Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

      Hirm hoidis teda terve päeva ja öö oma haardes. Ta ei saanud isegi magada, vaid mõtles sellele kogu aeg.

      Kuid teisel päeval läks ta ebakorrapärase kujuga lagendiku servale tagasi ja uuris Poulsonite maja puude kaitsvast varjust.

      Kolmandal päeval läks ta tagasi juba koos kaaslastega. Tagasi suurde koopasse.

      5

      Joshua Valienté poeg Rod tuli talle järele nende vanasse kodusse Restardi linnakeses, mis asus New Yorgi osariigi koopias Nullist umbes saja tuhande sammu kaugusel. Joshua tuli talle verandale vastu. See oli 1. mail aastal 2052, pisut pärast keskööd.

      „Palju õnne sünnipäevaks, paps.”

      Joshua surus soojalt oma ainsa lapse kätt. Nüüd, kahekümneselt, oli noormees juba pikem kui Joshua ja pikem kui tema ema. Tal oli kahvatum nahk, nagu emal, kuid isa tumedamad juuksed. Tema riided olid pargitud nahast ja millestki lõngataolisest, mis oli heleroheliseks värvitud. Tegelikult paistis ta Greenide ukse lambivalgusse sobimatu, kuid ta tundis end iseendana mugavalt. Ja paistis, et ta sobib Pikkmaa metsade liikuvate, pidevalt killustuvate ja kirjute kogukondade hulka, mille poole ta tundis aina suuremat tõmmet.

      Ja nüüd ongi ta ju Rod, tuletas Joshua endale meelde. Ma panime talle nimeks Daniel Rodney ja poisikesena oli ta Dan, aga nüüd, täismehena, on ta Rod. See on tema enda valik. Joshua tundis ühtaegu uhkust selle kena ja enesekindla noormehe üle ning kahjutunde torget, kuna nad olid teineteisest ilmselgelt nii kaugeks jäänud. „Aitäh, et tulid, poeg. Ja aitäh, et minuga sellele retkele tuled. Või siis vähemalt osa sellest kaasa teed.”

      „Noh, me pole veel ju väljagi sõitnud. Ja sa pole veel näinud laeva, mille ma sinu jaoks hankisin.”