Pikk utoopia. Терри Пратчетт

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ja kui nad õhtul oma maja verandal sööma istusid, hakkas Cassie Poulson juba unustama, et ta üldse seda maskis nägu nägi.

      Ja mõni aasta hiljem, 2040. aasta märtsis, Maa Lääs Nelja Miamis:

      Hiljem olid kõik Järgmistest ajaloolased ühel meelel, et see oli lihtsalt kokkusattumus, et Stan Berg sündis just Lääs Nelja Miamis, selles Madala Maa koopialinnas, kus oli üles kasvanud ka Cassie Poulson, seesama Cassie Poulson, kelle maalapil Kõrg-Megerites leiti esmakordselt märke ehitajate anomaaliast – anomaaliast, millele oli määratud vormida Stan Bergi lühikest elu ja veel palju muudki. See oli kummaline, kuid ikkagi kõigest kokkusattumus.

      Muidugi hakkas sellelsamal aastal, mil Stan sündis, linnake dramaatiliselt muutuma, sest tuli esimene põgenikelaine Null-Ameerikast, mille Yellowstone’i vulkaanipurse oli elamiskõlbmatuks muutnud. Kui Stan oli kaheksa-aastane, võttis valitsus koos korporatsioonidega aina ülerahvastatumaks, seadusetumaks ja kaootilisemaks muutuva põgenikelaagri üle ja tegi sellest ainulaadse ehitusplatsi ning Stani üheteistkümnendaks sünnipäevaks säras lõunas silmapiiri kohal uus liikumatu „täht” – mitte päris täht, vaid orbitaaljaam ehitatava kosmoselifti jaoks, mille alumine ots oli selle Maa Floridas ja mida ehitas kiiruga palgatud „oavarre-Jackide” kogukond, kuhu sel ajal kuulusid juba ka Stani ema ja isa.

      Kuid ükskõik millised maailma vapustavad pöörded Stani noorele elule ka värvi ei andnud, ei olnud midagi imelikku selles armastuses, mis täitis Stani ema Marthat sellest hetkest alates, kui ta oma lapse esimest korda sülle võttis. Ja vähemalt tema ei näinud midagi imelikku ka selles ilmses uudishimus, millega varaküpselt avanenud silmadega Stan uuris muutuvat maailma juba sellest hetkest alates, mil ta sellesse jõudis.

      Joshua Valienté suhtus Bill Chambersi lugudesse jokker-Maadest alati umbusuga. Kuid hiljem tagasi mõeldes taipas ta, et kui ta oleks Billi juttu tähelepanelikumalt kuulanud ja tema sõnade üle järele mõelnud, oleks ta võib-olla toimuvast juba varem aimu saanud. Võtame kas või selle loo, loo Piljardipalli-nimelisest jokkerist, mille Bill jutustas talle 2040. aastal – samal aastal, kui sündis Stan Berg –, kui ta sõitis koos Joshuaga õhulaeval Kõrg-Megeritesse, palju kaugematele Maadele kui see, kus asus New Springfield.

      Joshua oli tegelikult seda jokkerit ka ise vilksamisi näinud. Tema koos Lobsangiga avastaski selle Maa, mis pesitses Viljavööks nimetatud suhteliselt taltsaste maailmade reas, nende esimesel retkel kaugele Pikkmaa sügavustesse, ja just siis saigi Joshua selle sõna tähenduse teada. „Jokkerid,” ütles Lobsang tookord, „on maad, mis ei sobi mustrisse. Ja mingi muster, mingi seaduspära, on põhimõtteliselt tõesti olemas. Kuid need erandid rikuvad seda mustrit justkui jokkerid kaardipakis, nagu Pikkmaa teadlased ütlevad…” Joshua teadis juba paljusid selliseid maailmu, kuid tollal ei olnud tal nende jaoks veel eraldi nime. See jokker oli Maa, mis meenutas piljardikuuli, pilvitu sügavsinise taeva all oli täiesti tasane üksluine maapind.

      Aga kuigi Joshua oli seda Maad ise näinud, teadis ta, et Billi jutte ei maksa puhta kullana võtta. Bill Chambers, kes oli Joshuaga umbes ühevanune, oli kasvanud üles koos temaga Wisconsini osariigis Madisoni linnas, Kodus, nagu nemad seda kutsusid. Ta oli olnud Joshua sõber, rivaal, pahandustetekitaja – ning alati ülim luiskaja.

      Nüüd ütles Bill: „Ma tean ühte tüüpi, kes teab ühte tüüpi…”

      „Ja-jah.”

      „… kes vedas kihla, et jääb Piljardipalli peale laagrisse. Ainult üheks ööks. Ihuüksinda. Nagu ikka. Ja purjus peaga veel kah – see käis kihlveo juurde.”

      „Selge see.”

      „Hommikul ärkas ta põrguliku pohmakaga. Üksi juua pole kunagi arukas. Aga see tüüp oli loomulik astuja. Nii ta siis pani oma kola pohmas peaga kokku ja astus, aga astumise juures ta justkui komistas.”

      „Komistas?”

      „Talle tundus, et ta ei astunud õiges suunas.”

      „Mida? Kuidas see võimalik on? Mis mõttes?”

      „Noh, meie astume kas Ida või Lääne poole, eks ole? Siis on veel pehmed kohad, otseteed, kui neid otsida oskad, aga see on ka kõik…”

      Astumine: Sammupäeval pööras maailm end inimeste ümber teistpidi. Ühekorraga võisid kõik, kes olid võtnud vaevaks ehitada sammurikarbi, rohmaka elektrilise seadme – ja mõnel, nagu ka Joshual, ei olnud vaja isegi seda –, astuda vanast tõelisusest välja, sellest maailmast välja, kõrvalmaailma, mis oli muidu täpselt nagu originaal, aga maetud metsa alla, mida keegi polnud raadanud, ja metsloomi tuubil täis – sest inimkond oli välja arenenud ainult algsel Maal ja saanud selle palet muuta. Terved planeedid olid ühekorraga lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja mõlemas suunas, Idasse või Läände, võis astuda veel ühe sammu ja veel ühe. Kui Pikkmaal, nagu seda maailmade rida nimetama hakati, üldse oli olemas mingi lõpp, siis seni ei olnud seda avastatud. Pärast Sammupäeva oli kõik muutunud nii inimeste kui Pikkmaa enda jaoks – eriti aga Joshua Valienté jaoks.

      Kuid isegi Pikkmaal olid oma reeglid. Vähemalt oli Joshua alati nii arvanud.

      „… sellele tüübile aga tundus, et tema astus teises suunas. Ristipidi. Nagu oleks ta astunud Põhja poole.”

      „Ja…?”

      „Ja ta jõudis mingisse teise maailma. Seal oli öö, mitte päev. Selges taevas polnud ühtegi tähte. Mingis mõttes polnud seal ühtegi tähte. Selle asemel…”

      „Sinu jutuvestmisstiil käib mõnikord tõsiselt närvidele, Bill.”

      „Aga minu jutud ikkagi lihtsalt peab lõpuni kuulama, õigus?”

      „Räägi juba edasi. Mida ta siis nägi?”

      „Ta nägi kõiki tähti. Kõiki. Ta nägi tervet meie kuramuse galaktikat, mees, tervet Linnuteed. Väljastpoolt.”

      Väljastpoolt. Tuhandete valgusaastate kauguselt Maast – kõigist Maadest…

      Bill lõpetas: „Ja ise oli ikka veel purjus.” See ongi kammijate häda, tegi Joshua sellest kõigest järelduse. Nad on hambassepuhumise eksperdid. Võib-olla peavad nad lihtsalt liiga palju üksi olema.

      Kuid 2052. aastal seda meenutades kippus ta isegi Lobsangi hambassepuhujaks pidama, kuigi kosmilist mõõtu hambassepuhujaks. Kui ta oleks Lobsangi ainult kuulanud, kui veel võimalus oli…

      Nüüd oli selleks juba hilja, sest Lobsang oli surnud.

      2045. aasta hilissügisel, kui see juhtus, oli Joshua ise kohal.

      Tema ja Sally Linsay ootasid Kodu ukse juures Madison Lääs Viiel. Oli varajane õhtu ja tänavalambid süttisid.

      Sally oli rännuvarustuses: tema tavalise paljude taskutega kalamehevesti peal oli veekindel kombinesoon, seljas oli tal kerge nahkkott. Nagu alati, nii jäi ka nüüd mulje, et ta on valmis iga hetk jalga laskma. Ja see muutus seda tõenäolisemaks, mida kauem nunnad selle neetud ukse avamisega venitasid.

      „Kuule,” ütles Joshua, üritades Sallyt kinni hoida, „võta rahulikult. Ütle tere. Kõik tahavad sind näha ja sind selle eest tänada, mida sa Järgmiste heaks tegid. Et sa need ülitargad noored sealt Pearl Harbouri kompleksist ära tõid…”

      „Sa ju tunned mind, Joshua. Madalatel Maadel on elu viimasel ajal nagu paanikas rahvajõugu keskel. Ja sellistes kohtades ka. Selles Kodus, kus inimesi nende endi heaolu silmas pidades luku taga СКАЧАТЬ