Pikk utoopia. Терри Пратчетт
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Pikk utoopia - Терри Пратчетт страница 4

Название: Pikk utoopia

Автор: Терри Пратчетт

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789985338438

isbn:

СКАЧАТЬ jaoks nagu lobotoomia.

      Pärast seda on mul tekkinud… kahtlused. Ma olen sulle sellest rääkinud, Joshua. Mul on kummaline tunne, et ma mäletan oma eelmisi kehastusi. Kuid see ei ole Tiibeti pärimuste järgi tavaline: kui minu taaskehastumine on olnud edukas, peaksid mul kaduma kõik mälestused eelmistest eludest. Võib-olla ei ole minu taaskehastumine olnud täielik. Või siis” – ta heitis pilgu Agnese poole – „on asjale mõni igapäevasem seletus. Ma koosnen ju lõppude lõpuks ainult elektrisädemetest mitmele poole jaotatud Black Corporationi geeli hoidlates. Võib-olla on keegi minusse sisse häkkinud.

      Ja nagu sellest oleks vähe, tulid siis veel Järgmised ja andsid mulle oma hinnangu. Enne seda kõike kujutasin ma ette – just nimelt, Sally! –, et ma olen muutunud kõikjalolevaks ja kõiketeadvaks. Miks mitte? Kõik inimkonna arvutisüsteemid, kõik sidevahendid ühendati lõpuks üheks olendiks – minuks. Ja mina pidin teid igavesti oma turvalises ja soojas rüpes hoidma.”

      Sally mühatas. „Igavene allumine? Tänan, ei!”

      Lobsang vaatas Sallyt kurvalt. „Aga mis minust saama peab? Ilma selle unistuseta ei ole ma mitte keegi.”

      Ta pani teetassi ettevaatlikult käest.

      See väike liigutus tegi Agnese ilmselgelt ärevaks. „Mida sa öelda tahad, Lobsang? Mis sul kavas on?”

      Lobsang naeratas. „Kallis Agnes, see ei tee haiget. Ma lihtsalt…”

      Ta tardus. Lihtsalt lülitus liigutust ja lauset lõpetamata välja.

      Agnes hüüatas: „Lobsang? Lobsang!”

      Joshua sööstis koos Agnesega Lobsangi juurde. Ta haaras Lobsangil õlgadest, Agnes aga hõõrus Lobsangi käsi ja nägu: sünteetilised käed hõõruvad sünteetilisi põski, mõtles Joshua, kuid see tundeväljendus poleks kuidagi saanud ehtsam olla.

      Lobsangi pea pöördus – ainult pea, justkui kõhurääkija nukul – kõigepealt Joshua poole. „Ma olen alati sinu sõber olnud, Joshua.”

      „Ma tean…”

      Nüüd vaatas Lobsang Agnese poole. „Ära karda, Agnes,” sosistas ta. „See pole surm. See pole surm…”

      Tema nägu vajus lõdvaks.

      Hetke valitses vaikus.

      Siis märkas Joshua muutust taustahelides, Kodu tasastes, igapäevastes häältes – helid lakkasid, nähtamatute masinate, ventilaatorite ja pumpade sumin lõppes. Need lülitusid välja. Joshua vaatas aknast välja ja nägi, et tuled vastasmajas hubisevad ja kustuvad. Terved linnaosad jäid pimedaks. Kusagil hakkas helisema häirekell.

      Agnes haaras Lobsangil õlgadest ja raputas teda. „Lobsang! Lobsang! Mida sa teinud oled? Kuhu sa läksid? Lobsang, igavene lurjus!”

      Sally puhkes naerma, tõusis ja astus maailmast minema.

      Loomulikult ei teadnud ka Lobsang sellest kõike. Selgus, et mõned Joshua iseäralikkuse mõistatustest on peidetud mitte Pikkmaa kaugetesse maailmadesse, vaid sügavale aega. Mõistatused, mis hakkasid hargnema, õigemini end küll sasipuntrasse kerima juba 1848. aasta märtsis Null-Maa Londonis:

      Aplaus oli mürisev, Suur Elusivo kuulis seda, kui läks Victoria teatri tagauksest välja ja trepist alla. Tema kõrvad kumisesid ikka veel kolmepennise saali lärmist, nüüd aga nahutasid tema meeli New Cuti tänava pildid ja hääled: poeaknad, müügiletid, kihav liiklus, tänava-meelelahutajad, kerjuspoisid, kes viskasid hundiratast, et neile mõni penn visataks. Ja loomulikult oodati Luisi väljas, Lambethi linnaosa hämaras õhtus – teda oodati alati. Mõnikord oli seal isegi noori preilisid. Võib-olla lausa lootusrikkaid noorpreilisid.

      Kuid seekord hõikas teda kõrvaltänavast hoopis vaikne mehehääl. „Te liigute tõesti väga kiiresti, härra. Võiks öelda, et lausa tähelepanuväärselt kiiresti. Kas ma tohin öelda teile lihtsalt Luis? See vist on teie õige nimi. Vähemalt üks neist. Mul on teile ettepanek. Ja see on, et ma viin teid õhtusöögile „Purjus Merikarpi” – see on Lambethi parim austrirestoran, kui te juhtumisi seda juba ei teadnud. Sest ma tean, et teile meeldivad väga austrid.”

      Mehekogu oli hämaruses halvasti eristatav. „Kahjuks mina teid ei tunne, härra.”

      „Jah, tõepoolest. Ja põhjus, miks ma räägin teiega nii kiiresti, et mitte öelda pakiliselt, on see, et ma tean, et iga hetk, kui te peaksite seda soovima, võite lihtsalt haihtuda. Nagu ma näen, teenib see võime teid väga hästi. Kuid te ei tea, kuidas te seda teete. Seda ei tea ka mina. Et lühidalt teha…”

      Mees kadus ja tunda oli õhu kerget liikumist.

      Ja siis ilmus mees uuesti. Ta ahhetas ja haaras kõhust, nagu oleks sinna rusikahoobi saanud. Kuid ta ajas end püsti ja ütles: „Mina suudan seda samuti. Minu nimi on Oswald Hackett. Luis Ramon Valienté… kas ajame natuke juttu?”

      Ja 2052. aasta veebruaris kaugel Pikkmaal:

      Taevas särasid Joshua Valienté isiklikud tähed, ainult tema jaoks. Oli ju üsna mõistlik arvata, et ta on ainus hing terves selles Loodus.

      Tal oli ikka veel tuttav peavalu.

      Ja lisaks sellele sügeles nüüd ka tema vasaku käe könt.

      Samal ajal kui pimeduses kiljatas ja suri mingi olend, hõljus Valienté vaim pimeduses. Ja ta kartis kohutavalt, pealaest jalatallani. „Ma hakkan selle jaoks juba liiga vanaks jääma,” pomises Joshua.

      Ta hakkas asju kokku panema. Ta läheb koju.

      2

      Matused peeti ühel kõledal päeval 2045. aasta detsembris Madisonis, Maa Lääs Viiel.

      Algul murdis õde Agnes pead, kuidas üldse korraldada matused inimesele, kes polnud olnud inimene, vähemalt mitte ühegi tavalise arusaama järgi, ja kelle keha ei koosnenud haprast lihast nagu tavaliselt – Agnes ei teadnudki, kui palju kehasid Lobsangil õigupoolest on või kas sellisel küsimusel on üldse mõtet. Kuid samas, oli ta inimene või mitte, oli Lobsang ilmselgelt surnud, igas tähenduses, mis oli sellel sõnal tema sõprade jaoks. Ja nii otsustas Agnes, et ta peab saama ka matused.

      Nad kogunesid haua ümber, mis oli kaevatud väikesele platsile selle Null-Madisonilt ümberkolitud lastekodu kõrval ja kuhu „Lobsang” oli puhkama pandud – selleks „Lobsangiks” oli siis mobiilne üksus, mille sees Lobsang oli oma „surma” hetkeni elutsenud. Sürreaalsustunnet võimendas tõsiasi, et veel neli Lobsangi mobiilset üksust seisid haua ääres justkui auvalves, nägu tuim, seljas kibedast külmast hoolimata nende tavaline munder – oranž rüü – ja jalas sandaalid.

      Selle kõrval tundusid palved ja salmid, mida pomisesid üheskoos kohalik katoliku preester isa Gavin ja Padmasambhava, Ladakhi kloostri ülem ning arvatavalt Lobsangi vana sõber tema eelmisest elust, peaaegu igapäevased. Kuid võib-olla, mõtles Agnes, on see hoopis meenutus Lobsangi kõige veidramatest külgedest: ta sai eneseteadvuse ja täieliku mõistuse tarkvarana keerulises arvutisüsteemis, kuid väitis, et on tiibeti mootorrattaparandaja taaskehastus ja nõudis endale seetõttu täpselt samu õigusi, mis on inimestel. See juhtum andis kohtule mitmeks aastaks tööd.

      Nüüd luges isa Gavin kerge iiri aktsendiga: „„Ma ei tea, kuidas teistele tundub, aga iseenda jaoks olen ma lihtsalt väike laps, kes uitab teadmiste tohutul rannal ning leiab aeg-ajalt värvilise kivikese, mis köidab minu tähelepanu, samas СКАЧАТЬ