Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tillukesena tunduva pea küljes, pea aga kaldus peenikese kaela otsas.

      Olend paistis peaaegu uudishimulik. Uuris Nikost, kummaline pea küljele kallutatud. Uudishimulik? Elus!

      Ehmatus tuli hilinenult. Nikos hakkas karjuma ja tema hääl kajas suurest koopasaalist valjusti vastu. Ta üritas eemale taganeda, kuid ei suutnud käigu kaldus põrandast kinni hoida, libises ettepoole ja kukkus käkaskaela saali…

      Otse hõbedase põrnikataolise eluka käte vahele. Käte? Kas tal on käed? Nikos tundis selja ja jalgade all külma metalli. Ta kisas ja rabeles ning lasti lahti.

      Ta kukkus maha, küll ainult mõne jala kõrguselt, kuid see lõi tal hinge kinni ja ta pillas taskulambi käest. Ta veeretas end kiiresti jalule, aga kuna oli pime ja mahapudenenud taskulamp heitis ainult kitsa valguskiire, oli Nikosel tunne, et ta on ümber pöördunud, ta ei teadnud, kuspool käik on.

      Ta nägi, kuidas põrnikataoline olend laskus kõhuli ja sibas minema – võib-olla oli ta sama ehmunud kui temagi. Olend paistis olevat inimese suurune, aga kujult ja liikumisviisilt ja oma kõva, musta, läikiva keha ja paljude jäsemete tõttu oli ta põrnika või rohutirtsu moodi.

      Ja Nikos nägi ning kuulis, kuidas teised põrnikad lähenevad. Ta haaras põrandalt taskulambi ja laskis selle vihul üle koopa käia.

      Nad tulid igast küljest, roomasid maadligi lähemale nagu sipelgad, kuid palju suuremad, õudsemad, ja see, et nende läikivad mustad kilbised olid kinnitatud metalliga, kunstlike asjadega, tegi nad miskipärast veel jubedamaks. Kui Nikos näitas ühe peale neist valgust, tõmbus see nõksatusega tagasi, nagu oleks pimestatud, kuid kõigist teistest suundadest tulid nad edasi. Ja kui nad tema juurde jõudsid, hakkasid nad end püsti ajama, nii et ta nägi nende pehmeid kõhualuseid, kus roheka ihu külge kinnitusid mingid helehallid mügarad, nagu oleksid seal villid.

      Siis ajas üks neist ennast otse Nikose ees püsti. Põrnikal oli poolt nägu kattev hõbedane mask, täpselt nagu esimesel põrnikal, keda ta oli näinud – võib-olla see oligi seesama esimene põrnikas, Nikos ei osanud neil millegi järgi vahet teha –, ning Nikose poole sirutus kombitsataoline, hõbedane, nöörjas jäse.

      Nikos üritas liikumatuks jääda. Aga kui valejäse teda puudutas, külm metall vastu sooja nahka puutus, ütles Nikosel närv üles.

      Ta pistis karjudes ja taskulambiga vehkides jooksu ning tormas läbi krabisevate kehade vahelt, mis kukkusid ümber ja üritasid kiiruga tema teelt eest tõmbuda. Ta ei jõudnud väga kaugele, vaid komistas millegi otsa ja kukkus kõvale, kokkutallatud pinnasest põrandale. Jälle pillas ta taskulambi käest ja enne kui ta selle jälle üles leidis, haaras teda liikuvate varjudega pimeduses mõneks hetkeks paanika – mõni hetk kuulis ta, kuidas põrnikolendid ümberringi tammusid ja sahistasid ja krabistasid. Nikosel ei olnud aimugi, kuspool on sein ja käik, kust ta oli tulnud. Jälle tõusis paanika ja nööris kõri kinni.

      Ja jälle sirutas üks põrnikataolistest olenditest oma väänleva hõbedase kombitsjala. Midagi mõtlemata virutas Nikos talle taskulambiga. Ta tabas olendit tema näo tumedale poolele, mida metallmask ei katnud. Must kest pragunes ja välja hakkas immitsema mingi roheline ja vastiku haisuga löga. Kui põrnikas tahapoole langes, üritas teine põrnikas oma vigastatud kaaslase kinni püüda. Kuid selle juures sattus ta Nikose lähedale, Nikos lõi jälle taskulambiga…

      Ja põrnikas kadus õhupahvatusega.

      Nikos oli jahmunud. Jäi mulje, et põrnikas astus sellest tohutust keldrist, maa-alusest koopast! Kuidas see võimalik oli?

      Jälle hakkasid põrnikad talle lähenema, nüüd juba ettevaatlikumalt – nende kummalised üheainsa silmaga näod jälgisid vehkivat taskulampi. Nikosele oli selge, et ta ei pääse siit, ja kui nad peaksid teda ründama, ei saa ta nende kõigi vastu.

      Ta üritas mõelda.

      See põrnikas astus kõrvalmaailma. August ei saa kõrvalmaailma astuda. Aga põrnikas astus. Järelikult saab ka tema astuda.

      Sammur oli tal endiselt vööl. Nikos keeras selle suurt kohmakat lülitit vasakule ja paremale, Ida ja Lääne poole, ning üritas astuda – aga mõlemal pool tundis ta kummalist vastusurvet nagu siis, kui üritad astuda keldris või kui kõrvalmaailmas on ees mingi suur asi, näiteks võimas sekvoia. See oli võimatu, maa ja kivi sisse ei saa astuda. Aga põrnikas ju astus! Kuidagi peab see järelikult võimalik olema.

      Põrnikad tulid endiselt lähemale.

      Hirmu- ja vastikusehoos proovis Nikos uuesti. Ta keeras sammuri lülitit, nii et see tuli küljest. Aga siis ta astus ja mitte Idasse ega ka Läände…

      Ta ei olnud enam koopas.

      Ta istus kõval siledal maapinnal. Taevas pea kohal oli ere ja pimestav, pärast koopa pimedust tegi valgus silmadele haiget. Kuid siin oli taevas oranžikaspruun, mitte sinine, ja taevas ei olnud päikest ega kuud – olid ainult tähed nagu kõige selgemal ööl, kuid tähti oli rohkem, kui ta oli kunagi varem näinud, ja mõned neist tähtedest olid tõeliselt eredad, eredamad kui ükski tavaline täht või planeet, eredamad kui kuu, eredad nagu päikesekillud.

      Jahmatusest tardunult hingas Nikos värinal sisse. Õhk oli hõre ning lõhnas metalli järele, kuivuse järele.

      Ta vaatas ringi. Maapind tema all meenutas kokkutallatud mulda. Ta istus nõlval, mis laskus millegi jõetaolise juurde. Teisel kaldal olid kobaras mingid kahvatud poolläbipaistvad mullid. Need meenutasid mügarikke põrnikataoliste olendite kõhul, kuid siin olid need suuremad, majasuurused ja maa küljes kinni – vähemalt mõned, teised aga paistsid üritavat õhku tõusta.

      Ja radadel ja teedel jõe ääres ronisid põrnikataolised olendid, nad läksid üle madalate sildade: neid oli palju, sadu, nad liikusid krabinal ja kriginal.

      Kõike seda nägi Nikos üheainsa silmapilgu jooksul, muljed tulvasid temast üle.

      Üks põrnikas oli otse tema kõrval. Nikos ei olnud märganud, millal see tuli. Pooleldi hõbedaga kaetud nägu libises tema ette ja keerdus jäse sirutus Nikose parema meelekoha poole. Nikos tundis, et on alistatud: ta oli näinud nii palju, et ei suutnud seda vastu võtta, ega suutnud kuidagi ka reageerida. Ta ei hakanud vastu.

      Ta pani särava taeva juures tähele veel ühte kummalist asja – vasakul pool olid paljud tähed küll eredad, aga roheka tooniga, paremal aga puhasvalged.

      Siis puudutas mingi külm asi tema pead. Tema ümber sulgus tintmust pimedus, nagu kukuks ta jälle käiku.

      Ta ärkas võpatusega.

      Ta lebas selili. Tema kohal oli sinine taevas, ümberringi aga mullast, tavalisest, heast, puhtast mullast seinad. Ta oli tagasi augus tavalise taeva all. Ta ei olnud enam koopas. Peaaegu kabuhirmus hingas ta sisse ning tema kopsud täitis magus õhk, mis oli paks metsalillede lõhnast.

      Ta ajas end õhku ahmides ja läkastades istuli, tema kõri valutas.

      Miski puudutas tema nägu. Nikos arvas, et see on mõne justkui õudusunenäost pärineva põrnikolendi hõbedane kombits, ning ta tõmbus eemale ja ajas end püsti.

      See oli Rio. Ta limpsis Niko nägu. Ja Rio oli pannud tema kõrvale maha mingi looma: see oli täiesti harilik kääbuspesukaru, lõtv ja surnud.

      Nikos vaatas kähku ringi ja otsis oma taskud ja pauna läbi.

      Titasussid olid alles. Taskulambi oli ta ära kaotanud ja ta murdis pead, kuidas seda teistele СКАЧАТЬ