Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karvakera puhtakskraabitud nahast – need nägid Nikose peopesal välja nagu nukukingad.

      Just siis kuulis ta Rio niuksatust, puidu praginat ja sahinat, nagu langeks mingi raske asi auku.

      4

      Nikos tormas välja ja jooksis maja taha, kuhu koer oli enne kadunud. „Rio! Rio!”

      Maja taga, mahavõtmata ürgmetsa lähedal, oli maasse löödud rida vaiasid – poolelijäänud tara, mis pidi lambad sees ja suured linnud väljas hoidma. Nikos trügis läbi teepõõsaste ja puuvõsude vahelt, mis olid nüüd juba täielikult katnud kunagi lagedaks tehtud platsi maja ja tara vahel – ja oleks peaaegu auku kukkunud.

      Ta taganes ettevaatlikult sammu ja kiikas auku. Augu läbimõõt oli umbes kuus jalga ja see oli olnud kaetud rohmakalt saetud laudadega, mis olid ilmselt pudedaks läinud, aja jooksul ära kõdunenud. Allesjäänud laudadest oli näha, et need olid olnud mulla all, mille peal oli veel metsaalust kõdu. Selle õhukese pinnasekihi seest võrsus isegi paar sitket sõnajalapõõsast. Aga nüüd oli üks laud murdunud ja auku kukkunud, paljastades sügava pimeda tühiku.

      Nikos sügas kukalt. Kogu see asi oli üsna veider. Kas see on mingi kelder? Võis olla küll. Keldris saab toitu ja muud kraami hoida, pealegi on see mõistlik ettevaatusabinõu röövlite ja teiste vastu, kellel on kurjad plaanid. Kui kellelgi on sammur, ei pea teda ju ükski sein: ta peab astuma lihtsalt kõrvalmaailma, kus seda seina ei ole, minema läbi sellest kohast, kus kõrvalmaailmas on sein, ja tagasi astuma… Aga keldrisse ei saa keegi astuda. Igatahes siis mitte, kui kõrvalmaailmas on sama koha peal muld ja aluskivimid ja puujuured. Isegi Nikose pere suuremate ja korralikumate laagripaikade all siin ja kõrvalmaailmades olid keldrid.

      Jah, oli loomulik, et sellisel majal on kelder või vähemalt on keldri tegemist alustatud. Aga miks see laudadega kaeti?

      Ja kuigi see sodi laudade peal võis olla aastatega ise kogunenud, jäi vähemalt mulje, et auk on sihilikult kinni kaetud. Mispärast oli vaja seda peita? Kas see oli tegelikult mingi lõks, mitte kelder? Aga kelle jaoks see lõks oli mõeldud? Ainult suur lind või krokodill või Rio-sugune suur koer või inimene oleksid nii rasked, et need lauad murduksid – ja võib-olla ei piisaks ka nende raskusest, sest kunagi ei olnud need lauad ju nii mädanenud kui praegu.

      Kuid see kõik ei olnud tegelikult oluline. Rio oli kadunud.

      Nikos ebales heleda päikese käes. Minna mingisse maa-alusesse ruumi oleks veel hullem kui Poulsonite majja minek, sest seal ei saa ta kasutada oma peamist kaitsemeetodit, kõrvalmaailma astumist. Ta oleks peaaegu august eemale taganenud. Aga Rio… Üks kaupmees oli Rio kutsikana kaugelt Null-Maalt toonud, ta oli Berni mägikoer, need olevat kunagi aretatud juustukärude vedamiseks. Ta oli tugev ja hea võhmaga, aga aeglane.

      Ja ta oli Nikose koer. Kui Nikos peab tema kätte saamiseks auku ronima, siis ta teebki seda.

      Ta laskus ettevaatlikult käpuli ja piilus murdunud laua kohalt uuesti auku. Ta nägi ainult pimedust, isegi kui taskulambiga auku valgust näitas.

      „Rio!”

      Algul ei kuulnud ta midagi, isegi mitte kaja. Siis aga kostis august haugatus, kindlasti Rio haugatus – kuid see tuli justkui väga kaugelt, nagu polekski koer ainult mõne jala sügavusel. „Rio! Rio!..”

      Ja siis kostis mingi teine heli. Justkui krabin, peaaegu sosina moodi, nagu oleks seal mingi hiiglasuur putukas. Tundus, et krabin eemaldus, nagu kaoks sügavamale maa alla. Kõik kuuldud legendid ja hirmujutud tõusid Nikose peas kohinal pinnale. Jälle oleks ta peaaegu august eemale taganenud. Aga tema koer on ju seal!

      Ta hakkas palavikulise kiiruga allesjäänud laudu augu pealt ära kiskuma, hoolimata sellest, et auku pudenes mulda. „Rio! Siia, tüdruk! Rio!..”

      Pehmesse pinnasesse rohmakalt kaevatud auk, mis tema ees avanes, oli ainult umbes kaheksa jalga sügav. Nikos laskis end auguääre küljes rippu, kontrollis, et tal oleks võimalik üles tagasi saada, ja kukutas end siis augu põhja.

      Ta vaatas ringi. Kui see oli mõeldud keldriks, siis polnud see küll suurem asi: seinad olid paljast mullast, põrandal olid veel kunagise kaevaja jäetud labidajäljed, neid polnud ära silutud. See oli lihtsalt auk maa sees, kiiruga kaevatud ja veel suurema kiiruga kinni kaetud. Ja Nikose koerast ei olnud siin märkigi.

      Aga oli üsna selge, kuhu Rio kadus. Ühes seinas oli üsna põranda lähedal auk.

      Nikos vaatas, et taskunuga oleks käepärast, laskus neljakäpakile, piilus auku ja avastas, et sealt läheb maa sisse mingi käik. Käik polnud kuigi lai, ainult mõni jalg, aga see oli kaevatud palju hoolikamalt kui mahajäetud kelder: see oli ümmargune ja siledate seintega. Ja taskulambiga näidates nägi Nikos, et käik läheb üsna järsult allapoole. Alla pimedusse, tema taskulambi valgusvihu ulatusest välja. Kes võis sellise käigu teha? Võib-olla mõni uruloom? Mõned karvakerad elasid maa all ja nüüd manas kujutlusvõime Nikose silme ette pildi oravmutist, kes on inimese suurune ja labidasuuruste küüniseliste kaevekäppadega. See oleks siis juba nagu koboldid, mõtles Nikos, inimesemõõtu ja inimesesarnased mutitaolised olendid, kes siit vahel läbi käisid ja üritasid millegagi äritseda. Kuid Nikosele meenus see krabin, sosin, kraapimine, mida ta oli kuulnud – sellist häält ei saaks teha ükski karvakera ega isegi kobold.

      Siis kostis väga kaugelt jälle haugatus, hirmunud klähvatus.

      Nikos laskis vaistul juhtimise üle võtta. „Ma tulen! Oota, Nikos tuleb juba!”

      Ta pani taskulambi suhu, ronis käpuli käiku ja hakkas allapoole minema. Tema käte ja põlvede all oli ainult muld, mis oli tasandatud ja kinni vajutatud. Päevavalguse ketas tema taga jäi aina kaugemale, eespool aga näitas tema taskulamp käigu lõpus teist avaust, korralikku ringikujulist auku, mis viis veel sügavamasse pimedusse. Hirmus oli siin kitsas käigus olla, lisaks segas vööl olev sammurikarp liikumist. Nikos sai aru, et välja pääsemiseks peab ta tagurpidi minema, sest ümberpööramine oleks keeruline. Aga ta rühkis edasi.

      Enda arvates ronis ta umbes paarikümne jala kaugusele ja läks kogu aeg allapoole, pimedusse.

      Siis lõppes kaldus käik avausega, kust pääses palju suuremasse koopasse. Ikka veel käpuli piilus Nikos ettevaatlikult koopasse ja näitas taskulambiga valgust. Valgusvihus olid näha lagi ja põrand, mis mõlemad olid tasandatud, lae ja põranda vahe umbes kümme jalga, ning sambad, mis võisid olla jäänud väljakaevatud pinnasest või kivist ja asetsesid üksteisest ühekaugusel. Seinu ei paistnud, ei vasakul, paremal ega ees – taskulambi valgus ei ulatunud nii kaugele. Oli selge, et tema ees on palju avaram ruum, lai ja sügav.

      Sellega olid igasugused oravmutid välistatud. Mida paganat see siis tähendab?

      See tuletas Nikosele meelde midagi, mida ta oli lugenud ema ebaregulaarsetes õppetundides kaevanduste kohta Madalatel Maadel. Ta teadis, et siin läheduses on rauamaagisoon, mida küla asutajad olid tühjendanud, kui Poulsonid siia sepikoja ehitasid – rikas maagisoon, ainuomane just sellele maailmale, oligi üks põhjustest, miks nad olid nimelt siia elama asunud. Aga Nikos oli seda iseehitatud sepikoda näinud, ta oli näinud ka neid väheseid naelu ja teisi selliseid asju, mis olid seal valmistatud, ja mõnda kabjarauda nende võõrapärase nimega loomade jaoks, keda neil oli kavas olnud siia tuua, kuigi nad ei jõudnud selleni kunagi (Nikos ei olnud kunagi hobust näinud). Nii palju poleks nad kindlasti jõudnud nii lühikese ajaga kaevandada, pealegi poleks nii suure hulga maagi järele ka vajadust olnud. Aga kui seda ei teinud nemad…

      Tema ette ilmus nägu.

      Nägu: põhimõtteliselt võib seda ka nii nimetada СКАЧАТЬ