Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on sul vaja midagi kangemat kui meie magus šerri.” Õde John oli ukse vaikselt lahti teinud ja seisis nüüd naeratades uksel. „Tulge sisse.”

      Sally surus õde Johnil üsna viisakalt kätt.

      Joshua läks nende järel sisse ning sammus mööda koridori edasi hoonesse, mis meenutas talle õõvastavalt seda Kodu, kus ta oli üles kasvanud, originaali Null-Madisonis, mille tuumapomm oli ammu hävitanud.

      Õde John, kelle pead kattis korralikult triigitud nunnalinik, kummardus Joshuale lähemale. „Kuidas sul siis läheb?”

      „Ma olen kombes. Aga siin tekivad segased tunded.”

      „Saan aru. Siin pole päris õige lõhn, eks? Noh, las hiired teevad veel paarkümmend aastat oma tööd ja kõik saab korda.”

      „Ja sina… Nüüd juhid sina ju Kodu! Minu jaoks jääd sa ikka lihtsalt sellekssamaks vanaks Sarah’ks.”

      „Kelle sina pidid Sammupäeval metsast päästma. Kui sina siia tuled, tundub, nagu oleksime kuidagi väga äkki täiskasvanuks saanud, eks ole?”

      „Jah. Minule tundub, et Kodu juhataja peaks olema tohutu võimas isiksus ja vana…”

      „Kas nii vana kui mina?” Uksel, mis viis Kodu võõrastetuppa, peenesse salongi, kus õed külalisi vastu võtsid, ootas neid õde Agnes.

      Kuid natuke jubedusttekitaval kombel nägi Agnes nüüd välja noorem kui õde John. Ja kui Joshua tal end kallistada laskis, tundis ta vaevumärgatavat kunstlikkust, üleliigset siledust põsel, mida ta suudles – ja Agnese praktilise, pisut kulunud nunnarüü all oli peaaegu alateadlikult aimata rahutukstegevat, tohutut üliinimlikku jõudu. Pärast Agnese surma äratas Lobsang ta ellu, laadis tema mälestused elusuurusesse tehiskesta, lastes samal ajal laulda budistlikke palveid. Joshua jaoks oli see sama hull, kui keegi oleks talle kogu elu ema asemel olnud inimese tapjarobotiks muutnud. Kuid Lobsangi tundis Joshua juba kaua ja oli õppinud nägema hinge masina sees. Nüüd oli Agnesega samamoodi kui Lobsangiga.

      Joshua ütles lihtsalt: „Tere, Agnes.”

      „Ja Sally Linsay!” Sallyga vahetas Agnes ettevaatliku käepigistuse, mitte kallistuse. „Ma olen teist nii palju kuulnud, preili Linsay.”

      „Samad sõnad.”

      Agnes uuris Sallyt teraselt, peaaegu väljakutsuvalt, ning pöördus siis Joshua poole. „Niisiis, Joshua, kuidas su perel läheb? Kahju, et sa oma pisipoisist lahus pead olema.”

      Joshua vastas: „Ega ta nii pisike polegi… Noh, sa ju tunned mind, Agnes. Minu hing on kaheks tükiks. Ühte poolt minust kisub kogu aeg eemale, Pikkmaale.”

      „Aga nüüd oled sa kodus. Tule teiste sekka…”

      Salongi tavalistes, polstrit ülearu täis topitud tugitoolides – mõned neist olid originaalid, vanast Null-Maa Kodust toodud – istusid kõrvuti Nelson Azikiwe ja Lobsang.

      Lobsangil või õigemini tema paljaksaetud peaga ja paljaste jalgadega mobiilsel kehastusel oli seljas tema firmamärgiks saanud oranž mungarüü. Sallyt tutvustati kiiresti Nelsonile. Lõuna-Aafrikas sündinud Nelson, nüüd juba üle viiekümnene endine vaimulik, oli riides suhteliselt tagasihoidlikult, ülikonna ja lipsuga. Lobsang ja Nelson, sobimatu paar, hoidsid mõlemad põlvede peal tasakaalus portselanist teetassi ja taldrikut, millel oli koogilõik. Üks noorem nunn, keda Joshua ei tundnud, askeldas teed ja kooki pakkudes ringi.

      Ja seal oli ka kass Shi-mi. Ta tuli Joshua juurde, hõõrus end soosingu märgiks vastu tema jalgu ning põrnitses Sallyt oma LEDroheliste silmadega.

      Kui Joshua ja Sally istet võtsid, ühines nende ringiga Agnes ning õde John ja tema noor kaaslane pakkusid kõigile teed ja kooki. Agnes lausus: „Noh, just seda ma tahtsingi, Joshua. Mul oli plaanis praegusel suhteliselt rahulikul hetkel – viimane ülemaailmne paanikalaine, mil kõik kartsid, et superajuga lapsed suretavad meid välja, on pisut vaibunud – Lobsang siia kutsuda ja kõik tema sõbrad korraks kokku tuua.”

      Sally kortsutas kulmu. „„Sõbrad”? Kas sa pead meid tõesti oma sõpradeks, Lobsang? Pigem oleme sulle kasiinožetoonid. Mündid, mida sa söödad saatuse mänguautomaati.”

      Nelson muigas laialt. „Täpselt nii, preili Linsay. Aga me tulime ikkagi kõik kohale.”

      „Sõbrad,” lausus Agnes kindalt. „Mis oleks selles elus sõpradest ja perest tähtsam?”

      Rahulik ja üsna tuima näoga Lobsang märkis: „Praegu lööb ju sinu pere laineid, Sally. Vähemalt sinu isa oma ideedega uutlaadi kosmosevallutuseks.”

      „Jah, muidugi, minu kallis paps unistab sellest, millal tema Marsi tüüpi oavarred loovad vaba juurdepääsu kosmosele. Otsetee tohutuks tööstushüppeks!”

      „Willis Linsay on tark, omal moel. Me peaksime tõesti uuesti ehitama hakkama sellele madalale vundamendile, millele Yellowstone’i katastroof meid sundis. Me peaksime ehitama nii kiiresti ja nii puhtalt kui võimalik, ja kosmoseliftid teevad selle võimalikuks. Mingil ajal tuleb meil ju võib-olla Järgmistega konkureerida.”

      Nelson küsis: „Mida sa Järgmistest õigupoolest tead, Lobsang? Ma tean, et nad võtsid sinuga mingil moel ühendust. Kas selle taga on midagi enamat, kui sa avalikult oled öelnud?”

      „Ainult niipalju, et nad on läinud. Kõik need geniaalsed lapsed, kes kõikjal üle Nulli, kõikjal üle Pikkmaa välja ilmusid – järgmine etapp inimeste arengus – ning kelle meie valitsus kokku ajas ja Havail kongi pistis. Nad läksid mingisse kohta, mida nad ise nimetavad Taluks ja mis asub kusagil Pikkmaal. Ma ei osanud isegi oletada, kus see võiks olla.”

      Sally pahvatas naerma. „Nad ei öelnud sulle? Nad jätsid kogu selle jama Õnnelikus Maandumises lihtsalt sinu klaarida? See ajab sul kopsu üle maksa, eks ole, Lobsang? Pikkmaa kõikjalolev ja kõiketeadev jumal tehti tühiseks sõnumipoisiks, ja seda tegid lapsed!”

      Joshua tahtis Sally vaikima sundida.

      Kuid Lobsang ütles: „Ei, las ta räägib. Tal on õigus. See on olnud minu jaoks raske aeg. Sa tead seda sama hästi kui kõik teised, Joshua. Ja tegelikult just sellepärast lubasingi ma Agnesel teid kõiki kokku kutsuda.”

      Agnes tõmbus jäigaks. „Aa, või sina lubasid, mis? Ja mina veel arvasin, et see oli puhtalt minu mõte.”

      Lobsang vaatas neile kõigile järgemööda otsa: Sallyle, Nelsonile, Joshuale, Agnesele, õde Johnile. „Teie olete ju minu perekond. Minu jaoks te olete pereliikmed. Kuid teil on ka endal peresidemed. Te ei tohi neid hooletusse jätta.” Ta pöördus Nelsoni poole. „Ka sina ei ole nii üksi, kui arvasid, mu sõber.”

      Paistis, et see ebamäärane avaldus tekitas Nelsonis pigem huvi, kui solvas teda. „Tavaline Lobsangi salapärane jutt. Tüüpiline Lobsang!”

      „Ma ei taha salapära tekitada. Kui sa meenutad seda korda, mil me koos Uus-Meremaal käisime…”

      Agnes, keda tema kokkukutsutud seltkonna röövimine silmanähtavalt pahandas, pistis teravalt vahele: „Lobsang, kui sul on midagi öelda, siis asu juba asja juurde.”

      Lobsang naaldus ettepoole, õlad longus. Ühtäkki tundus ta Joshuale seletamatult vana. Vana ja väsinud. „Yellowstone’i katastroof ja Nulli kokkuvarisemine mõjusid mulle rängalt. Ma hõlman terve Pikkmaa, СКАЧАТЬ