Odinilaps. Siri Pettersen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neid jälle näinud on.” Ta naeris korraks, kuid tema pilk oli rõõmutult Rimele kinnitatud, justkui otsiks ta Rimes reaktsiooni oma sõnadele. Tema – nagu ka kõik teised – eeldas, et Rime teab Nõukogu ettevõtmistest rohkem. Enamasti oli neil õigus.

      „Nõukogu võib rahva fantaasia üle rõõmu tunda,” sõnas Rime. „Mis oleks Nõukogu mõte, kui poleks pimedaid?”

      Ramoja naeratas viltuselt.

      „Kas tänavu on ka Vetle aasta?” Rime vaatas poissi, kes oli pingi peal rahunenud, pea vastu seina toetatud. Tema silmad läksid lahti, kui ta oma nime kuulis, kuid sulgusid kohe uuesti.

      Ramoja tõusis, võttis tühjad teekausid ning pööras selja.

      „Jah,” vastas ta.

      Ka Rime tõusis. Ta teadis, et Ramoja käis Mannfallas harva ja vastumeelselt. Nii vastumeelselt, et ta jäi Elveroasse hoolimata sellest, et Ilume nüüd pealinna tagasi pöördus. Kõik osutas sellele, et külaskäik on läbi, kuid Rime pani siiski käe Ramoja õlale. Oli ebatõenäoline, et ta teda veel kunagi näeb. Ehk vaid vilksamisi Riituse ajal rahvahulgas, kui tal avaneb võimalus seal olla, seega oli Rime tulnud hüvasti jätma. Ainult et Ramoja ei tohtinud seda teada.

      Ramoja pöördus vabandava naeratusega taas tema poole.

      „Ma pole suutnud harjuda mõttega, et me oleme siin ilma teietagi.”

      Rime naeratas. „Mind pole kolm aastat siin olnud.”

      Aga ta teadis, mida Ramoja mõtles. Ramoja oli osa An-Elderini perekonnast. Kui ema suri, oli Ramoja kaotanud oma parima sõbra. Rime teadis, et Ramoja polnud kunagi päriselt lahti lasknud. Ta ei osanud lohutuseks midagi öelda.

      „Me polekski pidanud kunagi siin olema,” ütles ta. „See oli surnult sündinud plaan.” Ta üllatus omaenda avameelsusest. Ehk tuli see sellest, et nende teed läksid lahku. Ehk tuli see vabadus teadmisest, et ta ei pea kunagi vanaema rada käima. Rime ei teadnud. Ent ta jätkas.

      „Nõukogu on Ilumet palju aastaid siin hoidnud, sest see on Ravnhovile lähim paik, kuhu nad pääsevad. See pole mingi saladus. Aga mitu nägijakoda on nad suutnud Ravnhovis avada?”

      Ramoja naeratas ettevaatlikult. Nad mõlemad teadsid vastust. Mitte ühtegi. Ravnhov oli tugev. Vana pealikukants, ja pind Nõukogu silmas. Ravnhov oli ainus koht maailmas, mida Mannfalla kunagi enda usku ei pööra, hoolimata sellest et linnad asusid teineteisest vaid paari päevatee kaugusel. Aga nende vahele jäi Blindból. Ymslanda pime süda. Läbitungimatud mäed, mida kogu rahvas kartis ja millest ringiga mööda käis. Nii et kui teised piirkonnad olid üksteise järel Nõukogu ülemvõimu tunnistanud, oli Ravnhov suutnud iseseisvaks jääda. Nüüd olid nad võlast vabad ja muutusid iga päevaga tugevamaks.

      „Me sõidame ära paar päeva enne teisi,” ütles Ramoja. „Nora hoolitseb kaarnate eest, kuni ma ära olen. Ta on vastutuseks valmis.”

      Rime noogutas. Mõelda vaid, et sepa tütar on piisavalt vana, et kaarnamajas õpilane olla. Ta mäletas teda kui kabuhirmus last, kes keeldus ulakustes kaasa löömast. Ulakustes, nagu Vargtindi läänekülge mööda ülesronimine …

      Rime mäletas, kuidas ta oli tipus trooninud, kindel, et on ainus, kes suudab püstloodis kaljuseina mööda üles ronida. Kuni hetkeni, mil Hirka oli end hingeldades ja kriimustatud põlvedega üle serva venitanud. Ta oli veidi maad Rimest eemal maha istunud ja teinud näo, et selles pole midagi erilist. Püüdnud naeratust tagasi hoida, aga Rime oli näinud, et ta tahtis. Tüdruk oli olnud nagu nektar. Ainus laps Elveroas, kes iial tema ees ei paindunud ega tiitlit ei kasutanud. Ta oli nagu Vetle. Sellel ei olnud vähimatki tähtsust, kes Rime oli. Ta võis Rimele väljakutse esitada või paluda tal Sloknasse minna – purse, mis oleks talle elu maksnud, kui keegi oleks seda kuulnud. Rime tundis, kuidas värin rinda läbis. Ta oli rahvast palju vähema pärast suremas näinud.

      Aga see ei mänginud nüüd mingit rolli. Rime polnud enam nupp Nõukogu mängus. Ta oli oma koha leidnud. Ta oli juba surnud.

      Odinilaps

      Hirka istus kase otsas, põsk vastu koort toetatud. Keha tundus raske nagu halukott. Päike läks looja. Värvid tuhmusid. Elveroa mätaskatused sulasid maastikuga ühte. Hirka oli elanud paljudes kohtades, kuid siin oli ta olnud kõige kauem.

      Küla asus orupõhjas, mis avanes mere poole. Vanad jumalad olid pöidla vastu maad vajutanud, et esimesi rändureid purustada, ent nood olid põhjarahvas, kes ei lasknud end murda. Nad olid end jälje sisse elama seadnud. Merele alasti, kuid kaitseks sinised kaljud ja lopsakas mets, mis ulatusid nii kaugele, kui Hirka silm seletas, itta Gardfjella poole. Eemal paistis Alldjup nagu rebend kaljuseinas. Lõhest paiskus väsimatul kõminal välja Stridrenna, voolas alla orupõhja ja pöördus mere poole. Talud ronisid põllulappidest ümbritsetuna mööda mäekülge üles kaljude poole. Kõige tihedamalt oli neid nõo teisel küljel. Seal paistis kogu päeva päike.

      Suursuguselt kallaku peal laiutas Glimmeråsen, Sylja talu. Hoonete parv, mis oli suurem kui ükski teine läheduses asuv talu. Glimmeråseni pere oli kulutanud uskumatu hulga münte, et Syljat Riituseks ette valmistada. Ainult sellest tüdruk rääkiski. Kleidid, ehted, sabakuld ja parfüüm. Uus sinise läikiva lakiga vanker, uksed külgedel. Mitte midagi ei olnud juhuse hooleks jäetud, kui Glimmeråseni ainus tütar oli täiskasvanuks saamas ja võtmas vastu Nägija kaitset pimedate vastu.

      Hirka tundis, kuidas rinnus pigistab. Kui hullupööra tore oleks, kui ta suudaks rõõmu tunda. Mõelda vaid, kui see oleks olnud tema? Mõelda vaid, kui ta oleks nagu Sylja, nagu kõik teised, ja võiks tunda liblikaid kõhus. Unistada Mannfalla külastamisest ja Eisvaldri – Nägija kodu – nägemisest, see olevat linn linnas, või legendaarsest Riitusesaalist, muusikutest ja tantsijatest ja Nõukogust ja …

      Rimest.

      Mis mõtet oli ülepea siia tagasi tulla? Ilume An-Elderin oli madra, Nõukogu ema, üks kaheteistkümnest. Ta oli täiesti võimeline omal käel reisima, ta tegi seda ju kogu aeg! Igast küljest ihukaitsjatega ümbritsetud, justkui keegi julgeks rünnata. Ja isegi kui kamp maanteeröövleid oleks selle vea teinud, oleks Hirka teinud panuse Ilumele.

      Rime poleks pidanud tulema. Ta poleks pidanud ringi patseerima, Nägija märk rinnal, nagu ei teaks Hirka niigi, et Rime kuulub teise maailma kui tema. Nagu ta ei teaks, mis Rime nimi on.

      Ta nägi Rimet oma vaimusilmas. Riides nagu sõdalane. Kindlasti viimane ulakus, enne kui ta rüü lõplikult selga tõmbab. Kõik, kes Riituse ajal välja valiti ja keda Eisvaldris koolitati, kandsid õpetatu rüüd, kuni nad olid oma koha valinud, või nagu oli kombeks öelda, kuni koht oli nemad valinud. Kuni nad olid Vande andnud. Nõukogu koolidest tulid maailma parimad õpetlased kõigis kunstides, sõdalastest ajalookirjutajateni. Aga paljude unistuseks oli saada auguriks. Saada Nägija silmadeks. Õpetatuks Tema sõnas. Kõik, kes Nõukogus istusid, olid olnud augurid, ja Rime oli Ilume An-Elderini ainus lapselaps. Saatusest nõukogukohale määratud. Kohale, mille nimel nii mõnigi oleks valmis tapma.

      Hirka polnud kunagi aru saanud, miks, ega hakkagi kunagi saama. Polnud ühtki laulu Mannfalla ega Eisvaldri kohta, mis oleksid meelitanud sinna sõitma. Sylja võis enesele hoida oma unistuse, et ta kooli jaoks välja valitakse. Nõukogurahvaga läbi käia? Kristallanumast veini juua? Hirka turtsatas. Ta oleks selle kõik rõõmuga ohvriks toonud, et vaid sellest armetust Riitusest pääseda.

      Ma ei karda!

      Mis on kõige hullem, mis võiks juhtuda? Võib-olla mitte midagi. Võibolla ei jõuagi ta kunagi Riitusele. Isegi mitte Mannfallasse. Võib-olla peatatakse ta linnaväravas ja pannakse vaatamiseks СКАЧАТЬ