Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

      Isa kartis. Kartis nii, et tahtis Elveroast lahkuda. Tahtis võtta jälle vana vankri ja elada rändurielu. Müüa imeravimeid juhuslikule rahvale, keda nad kohtavad. Päev päeva järel samadest kontidest suppi keeta. Elu, mis oli võimatu nüüd, kus ta enam käia ei saanud, ometi tahtis ta seda teha. Jalga lasta. Miks? Mis on kõige hullem, mida Nõukogu võib teha tüdrukuga, kes ei oska hõlmata?

      Hirka ei tahtnud sellele mõelda. Ta hakkas kase lehti kokku lugema. Kui ta oli jõudnud kuuesaja viiekümne kaheni, tundus talle, et kuulis taas isa hõiget. Ta ei vastanud. Isa ei hüüdnud rohkem.

      Kaarnatreenija

      Rime jälgis Vetlet, kes tema ees mööda teed kaarnamaja poole läks. Poiss mängis juhuslikke seiku sellest, mis oli Alldjupis juhtunud, tegemata ainsatki pausi. Vahel muutus ta nii innukaks, et tal jäid sõnad kurku kinni ja ta pidi uuesti alustama. Iga kord kui ta üle juurte hüppamiseni jõudis, pidi Rime temast kinni haarama ja ta teerajale tagasi tõstma.

      Kanarbik oli sügavroheline ja kümbles päikesevalguses. Suve üleküllus oli teinud linnud uniseks ja vaikseks. See polnud päev võimatuteks kõnelusteks. Aga just selline ootas Rimet. Ta märkas, et oli sammu aeglustanud.

      Oli kerge kõndida niimoodi koos kellegagi, kes kunagi ei teeselnud. Vetle oli see, kes ta oli, sõltumata sellest, kellega rääkis. Tal polnud mingeid salajasi eesmärke. Tema pilgus ei näe keegi kunagi ahnust. Tema seltsis unustas Rime, kes ta on, ja seda rõõmu koges ta harva.

      Elveroa rahvas kohtles Vetlet peaaegu nagu külakassi. Ta võis tulla ja minna, nagu soovis. Võlutud perenaised andsid talle meeleiba ja sasisid tema maisivärvi lokke. Aga keegi ei oodanud, et ta kõigi teiste kombel paigal istuks, kui augur nägijakojas jutlust pidas. Poiss oli ilus – Nägija kingitus, mis ta tihti rahva hirmust päästis. Kahtlusest, mis saatis kõike erinevat. Vetle maailmas ei kulgenud aeg nii nagu teistel. Oluline oli alati kõik vahetu. Kõige lähem. Täna oli see Hirka, mis oli ka mõistetav.

      Tüdrukul polnud kolme aastaga selgroogu vähemaks jäänud, seda tuli tunnistada. Ta tegutses endiselt mõttevälgatuste ajel, olid need siis arukad või mitte. Vetle ülistas teda nagu Brinnlanda jumalannat. Rime pani vaistlikult peopesad Nägija märgiks kokku. Mannfallas olid vanad jumalad ja jumalannad ammu surmavalda kadunud.

      Nad ületasid sammaldunud välu võimsate tammekroonide varjus. Vetle pistis jooksu maja poole, mis sulas välu teises servas metsaga ühte. See meenutas väikest püstpalkidest torni, mis nõjatus tugevate puutüvede vastu. Aga neil puudel oli täita veel ka teine ülesanne. Need olid sambad oksavõres, mis ulatus ümber peaaegu kogu välu. Esmapilgul polnud puude juures midagi ebatavalist, eriti nüüd hilissuvel, kui lehestik oli tihe ja roheline. Aga siis kostis kõrvu kaarnate kraaksumine ja tulija märkas, et vaatab suurt ringikujulist tarandikku. Kaarnamaja.

      Kodus Eisvaldris oli neid mitu, Nõukogu ei saatnud kunagi kirju muul moel. Ramoja vastutas üksinda kõige tähtsama kirjavahetuse eest, mis Elveroast välja läks ja sinna saabus. Tavalised kirjad liikusid vankritega nii siin kui Mannfallas, kuid kui kiri pidi liikuma öösel ja märkamatult, ei saanud miski kaarnate vastu. Nad olid mustad sõnumitoojad. Nõukogu tiivad. Uudiste ning elu- ja surmasõnumite pühad kandjad. Suur osa Mannfalla ületamatust võimust võlgnes tänu kaarnate võrgustikule, mis iial ei puhanud.

      Rime kuulis neid lähenevast võõrast sosistamas. Teda jälgiti. Teda mõõdeti. Ta tunti ära kui Nägija poeg ja kaarnad rahunesid. Rime peatus. Vaikusel oli ootuse maik. Nälja maik. Nagu kerjuse ahnus. Süütu. Hädavajalik. Aga intensiivne ja ettearvamatu. Mustad varjud liikusid kannatamatult okste vahel. Rime astus edasi ja kraaksumine algas uuesti. Valjenev koor, mis nõudis rahuldust. Petetud ja tõrjutud.

      Lärmiga segunes sügav naisehääl.

      „Nad ütlesid, et tuttavad lähenevad, aga ma ei tea, kas ma võin oma silmi uskuda.”

      Ramoja tuli tarandikust välja. Tema puusad tantsisid küljelt küljele, nagu vaid Bokesjist pärit puusad seda suudavad. Süsimustad juuksed olid seotud võimsasse hobusesappa, mis hargnes tema seljal jäikadeks patsideks nagu varesesaba. Rime nägi läbi laiade õhuliste pükse, et Ramoja oli kõhnemaks jäänud. Püksid olid kinnitatud pahkluude ümber kuldsetest pärlitest paeltega, mis kõrisesid, kui ta kõndis. Sellistega, nagu on Mannfalla tantsijannadel. Pärast hulka aastaid Elveroas säilitas Ramoja endiselt oma võõrastaatuse.

      Vetle jooksis tema juurde.

      „Emme! Me kukkusime Alldjupi!” teatas ta uhkelt. Ramoja pani verise raudpange kõigutamatult samblale ja asetas käe poisi õlale. Ta hoidis teda käsivarre kaugusel, samal ajal kui tema pilk kiiresti mööda Vetle keha rändas, et veenduda, et poeg on terve. Ramoja pöördus taas Rime poole. Rime otsis tema silmadest mure jälgi, kuid ei leidnud.

      Kaarnatreenija ja tema poeg olid kummaline vaatepilt – peaaegu täiskasvanud mees, kes mõtles ja käitus nagu laps. Samavõrd heledat verd, kui Ramoja oli tumedat. Poiss hakkas seletama ja Rime sekkus, et katkestada hirmulugu, mida ta teel siia mitu korda kuulnud oli. Ta rääkis Ramojale, mis oli juhtunud. Ramoja suhtus sellesse rahulikult. Ta ei hakanud poisiga kurjustama. Vetle oli alati võinud käia, kus tahtis, hoolimata ilmselgetest ohtudest.

      „Keegi ei kukkunud alla. See on peamine,” sõnas Rime, kuigi Ramoja ei paistnud rahustamist vajavat.

      „Varem või hiljem kukume kõik. Miski pole igavene,” vastas ta.

      Ta võttis ämbri jälle kätte ja astus Rime poole, teine käsi tõstetud, nagu tahaks teda põsele patsutada. Aga ta ei teinud seda. Tema käsi langes jälle küljele. Ta oli olnud Rimele ema eest niikaua, kui Rime mäletas. Nüüd nägi ta Rimes midagi, mida ta puudutada ei tahtnud. Sedasama, mis oli pannud Hirka selga pöörama ja ära minema. Nad justkui teadsid. Nagu oleks kõik, mida ta viimase kolme aasta jooksul oli näinud ja teinud, tema nahale ladestunud. Silmadesse. Rime tundis kurbusetorget, mille ta kohe alla surus. Ramoja vahetas ämbri teise kätte ja sang kriiksatas. Lõhnas toore ulukiliha järele.

      „Ma ei ole sind näinud alates …”

      Rime tuli talle appi. „Alates Riitusest.”

      Ramoja vaatas talle otsa. Tema silmad olid pruunid mandlid oliivikarva näos. Need olid vaheldumisi külmad ja soojad. Ääreni täis asju, mida ta öelda tahtis, kuid kuuldavale ei tulnud muud kui vaikne kinnitus.

      „Alates Riitusest …”

      Ramoja raputas end vanadest mälestustest lahti ning ajas Rime ja Vetle tuppa. Ta pani raudämbri põrandale ja sättis vee hõõguva tuleaseme kohale. Rime vaatas ringi. Tuba oli niisama kitsas, kui ta mäletas, tagumises nurgas oli väike sopp eraldatud kasutamata kalavõrgust eesriidega. Päikesevalgus langes seal sisse luugist, mis kaarnate jaoks alati lahti seisis. Redel viis teisele korrusele, kus Rime teadis olevat suure koguse paberit väikestesse lahtritesse laotuna, suuruse ja kaalu järgi sorteerituna. Siin all seisid lähimas nurgas riiulid, täis väikesi, erinevast materjalist – nahast, puidust ja luust – kapsleid. Mõned kapslid lebasid ka kitsal rohelisest klaasist töölaual. Üks kaaren tõstis neid parajasti nokaga üksteise järel õigetesse riiulitesse. Küüned klõbisesid vastu klaasi, kui ta aeglaselt edasi-tagasi sammus.

      Lind pöördus Rime poole, kui too akna alla laua äärde istus. Ta oli Rime kohalolu tunnetanud enne, kui oli teda näinud. Ta võttis hoogu ja hüppas Rime ette lauale ning lähenes talle. Ta peatus Rime käe kõrval, mis lebas laual, ning keeras pea viltu. Kaaren oli suur, kuid kitsa näoga. Valgus veikles lilla ja sinisena tema sulestikul. Nokajuurt ümbritsesid väikesed mustad suled. Rime nägi nokal väikesi kriime, mis olid sinna pika elu jooksul tekkinud. Kaaren pilgutas silmi.

СКАЧАТЬ