Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka. Anthony Robbins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oskuse varsti selgeks ning – ja see on irooniline – arvatakse, et „sa oled andekas ja sul veab“.

      Minust sai suurepärane avalikkuse ees esineja seetõttu, et üks kord nädalas esinemise asemel esinesin ma kolm korda päevas kõigile, kes kuulata tahtsid. Kui teistel mu organisatsioonis oli aastas 48 esinemist, siis minul oli nii palju esinemisi kahe nädala jooksul. Ühe kuuga sain ma kaheaastase kogemuse. Ja aastaga olen ma arenenud kümne aasta võrra. Mu kaastöötajad rääkisid, kuidas mul „vedas“, et olen sündinud nii andekana. Ma püüdsin neile rääkida seda, mida ma praegu räägin: meisterlikkuse saavutamine võtab nii palju aega, kui sa tahad. Muuseas, kas kõik mu esinemised olid suurepärased? Kaugel sellest! Aga ma õppisin teadlikult igast kogemusest ja edenesin kiiresti, nii et võisin astuda mistahes ruumi ja suutsin jõuda mistahes eluala inimesteni.

      Pole oluline, kui hästi sa oled ette valmistunud – ma garanteerin, et elujões lööd end ilmselt vastu mõnda kivi ära. See pole midagi negatiivset; asi on täpsuses. Kui sa madalikule jooksed, siis enda läbikukkumises süüdistamise asemel pea meeles, et läbikukkumisi elus ei ole. On vaid tulemused. Kui sa ei saanud tulemusi, mida soovisid, õpi sellest kogemusest, nii et teaksid, kuidas teha tulevikus paremaid otsuseid.

      „Me kas leiame tee või rajame selle.“

HANNIBAL

      Üks kõige tähtsamatest otsustest, mida saad teha, et olla kestvalt õnnelik, on otsus kasutada seda, mida elu sulle hetkel annab. Asi on selles, et pole olemas midagi, mida sa ei saavutaks, kui: 1) sa otsustad kindlalt, mis see on, mille saavutamisele sa end pühendad, 2) sa oled valmis kõvasti tööd tegema, 3) sa märkad, mis toimib ja mis mitte, ja 4) sa muudad oma lähenemist, kuni saavutad, mida tahad, kasutades kõike, mida elu sulle su teekonnal annab.

      Igaüks, kes on suurt edu saavutanud, on astunud need neli sammu ja järginud „kestva edu valemit“. Üks mu lemmiknäiteid on Soichiro Honda edulugu, kes lõi korporatsiooni, mis kannab tema nime. Nagu kõik firmad, olenemata suurusest, sai Honda alguse oma looja otsusest ja kirglikust soovist oma eesmärk saavutada.

      1938. aastal, kui Soichiro Honda veel ülikoolis käis, investeeris ta kogu oma vara väikesesse töökotta, kus ta hakkas arendama sisepõlemismootori kolbe. Ta tahtis müüa oma töö Toyotale, niisiis töötas ta päeval ja öösel, käed küünarnukkideni õlised, magas autopoes, uskudes, et saavutab eesmärgi. Ta pantis isegi oma naise ehted, et oma tegevust finantseerida. Aga kui ta lõpuks kolvid valmis sai ja neid Toyotale esitles, öeldi talle, et need ei vasta Toyota standarditele. Ta saadeti kaheks aastaks kooli, kus instruktorid ja kaasüliõpilased mõnitasid teda selle eest, kui absurdse disainiga tema kolvid on.

      Aga selle asemel et valusa kogemuse tõttu käega lüüa, otsustas ta endiselt keskenduda oma eesmärgi täitmisele. Lõpuks, kahe aasta pärast andis Toyota härra Hondale lepingu, millest too oli unistanud. Tema kirg ja usk tasusid end ära, sest ta oli teadnud, mida ta tahab, tegutsenud, märganud, mis toimib, ja muutnud pidevalt oma lähenemisnurka, kuni ta sai, mida tahtis. Seejärel kerkis esile uus probleem.

      Jaapani valitsus valmistus sõjaks ja keeldus andmast Hondale betooni, mida läks vaja tehase ehitamiseks. Kas ta loobus? Ei. Kas ta keskendus sellele, kui ebaõiglane see oli? Kas see tähendas tema jaoks, et ta unistus oli surnud? Absoluutselt mitte. Jällegi otsustas ta seda kogemust ära kasutada ning arendas välja teistsuguse strateegia. Koos oma meeskonnaga mõtles ta välja protsessi, kuidas ise betooni valmistada, ja ehitas tehase. Sõja ajal sai see kaks korda pommitabamuse ja enamik seadmeid hävis. Milline oli Honda reageering sellele? Ta kutsus otsekohe oma meeskonna kokku ja nad kogusid bensiinikanistreid, mille USA võitlejad olid minema visanud. Ta nimetas neid „president Trumani kingituseks“, sest ta sai nendest toormaterjali, mida ta tootmiseks vajas – materjali, mida Jaapanis tollal nappis. Lõpuks, pärast kõigi nende raskuste üleelamist, hävis ta tehas maavärina ajal. Honda otsustas müüa kolvitootmise Toyotale.

      Ta oli inimene, kes tegi kindla otsuse edu saavutada. Ta uskus kirglikult oma tegevusse. Tal oli suurepärane strateegia. Ta tegutses. Ta muutis oma tegutsemissuunda, kuid ikkagi ei saavutanud tulemusi, millele ta oli pühendunud. Ent ta otsustas hakkama saada.

      Pärast sõda tabas Jaapanit tohutu bensiinipuudus ja Hondal polnud võimalik autoga isegi toidu järel käia. Lõpuks, olles meeleheitel, lisas ta oma jalgrattale väikese mootori. Seejärel hakkasid naabrid paluma, kas ta saaks ka neile „motoriseeritud rattaid“ valmistada. Üksteise järel said tal mootorid otsa. Ta otsustas ehitada tehase, mis toodaks mootoreid ta uue leiutise tarbeks, aga kahjuks polnud tal selleks kapitali.

      Nagu varemgi otsustas ta, nui neljaks, leida mingi võimaluse! Ta kirjutas 18 000 Jaapani rattapoe omanikule isiklikud kirjad, milles selgitas, et nad saaksid Jaapani majanduse arendamisele kaasa aidata, kui osalevad tema uue leiutise juurutamisel. Tal õnnestuski paljusid neist veenda, 5000 omanikku andsid talle vajaliku kapitali. Ent tema mootorratast ostsid vaid kõige vingemad jalgrattafännid, sest see oli liiga suur ja kogukas. Niisiis leiutas ta palju kergema ja väiksema variandi. Ta nimetas selle „superkuubikuks“ ja see sai edukaks üleöö ning tõi talle keisri auhinna. Hiljem hakkas ta oma mootorrattaid eksportima uutele firmadele Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse, ning seitsmekümnendatel järgnesid autod, mis on saanud väga populaarseks.

      Tänapäeval annab Honda korporatsioon tööd rohkem kui sajale tuhandele inimesele nii Ühendriikides kui Jaapanis, ja see on üks suurima läbimüügiga Jaapani autofirmasid Toyota järel. Honda saavutas edu, kuna üks inimene mõistis tõeliselt pühendunud otsuse väge ja olenemata olukorrast töötas selle nimel pidevalt.

      Kristallkuul purunes …

      Siin on mõned kirjastuste eitavad kommentaarid, miks nad ei võtnud avaldada raamatuid, mis ometigi said hiljem kuulsaks ja olid suure läbimüügiga.

      George Orwelli „Loomade farm“:

      „Ameerika Ühendriikides on loomalugusid võimatu müüa.“

      „Anne Franki päevik“:

      „Sellel tüdrukul puudub, nagu mulle tundub, eriline taju või tunne, mis tõstaks selle raamatu kõrgemale „uudishimu“ tasandist.“

      William Goldingu „Kärbeste jumal“:

      „Meie arvates ei ole te seda paljutõotavat ideed edukalt välja arendanud.“

      D. H. Lawrence’i „Leedi Chatterley armuke“:

      „Teie enda huvides: ärge avaldage seda raamatut.“

      Irving Stone’i „Elujanu“:

      „Lihtsalt üks pikk ja igav romaan kunstnikust.“

      Honda kindlasti teadis, et kui teed otsuse ja asud tegutsema, siis lühemas perspektiivis võib tunduda, et see ei toimi. Selleks, et edu saavutada, pead olema keskendunud pikemas perspektiivis. Enamikku probleemidest – nagu pidev ülesöömine, joomine või suitsetamine kuni ülekoormatuse ja oma unistustest loobumiseni välja – ei suuda me lahendada järjekindlusetuse tõttu. Edu ja ebaedu pole üleöö-kogemused. Pidevad väikesed otsused on need, mis ei lase inimestel edu saavutada. Me ei saa hakkama alustamisega. Me ei suuda tegutseda. Me pole järjekindlad. Me ei suuda valitseda oma mentaalseid ja emotsionaalseid seisundeid. Me ei suuda keskenduda. Ja vastupidi, edu on väikeste otsuste tulemus: otsus esitada endale kõrgemaid nõudmisi, otsus panustada, otsus oma vaimu toita, laskmata keskkonnal end valitseda – nendest väikestest otsustest koosneb elukogemus, mida me nimetame eduks. Mitte ükski isik ega organisatsioon pole saanud edukaks, keskendudes lühiajalisele perspektiivile.

      Rahvuslikul skaalal on enamik lahendamist ootavaid probleeme selle СКАЧАТЬ