Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ramoja tõstis selle uhke olevuse kahe käega üles nagu tavalise kana ja viskas katuseluugi poole. Too lendas ilma protestimata üles, kuid lubas endale paar solvunud kraaksatust.

      „Ta ei käitu tavaliselt inetult.”

      Ramoja ulatas Rimele kareda kivikausi teega ja istus tema vastu.

      „See polnud muidugi mingi üllatus.”

      Rimel kulus hetk, et aru saada, et Ramoja rääkis endiselt Riitusest. Kinnitusest, mille Rime oli saanud selle kohta, et Vägi voolab temas tugevana. Nagu see oli voolanud ka tema emas. Nagu see endiselt voolas Ilumes. Nagu see voolas kõigis kaheteistkümnes nõukoguperes, kes olid põlvkondade kaupa Nägija sõnu seletanud.

      Ramoja pilk lasi Rimest lahti. Ta meenutas Rimele sel viisil päris palju vanaema. Kuid need silmad olid Ilume omade täielik vastand. Need kuulasid. Need olid ema silmad.

      Ramoja oli loobunud auväärsest Mannfalla kaarnatreenija ametikohast, et Rime vanaemaga Elveroasse nõukoguteenistusse kaasa tulla. Rime teadis, miks. Ramojat nähes oli raske sellele mitte mõelda, kuigi Rime poleks tohtinud seda lugu teada. Ent nende asjade kuhi, mida ta poleks tohtinud teada, oli Mannfalla kellatornist kõrgem juba enne, kui Rime kümme talve vana oli.

      Rime jõi. Soojus levis suus.

      „Sinu näojoontes on teda rohkem iga korraga, mil ma sind näen,” lausus Ramoja.

      „Saadakse ju vanemaks,” vastas Rime, sest talle ei tulnud pähe midagi muud, mida öelda. Ta ei tundnud ema näojooni rohkem kui vaid kootud pildilt, mis rippus kodus Eisvaldris talveaias. Naine, peenikesed käed tõstetud krobelise kuuse käbide poole, see kuusk kasvas endiselt aias, mis kandis ema nime. Rime oli vaevalt kuuene, kui tema vanemad lumes elu kaotasid.

      „Vanemaks? Sa oled kaheksateist,” naeris Ramoja ning tõstis ühe jala üle teise. Tema püksiservi kaunistavad kuldsed piisad kilisesid.

      Ramoja nägu muutus järsku taas tõsiseks. Rime pani end valmis selleks, mida ta teadis järgnevat.

      „Mis sul teoksil on, Rime?”

      „Mida sa silmas pead?” Ta püüdis aega võita. Ta teadis hästi, mida Ramoja silmas pidas.

      „Räägitakse, et sinust saab kaardiväelane. Ihukaitsja?”

      Rime noogutas ja otsis midagi, millele pilku kinnitada. Tuleaseme ees pingil lebas kaks jänesekorjust. Arvatavasti kaarnatele; nood sõid tihti rahvast paremini. Kalavõrgu taga toasopis käis Vetle rahutult ringi, nagu otsiks midagi, olemata päris kindel, mida. Ramoja püüdis taas Rime pilgu.

      „Kas sa oled temaga pärast siiatulekut rääkinud?”

      „Ta on kuni õhtuni Ravnhovis.”

      Ramoja ei öelnud midagi, nii et Rime jätkas. „Ma räägin temaga, kui ta tuleb.”

      Ramoja vangutas pead.

      „Rime An-Elderin, Ilume ainus lapselaps, Eisvaldris sündinud ja üles kasvanud, ning salgab ära oma koha Nõukogus?”

      „Ma ei salga midagi ära.” Rime teadis, et see kõlas õõnsalt. Säärast otsust oli raske seletada millegi muu kui ärasalgamisena. Aga tõde oli hullem.

      „Kas sa seda soovidki?” Ramoja hääles kõlas põhjendatud kahtlus. Ta kummardus ettepoole, käed enda ees laual. Käevõrud kilisesid.

      „Ma tahan teenida neid teenrina,” kuulis Rime end ütlemas.

      Ramoja nõjatus tagasi toolile. „Jah, pole kahtlustki, et ka ihukaitsjatel on palju tähtsaid ülesandeid.”

      See oli tõsi, kuid Rime kuulis tema hääles tühja tröösti. Ta tundis omaenda vale maitset. See oli värske. Uus mask, mida tal kanda tuli. Ramoja silmis oli ta tugeva perekonna nõrk poeg. Vanaema silmis oli ta reetur. Seda, millise tee ta tegelikult valinud oli, teadis vaid Nõukogu, ja Rime ei saanud seda kellegagi jagada.

      „Kas sa tead, et Mannfalla augurid juba protestivad?” küsis Ramoja.

      „Nägija silmad protestivad alati. See läheb üle. Järgmisel kuul on asi unustatud.”

      „Unustatud? Ainus katkestus An-Elderinide nõukogureas kõige esimestest toolidest alates? Rime An-Elderin – laps, kelle Nägija otsustas ellu jätta? Poiss, kellel olid oma nägijakojad juba enne sündi?”

      Ramoja sõnad panid Rime suunurgad tuksatama. Ta võitles primitiivse impulsiga hambad paljastada. See oli tavalisest raskem. Ehk sellepärast, et see on varsti läbi. Ta ei pea enam kunagi omaenda müüdi järgi elama. Jäänud oli veel vaid Ilumega lõpparve tegemine.

      Ramoja otsis ikka veel tema pilgust vastust. Rime lasi tal otsida. Ramoja ei leia seda iial.

      „Kas sa oled Vande andnud, Rime?”

      Rime noogutas ja nägi põgusat valusähvatust üle Ramoja näo libisemas. Ta oli siis uskunud, et Rime mõtleb ümber. Ka tema.

      „Sa mõtled, et ma reedan oma ema mälestuse,” sõnas Rime.

      „Ei, ei!”

      Ramoja silmad läksid suureks ja vaoshoituse loor kadus silmapilguks. Märk, mida vähesed peale Rime oleksid osanud lugeda. Ta oli kasvanud üles keset varjamist ja õppinud nägema vahet. Ramoja rääkis tõtt.

      „Sa valid oma südame järgi, Rime. Mitte surnute järgi. Keegi ei saa seda sinult võtta, isegi mitte …”

      „Ei. Isegi mitte tema.”

      Rime naeratas. See oli esimene asi, millele kõik mõtlesid. Mida Ilume ütleb? Kuidas võtab An-Elderini perekonna matriarh vastu uudise, et tema lapselaps valib sõdalase tee, mitte enesestmõistetava tee ühele kaheteistkümnest toolist, mis juhtisid maailma ja olid seda alati teinud?

      Ramoja raputas pead. Isegi tema ei suutnud kujutleda, mis Rimet ees ootab.

      „Ma lootsin alati – uskusin …”

      Viimane sõna tuli kiiresti, et varjata paljastust, kuid oli juba hilja. Ramoja oli lootnud, et Rime järgneb Ilumele. Rime oli üllatunud. Ta ei oleks iial uskunud, et nende kõigi hulgast just Ramoja traditsioonide külge klammerdub. Tal oli palju põhjusi, et seda mitte teha. Selles valguses oli Ramoja lojaalsus Ilumele ja Nõukogule enam kui liigutav.

      Ramoja tõusis ja kohe pärast seda kuulis Rime, kuidas üks kaaren toasopis luugist sisse lendas. Ramoja lükkas kalavõrgu kõrvale ja ajas Vetle välja. Kaaren istus ilma mingi käskluseta Ramoja käele. Ta tundis kombeid. Ramoja vabastas kapsli, mis oli kinnitatud kaarna jalgade vahele.

      Rime nägi, et luust kapsel kandis Nõukogu märki, mis oli selle pinnale põletatud. Ta oli selle märgi all üles kasvanud. Nägija märk. Must kaaren, mida ka Rime pidi kord laubal kandma hakkama, nagu kõik arvasid. Ramoja võttis kirjarulli kapslist välja ja kontrollis pitserit. Kiri oli mõeldud vaid Ilume silmadele. Ramoja pani selle tagasi kapslisse ja kapsli taskusse.

      „Eile tuli samuti kaaren. Riituse kohta. See korraldatakse sel aastal varakult?” Ramoja vaatas Rimet, nagu võiks tollel olla midagi selgituseks öelda.

      „Jah,” ütles Rime lihtsalt. Tundus ebareaalne rääkida Nõukogu tegemistest nii, nagu СКАЧАТЬ