Ja ta kandis relva.

      Hirka pilk rändas kahele mustas tupes mõõgale. Need olid kitsad ja laia rihmaga vööle kinnitatud. Ta oli riides nagu sõdalane. Hele särk, millel olid lõhikud külgedel ja kõrge kaelus. Üle rinna jooksid laiad nahkrihmad. Ta helendas metsa taustal nagu lumekass.

      Hirka pööras pilgu ära. Rime oli tobu. Mis mõte oli tulla siia sellistes riietes? Nende eest oleks kindlasti saanud poolele Elveroale terve talve toidu.

      Rime pöördus tema poole ja Hirka nägi tikandit tema vasakul rinnal. Kaaren. Need tuttavad ülestõstetud tiivad. Nõukogu märk. Nägija märk.

      Paanika võttis temas võimust, äkitselt ja sügavalt nagu küünis.

      Nägija … Riitus!

      Hirkal tõmbus seest külmaks, kui ta mõistis, miks Rime seal on.

      Ei! Liiga vara! Veel on suvi!

      Rime helehallid silmad vaatasid Hirkale otsa. Hirka tõstis lõua kõrgele ega pööranud pilku ära. Mitte tolligi. Rime kallutas pea viltu ja uuris teda lõbusa uudishimuga, nagu oleks Hirka loom, keda ta varem näinud ei ole.

      „Kas su juuksed mitte punased ei olnud?” küsis ta.

      Hirka katsus oma pead ja sealt rabises liiva. Ta proovis seda ära pühkida, aga sõrmed jäid punastesse pusadesse kinni. Rime silmad sädelesid nagu jää. Seda ilmet tundis Hirka nii hästi, et see tegi haiget. Lapsik väljakutse. See ei sobinud kokku rõivastega, mida ta kandis, kuid kuluski vaid silmapilk ja tema ilme muutus taas jäigaks. Rime vaatas mujale. Talle oli meenunud, kes ta on.

      Rime tähendas ohtu, Hirka tundis seda iga viimase kui närviga oma kehas. Ta oli arvanud, et tunneb Rime ära, aga see, keda ta enda ees nägi, oli pelgalt mälestus. Mees, kes tema ees seisis, polnud mingi lapsepõlverivaal. Mitte mingi sõber. Ta oli mõjuka perekonna poeg. Ta oli Rime An-Elderin. Ta oli nõukogusoost.

      Varem polnud see lihtsalt kunagi oluline olnud.

      „Ma ei tulnud, et siia jääda. Ma saadan Ilume Mannfallasse,” ütles Rime. Kinnituseks vahemaale, mis neid eraldas.

      Hirka pani käed rinnale risti. „Normaalne rahvas kutsub vanaema vanaemaks. Mina kutsuksin, kui mul vanaema oleks.” See oli armetu torge, aga Hirkale ei tulnud muud pähe. Mõtted olid otsekui puder.

      „Mitte siis, kui su vanaema oleks Ilume,” vastas Rime.

      Hirka langetas pilgu.

      Rime tuli kaks sammu lähemale. Tema riietest õhkus puhtuse ja salvei lõhna. Rime selja taga nägi Hirka Vetlet, kes kiikas kaela sirutades kuristikku, mis oli puuhobuse neelanud.

      „Neil on enne Riitust palju teha. See on ka sinu aasta, kas pole?” küsis Rime.

      Hirka noogutas taltsalt. Aeg oli ta kätte saanud ja ta tundis iiveldust kerkimas. Nii mõnelgi Elveroas oli käes viieteistkümnes eluaasta. Teised olid eelmisest aastast saati päevi lugenud. Riideid õmmelnud. Lasknud kullast ja hõbedast sabarõngaid sepistada. Nad olid planeerinud reisi, mille kõik kord elus ette peavad võtma. Ka Hirka. Vahe oli selles, et ta oleks andnud kõik, mis tal oli, et sellest pääseda.

      Rime sirutas käe tema puusa poole. Hirka kargas eemale, käsi noa peal, kuid seda polnud enam seal. See välkus Rime käes. Hirka neelatas ja taganes terase ees. Hetkeks arvas ta, et Rime on ta läbi näinud ja tahab ta tappa, et Nõukogu vaevast säästa, kuid Rime läks puujuure juurde.

      „Ma viin Vetle koju,” sõnas ta ja raius läbi need vähesed juured, mis olid vastu pidanud. Kuusk langes kõminal Alldjupi. Järele jäid vaid arm maapinnas ja tolmupilv, mis sädeles Stridrennast kerkivas udus. Alldjup näis palju laiem kui enne. Kaljuseinad kummalgi pool seisid paljana.

      „Lase oma isal käsi üle vaadata,” ütles Rime.

      Hirka turtsatas. „Ma olen täismehi kokku õmmelnud alates sellest, kui ma seitsmene olin!”

      Rime tuli lähemale ja Hirka võitles sooviga taganeda. Rime oli temast peaaegu peajagu pikem. Tema nahkturvis nagises, kui ta end Hirka poole kallutas ja tema noa tagasi tuppe surus.

      „Jomar …” kuulis Hirka lohutamatu Vetle nuukset ja ta mõistis teda hästi. Vetle saab võib-olla uue mänguasja, aga pole tähtsust, kui see ka puhtast kullast oleks. Jomar oli läinud.

      Hirka pööras ringi ja läks. Tal oli tunne, et ta lahkub millegi olulise juurest, kuid ta ei vaadanud tagasi.

      Punane vanker

      Hirka pistis jooksu kohe, kui oli kindel, et Rime teda enam näha ei võinud. Ta jättis metsa selja taha ja läks mööda künkaharja mere poole. Seal oli kõige väiksem võimalus rahvast kohata. Kui õhk hakkas adru järele lõhnama, nägi ta hütti. See asus kõrgel, surutud vastu kaljuseina, nagu oleks külast ära aetud ning sinna СКАЧАТЬ