Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on Newtonilt. Üks minu lemmiktsitaate. See on minu enda valik – võiks ehk pisut tagasihoidlikum olla, aga matused on inimesel ju ainult korra.”

      „Noh, sinu puhul see alles paistab. Niisiis, „George”…”

      „Jah, „mu kallis naine”.”

      „Rahvast on korralikult kohale tulnud, isegi kui sind ennast mitte arvestada. Seal on komandör Kauffman, kes näeb paraadvormis suurepärane välja. Nelson Azikiwe, pühaliktõsine ja tähelepanelik nagu alati. Ta on ju alati sinu hea sõber olnud, L… ee, „George”? Kes see naine on? Kena, natuke üle neljakümne – see, kes on kogu hommiku nutnud.”

      „See on Selena Jones. Ta töötas aastaid tagasi minu juures. Juriidiliselt on ta endiselt minu eestkostja.”

      „Hmm. Sa oled tõesti peigmees, kellel on omajagu taaka eelmisest elust. Ma näen, et isegi Cho-je on kohale tulnud – ja ma tõesti ei tea, miks teda pole veel vanarauda saadetud. Ja Joshua Valienté ja Sally Linsay on samuti kohal.”

      „Pikkmaa kuningas ja kuninganna,” tähendas „George”.

      „Jah. Nad on kõrvuti, alati jääb mulje, nagu kuuluksid nad kokku, aga tahaksid teineteisest maailmade kaugusel olla, ja sellest pole ma kunagi aru saanud.”

      „Sina tunned ju Joshuat tema lapsepõlvest saadik. Sina peaksid paremini teadma. Aga kui lapsed juba jutuks tulid…”

      „Kõik vajalikud paberid on sisse antud. Aga võib minna omajagu aega, enne kui sobiv laps silmapiirile ilmub. Lausa aastaid. Võib-olla ei ole ta veel sündinudki. Aga kui lapsendusluba tuleb, oleme meie valmis. Ja kas me oleme juba välja valinud maailma, kus me oma „poega” või „tütart” kasvatama hakkame?”

      „Nagu ma ütlesin, palusin ma Sally Linsayd, et ta meid aitaks, kui vajadus tuleb. Kes veel tunneks Pikkmaad nii hästi?”

      Agnes vaatas Sally poole. „Kas tema on ainus, kes sinust teab?”

      „Jah. Kui sind mitte arvestada, siis tõesti ainus. Ta ütles juba enne, et ta ei uskunud, et minu lõpp oleks lõplik: ta aimas juba varem, enne kui ma talle rääkisin. Aga ta on diskreetne. Ma võiksin vanduda, et tal on saladusi isegi iseenda ees.”

      „Hmm. Mina pole päris kindel, kas ma ikka usaldan teda. Aga diskreetsuse osas olen ma sinuga nõus.”

      „Milles siis asi on?”

      „Ma ei teagi. Sallyl on… kummaline naljasoon. Talle meeldib vempe visata. Ja kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha? Kõik kõrvale jätta ja lihtsalt…”

      „George” vaatas Agnesele otsa. „Lihtsalt inimeseks hakata? Aga sina?”

      Ja see küsimus pani liikuma tunded sügaval Black Corporationi geeli sees, mis oli Agnese südameks.

      Isa Gavin luges veel mõne rea ja „George” kortsutas kulmu. „Kas ma kuulsin õigesti? Seal oli midagi sellest, et ma olen nagu patune taevaväravas ja tulen roomates tagasi enda juurde…”

      Agnes võttis tal käe alt kinni. „Sina valisid Newtoni, mina Steinmani. Tule nüüd. Laseme jalga, enne kui keegi kahtlustama hakkab.”

      3

      Kui tema koer Rio ei oleks Poulsonite vana maja taha mingit kujuteldavat karvakera taga ajama läinud, ei oleks Nikos Irwin seda suurt keldrit tõenäoliselt mitte kunagi leidnud. Selleks oli üsna väike võimalus – aga võib-olla ka mitte, kui arvestada, milline Rio oli ning millise kangekaelsuse ja uudishimu ta oma Berni mägikoertest esivanematelt oli pärinud. Kuid ilma Nikose ja tema isepäise koerata oleks võib-olla terve inimkonna edasine ajalugu olnud hoopis teistsugune – kuigi pole teada, kas halvem või parem.

      Oli 2052. aasta aprill. Nikos oli kümneaastane.

      Nikosele ei meeldinudki tegelikult eriti Poulsonite vana maja ega terve sealne mahajäetud asundus. Poulsonite majas oli lihtsalt kohalik vahetuspunkt ja ema saatis Nikose sinna titapapusid otsima, sest tema sõbranna Angie Clayton oli lapseootel.

      Niisiis, Rio kõrval kalpsamas, astus Nikos välja puude varjust, välja paksust rohelisest laanest, kus metsatrollide salk leebet laulukest tuututas, ja jõudis karmi filtreerimata päikesevalguse kätte.

      Ta vaatas suuri maju, mis seisid lagendikul tummalt ja ähvardavalt. Nikos oli kasvanud metsas ega armastanud juba vaistlikult lagedaid kohti, sest seal ei olnud võimalust end varjata. Ja see mahajäetud küla oli kummaline paik. Nikose ema ja isa ütlesid alati, et Pikkmaa on liiga uus, et inimestel saaks siin erilist ajalugu olla, aga kui Nikose maailmas kusagil üldse ajalugu oli, siis just siin. Rohelus oli mõned vanad majad juba neelanud, kuid ülejäänud seisid endiselt valguse käes, rasked ja kandilised ja võõrad, lubjavärv koorumas ja aknad mõranenud. Nikose meelest lõhnas siin imelikult, mitte ainult kõdunemise järele, kuna see paik oli juba aastaid tagasi hüljatud, vaid saetud puidu ja kuivanud, tolmuse, elutu maapinna järele.

      Põhimõtteliselt oli siin kõik esimeste siiatulnud kolonistide, selle kogukonna asutajate kätetöö. Nemad tegid metsa lagendiku, et endale küla ehitada. Siiamaani võis näha korralikult saetud ja põletatud kände seal, kus vanad võimsad puud olid maha võetud, et teha põllud, ja radasid, mida tähistasid valgeks värvitud kivid, ja muidugi maju, lippaedade, uksevõrkude ja helmekardinatega maju, mille nad olid mõne lühikese aastaga üles raiunud. Mõnel majal olid aknad värvilisest klaasist. Oli isegi väike pooleli jäänud kabel, lõpetamata torn loodusjõudude meelevallas.

      Ja ühes suures vanas majas oli uskumatul kombel isegi klaver, puust kast, mille keegi oli ehitanud ilmselt kohalikust puidust ning pannud sellele juurde pedaalid, siseraamistiku ja traatkeeled, mis kõik olid toodud kohale Nulli-lähedastelt Madalatelt Maadelt: imeline ja peaaegu täiesti mõttetu käsitöösaavutus.

      Nikose vanemad ütlesid, et selle küla asutajad olid olnud innukad ja usinad ja energilised, ja kui nad jõudsid sellistesse maailmadesse – mis asusid inimeste esimesest maailmast, Null-Maast, enam kui miljoni sammu kaugusel –, oli neil peas justkui mingi palaviku-unenägu minevikust, mil nende esivanemad läksid laiali üle esimese Ameerika ja ehitasid samasuguseid külasid, külasid, kus olid talud ja aiad ja koolid ja kirikud. Nad panid oma külale isegi nime: New Springfield.

      Kuid häda oli selles, et see ei olnud uusasunike aegne Ameerika.

      Ja see Maa ei olnud Null-Maa. Nikose isa ütles, et see maailm ja terve hulk samasuguseid Maasid selle läheduses on poolusest ekvaatorini ja sealt teise pooluseni välja puudega kaetud, ja ta mõtles seda sõna-sõnalt: siin kasvasid lopsakad metsad isegi Arktika öös. Oli selge, et see Maine’i osariigi koopia on tihedalt täis puid, mis meenutasid sekvoiasid ja loorberipuid, kuid tõenäoliselt need nad ei olnud, ja alustaimestikku, näiteks teepõõsaid ja viljapõõsaid ja sõnajalgu ja osje. Soe, niiske ja hämar õhk metsa all kihas putukatest ning puud ja saviliivane pinnas kubisesid karvakeradest, nagu kõik neid nimetasid, väikestest närvilistest imetajatest, kes kulutasid kogu oma elu ringisibamisele eelmainitud putukaid jahtides.

      Ja sellistes maailmades olid esmaasukate lapsed hakanud oma vanemaid, uusasunikke trotsides õige pea avastama uutmoodi võimalusi eluks.

      Miks peaks põlluharimisega vaeva nägema, kui sinu ümber on terved tühjad maailmad, mis on täis rikkalikke viljapuid? Ja jõgesid, mis on täis kalu, ja metsa, mis on täis karvakerasid, keda on nii ohtralt, et neid on lihtne püüda? Viljavöö lagedamates maailmades oli põllupidamisel võib-olla tõesti mõtet, aga siin… Sihitult rändajad, СКАЧАТЬ