Ärata endas hiiglaslik vägi. Kuidas hetkega haka. Anthony Robbins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et ei suunanud oma meelt ega emotsioone. Mõtle sellele eeskujule, mida nad andsid oma miljonitele fännidele. Mina ei õppinud tarbima alkoholi või narkootikume. Kas seetõttu, et olin nii tark? Ei, vaid seetõttu, et mul vedas. Üks põhjus, miks ma kunagi alkoholi ei tarbinud, on selles, et lapsena puutusin kokku mitme inimesega, kes käitusid purjus peaga nii vastikult, et ma hakkasin alkoholitarbimist seostama valuga. Üks eriti ere pilt mu mälus on mu parima sõbra emast. Ta oli äärmiselt ülekaaluline, kaalus ligi 135 kilo ja jõi pidevalt. Ja siis tahtis ta mind kallistada ja mu nägu ilastada. Kuni tänase päevani ajab alkoholilõhn kellegi hingeõhus mul südame pahaks.

      Ent õllega oli teine lugu. Kuni umbes 11–12aastaseks saamiseni ei pidanud ma seda alkohoolseks joogiks. Mu isa jõi õlut ega muutunud kunagi „tülgastavaks“ ega vastikuks. Tegelikult tundus ta pisut rõõmsam, kui ta oli mõne õlle joonud. Ning ma seostasin õllejoomist naudinguga, sest tahtsin olla isa moodi. Kas õlle joomine oleks aidanud mul tõesti olla isaga sarnasem? Ei, aga aeg-ajalt me loome oma närvisüsteemis valesid assotsiatsioone (neuroassotsiatsioone), mis on seotud valu või naudinguga.

      Ühel päeval küsisin ma emalt „õllejooki”. Ta hakkas seletama, et see pole mulle kasulik. Ent kõigist ema püüetest mind veenda polnud kasu, kuna olin otsustanud ja teadsin, et isa puhul on asjad vastupidi, kui ema räägib. Me ei usu, mida kuuleme, vaid oleme kindlad, et meie tähelepanekud on õiged – ja ma olin sel päeval kindel, et õlle joomine on mu isiklikus arengus järgmine samm. Lõpuks ema taipas, et ilmselt lähen ma lihtsalt kuhugi mujale jooma, kui ta ei anna mulle unustamatut õppetundi. Niisiis ta ütles: „Hästi, tahad juua õlut nagu isa? Siis pead tõesti jooma õlut samamoodi kui isa.“ Ma ütlesin: „Noh, mida see tähendab?“ Ta vastas: „Sa pead kuus õlut ära jooma.“ Mina ütlesin: „Pole probleemi.“

      Ta ütles: „Sa pead selle siinsamas ära jooma.“ Kui võtsin esimese lonksu, tundus see vastik, mitte üldsegi selline, nagu olin oodanud. Muidugi ei tunnistanud ma seda, sest mu uhkus oli mängus. Niisiis võtsin veel paar lonksu. Pärast esimese õlle lõpetamist ütlesin: „Nüüd mulle tõesti enam ei mahu, ema.“ Ta vastas „Ei, võta veel üks“ ja avas purgi. Pärast kolmandat või neljandat õlut tundsin, et süda on paha. Kindlasti arvad ära, mis siis juhtus: ma oksendasin täis oma riided ja köögilaua. See oli vastik, ja samuti oli vastik selle koristamine. Ma seostasin kohe õllelõhna okse ja kohutava enesetundega. Õllejoomise tähendus ei seostunud mul enam intellektuaalse assotsiatsiooniga. Nüüd oli mul emotsionaalne assotsiatsioon närvisüsteemis, vaistu tasandil neuroassotsiatsioon – see juhtis mu edaspidiseid otsuseid. Selle tulemusena pole ma joonud enam lonksugi õlut!

      Kas sellisel seostamisel valu ja naudinguga on tõesti kestev efekt? Kindlasti. See negatiivne neuroassotsiatsioon õlle suhtes on mõjutanud paljusid otsuseid mu elus. See mõjutas seda, kellega ma koolis suhtlesin. See mõjutas seda, kuidas ma õppisin naudingut saama. Ma ei kasutanud alkoholi: ma kasutasin õppimist; ma kasutasin naeru; ma kasutasin sporti. Ma õppisin ka seda, et suurepärane on teisi inimesi aidata, niisiis sai minust koolis inimene, kelle juurde tuldi oma probleemidega, ja nende probleemide lahendamine pani nii neid kui ka mind ennast hästi tundma. Mõned asjad pole aastatega üldse muutunud! Narkootikume ei pruukinud ma samasuguse kogemuse pärast: kui käisin keskkoolis, tuli politseinik kooli ja näitas meile narkootikumide kasutamisega seotud filme. Ma vaatasin, kuidas inimesed narkootikume tarvitasid, ära vajusid, segi pöörasid ja aknast välja hüppasid. Juba noorukina hakkasin seostama narkootikume inetuse ja surmaga, niisiis ei proovinud ma neid ise kunagi. Mul vedas, et politseinik oli aidanud mul kujundada valuga seostuvaid neuroassotsiatsioone. Seepärast pole ma narkootikumide kasutamist võimalikuks pidanud.

      Mida sellest kõigest järeldada? Lihtsalt seda, et kui seostame mistahes käitumise või emotsionaalse mustri suure valuga, siis väldime neid, maksku mis maksab. Valu- ja naudinguassotsiatsioone ära kasutades saame muuta tegelikult kõike oma elus, alates millegi edasilükkamisest kuni narkootikumide tarvitamiseni. Kuidas seda tehakse? Ütleme näiteks, et tahad oma lapsi narkootikumidest eemal hoida. Õige aeg nendeni jõuda on enne kogemust ja enne, kui keegi teine õpetab neile selgeks väära assotsiatsiooni, et narkootikum võrdub naudinguga.

      Otsustasime koos Beckyga selle eest hoolitseda, et meie lapsed ei hakkaks kunagi narkootikume kasutama, ja seostasime need nende jaoks valuga. Me teadsime, et kui me ei õpeta neile, mida narkootikumid tegelikult tähendavad, võib keegi teine neid veenda, et nende kasutamine on hea viis valu eest põgenemiseks.

      Seega helistasin vanale sõbrale, kapten John Rondonile, kes töötas päästearmees. Olin aastaid aidanud Johnil tegeleda Lõuna-Bronxis ja Brooklynis tänavatel elavate inimestega, et õhutada nende püüdlusi, muuta piiravaid uskumusi ja arendada eluks vajalikke oskusi. Olime Beckyga väga uhked inimeste üle, kes olid kasutanud meie õpetusi, et tänavalt minema pääseda ja oma elu kvaliteeti tõsta. Töö kodututega tähendas minu jaoks võimalust anda midagi teistele ja meeles pidada, kuidas mul endal on õnne olnud. See aitab mul pidevalt väärtustada elu, mida mul on privileeg elada. See annab mulle ka perspektiivitunde ja tasakaalustab mu elu.

      Ma selgitasin oma eesmärke kapten Johnile ning ta viis mu lapsed ringkäigule, mida nad kunagi ei unustaks, mis annaks neile selge pildi, mida narkootikumid võivad inimestega teha. Alustasime lagunevast üürimajast, mis oli rotte täis, ning sisenemisest alates tabas lapsi šokk šoki järel: nad nägid uriinist üleujutatud põrandaid, sõltlasi, kes süstisid, hoolimata pealtnägijatest, lapsprostituute, kes tülitasid möödakäijaid, ja kuulsid hüljatud laste nuttu. Ning mu lapsed õppisid narkootikumidega seostama vaimset, emotsionaalset ja füüsilist allakäiku. See oli neli ja pool aastat tagasi. Neil on sellest ajast peale olnud mitu korda võimalust narkootikume proovida, ent nad pole seda teinud. Need võimsad neuroassotsiatsioonid on märkimisväärselt kujundanud nende saatust.

      „Kui miski sind rusub, siis ei teki valu mitte selle asja enda tõttu, vaid sinu suhtumise tõttu, ja sa võid igal hetkel suhtumist muuta.“

MARCUS AURELIUS

      Me oleme ainsad olevused sellel planeedil, kellel on nii rikas siseelu, et mitte sündmused ise ei mõjuta enamikku meist, vaid see, kuidas me neid sündmusi tõlgendame, määrab ära selle, kuidas me endast mõtleme ja kuidas tulevikus käitume. Üks neid asju, mis teeb meid nii eriliseks, on meie suurepärane võime kohanduda, muutuda, manipuleerida objektide või ideedega, et saavutada enda jaoks midagi rahuldustpakkuvamat või kasulikumat. Ja kõige olulisem meie kohandumisannete hulgas on võime võtta mingi ränk kogemus, seostada see teiste kogemustega ja luua sellest kaleidoskoopiline tähendus, mis erineb kelle tahes teise inimese omast. Ainult inimesed suudavad muuta oma assotsiatsioone näiteks nii, et füüsilise valu tulemuseks oleks nauding, või vastupidi.

      Meenutage näljastreikijat vanglas. Ta nälgib teatud põhjusel, ta jääb ellu, olles kuu aega söömata. Füüsiline valu, mida ta kogeb, on määratu, aga rahulolu sellest, et ta tõmbab oma üritusele maailma tähelepanu, ületab selle valu. Isiklikumal, igapäevasemal tasandil – inimesed, kes teevad ränka füüsilist trenni oma keha arendamiseks, on õppinud ühendama tohutut naudingutunnet füüsilise piina „magususega“. Nad on ühendanud piinarikka treeningu isikliku arenguga, mis pakub neile rahuldust. Seetõttu on nende tegevus püsiv, nagu ka tulemused!

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, СКАЧАТЬ