Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ purju. Väikesed rõõmsad naised kilasid naerust ja näitasid sukatrippe. Suured melanhoolsed mehed nõjatusid raskelt väikeste rõõmsate naiste najale ja katsusid nende tagumikku. Ja Bob, keda ka alati kutsuti, lahkus harilikult selles staadiumis saades aru, et see ei ole noortele sobiv meelelahutus. Kord, kui ta läks tagasi oma tuppa, leidis ta, et oli ukse lukust lahti unustanud ja et suur melanhoolne mees ja väike rõõmus naine lamasid tema voodis. Ta vabandas ja läks välja jalutama, kuni nad lõpetavad. Esikus leidis ta Dotty ukseprao vahelt piilumas. Tummalt ja süüdistavalt saatis üksainus murelik silm teda trepist alla. „Palun vabandust,“ ütles Bob abitult sellele silmale. Oli ju tema see, kes Mounce’id majja oli toonud. Ühel heal päeval, ta teadis seda, trügitakse ka valgenäoline lihunik keldrikorruselt välja. Varem või hiljem lahkub ka tema ise. Ja siis ei lähe enam palju aega, kui puitkiudplaadi-mehed kolivad Dotty tuppa, et muuta see õmblustoaks või mürglitoaks, ja Dotty leiab ennast tänavalt koos oma kolme kassi, hõbedast krutsifiksi, surnud abikaasa mõõga ja medalite ning Poola Veteranide Ühingu kaastundeavaldusega – ja ilma majata.

      Bob märkas, et tema käest küsiti midagi. Ta võttis suhkrulusika suust.

      „Kuidas, palun?“ ühmas ta.

      „Ma küsisin, kas sa oled söönud, kallis?“ ütles mrs. Mounce.

      „Ei.“

      „Kallikene! Sa oled kindlasti nälga suremas!“

      Mrs. Mounce hüppas tugitoolist püsti ja siugles üle toa kööginišši, hööritades tähtsalt tagumikku.

      „Mida sa kavatsed teha?“ küsis Bob tusaselt.

      „Ma kavatsen sulle süüa keeta, lemmik.“

      Bob ajas end kähku voodi servale istukile.

      „Ei ole tarvis,“ ütles ta.

      „Sina pane jalad seinale, kallis, ja ütle, mis sul seal on.“

      „No kuule, ei ole tarvis.“

      Mrs. Mounce vilksas üle toa, haaras Bobil jalgadest kinni ja pani nad voodi peale tagasi. Ta kummardus ähvardavalt Bobi kohale, ja Bob heitis pikali, kartes, et mrs. Mounce’i nina või rind torkab tal silma peast välja. Pealegi oli tal kõht väga tühi.

      „Mul on palitutaskus paar seakarbonaadi,“ ütles ta, „ja pottide taga on üks herne- või maisikonserv.“

      Ta jäi lakke vahtima. Mrs. Mounce pani televiisori mängima, ja vilunud, osavõtmatute häälte kõma täitis toa, lämmatades unistavad keelpillid grammofonil. Läbi selle mulina kuulis Bob mrs. Mounce’i töö juures laulmas – ikka ja jälle otsast peale „Armukadeduse“ paari esimest rida. Vana rasv praepanni uurdes sulas üles ja levitas tuttavat lõhna. Aeg-ajalt ilmus mrs. Mounce nähtavale ja liugles toas ringi, sigaret ikka parema kõrva kõrgusel, praadimisnuga vasakus käes; ta tagumik tõmbas lambivalgel enesele tähelepanu.

      „Oh jumal,“ ohkas Bob süngelt. Öölaual oli virn ajakirju „Vogue“ ja „Queen“. Ta võttis ühe ajakirjanumbri ja hakkas uurima pesu-, suka- ja rinnahoidjareklaame. Need naised seal fotodel näisid endas ühendavat haridust ja kasvatust kängunud vaagna-arenguga. Nende pilk oli vaimsusest pehme ja äraolev ja nad ei paistnud märkavatki Bobi uniselt iharat pilku, mis neid jälgis, kui nad astusid läbi pika suvise rohu, keha kaetud ainult sobivatoonilise taevasinise pesuga või magnooliaroosa veniva sukahoidja ja ristamisi käsivartega. Neil ei olnud tagumikke. Või, hea küll, neil olid tagumikud, aga lohkus põskede ja hingestatud ilmega tagumikud. Kui niisugune naine praeks talle karbonaadi, mõtles Bob, siis võiks ta oma eluga rahul olla.

      Dyson ja ta naine jõid söögi juurde kumbki pool pudelit õlut, nagu tavaliselt. „Meie ainuke luksus,“ ütles Dyson, „meie ainus nauding.“ Soe valgussõõr, mis langes lauale, eraldas neid ümbritsevast pimedusest. Nad jäid veel tükiks ajaks kohvitassi taha istuma, küünarnukid mugavalt laual, ja vaatasid juustu või tumerohelist kastrulit, milles oli olnud pajapraad, või teineteist, suurt midagi rääkimata.

      „Gawain põrkas lasteaiast tulles vastu puud,“ ütles Jannie, lõigates endale näksimiseks veel ühe killu juustu. „Ta palus puult vabandust.“

      Dyson poleeris õuna vastu varrukat, mõeldes Gawainile.

      „Minu meelest on pool sellest tema unelemisest lihtsalt näitemäng,“ ütles ta. „Ta näitleb meie jaoks.“

      „Minu meelest on see lollus.“

      „Aga miks ta siis alati räägib meile neist lugudest? Ta ikka peab ennast klouniks.“

      „Ta räägib selleks, et me ei pahandaks.“

      „Aga me ju pahandame.“

      „Aga me ei näita talle, et me pahandame.“

      Dyson pani õuna kaussi tagasi ja hakkas teist poleerima. Ah, Gawain, Gawain! Gawain oli kõhn ja kahvatu laps, kes käis sageli ringi nagu transis, suu pisut paokil ja pilk kaugusse suunatud, märkamata, kui teda hüüti või kui talle midagi teele ette jäi. Paistis, et lasteaias läks tal üsna hästi, aga Dyson kartis, et algkoolis, kuhu ta järgmisel aastal läheb, hakatakse teda narrima. Ta süüdistas ennast sellepärast, et ta oli poisile Gawain nimeks pannud. Polnud midagi imestada, et laps, kelle nimi on Gawain, või siis laps, kellele on niisugused vanemad, kes võivad oma pojale Gawain nimeks panna, osutub unelejaks.6 Nüüd sai Dyson sellest aru. Kavatsus oli olnud romantiline: meenutada talvise Londoni hallidel kõndudel neid sügisruskeid kevadhaljaid päevi, kus tema ja Jannie olid Cambridge’is inglise kirjandust õppinud. „Sir Gawain ja Roheline Rüütel“, viljakusesümbolism, rohelised mehed, kes hiilivad kavala näoga Kesk-Inglismaa põlismetsades, kurtuaasne armastus, Newnhami7 punasest telliskivist neitsitornid keset haljaid suviseid muruplatse ja vaskpunaseid ploomipuid, iha ja kõigi võimaluste ajad. Dyson tegi nüüd vahetevahel katset Gawainit ümber kujundada, kutsudes teda Garryks, aga sellest ei tulnud midagi välja. Üksainus pilk Gawainile, ja oli selge, et tema nimi ei saa Garry olla. Dyson ei suutnud omaendagi umbusku hajutada.

      Ta pani teise õuna tagasi ja võttis kolmanda.

      „Ja kuidas Damianiga lood on?“ küsis ta. „Kuidas tema käitus?“ Jannie ohkas.

      „Jack, Jack, Jack päev läbi,“ ütles ta. „Kas see oli Jack, kes tõmbas tapeedi maha? Kas Jack tuleb ja sööb kõik meie toidu ära? Pärast lõunat läks Jack ära, kaheks nädalaks vanaema juurde külla.“

      „Võib-olla me saame siis temast natuke rahu, kuni ta ära on.“

      „Ei, ta tuli juba vanaema juurest tagasi.“

      Damiani nimel oli Gawainist hoopis erinev mõju olnud. See oli teinud noore poisi üsna maiseks ja labaseks, nii et „Damian“ tähistas nüüd Dysoni jaoks punnis, läikivaid, punetavaid põski ja venivat, kähedat naeru. Damian oli elava kujutlusvõimega laps, aga kõik tema kujutelmad olid äärmiselt tüütud. Enam kui miski muu, välja arvatud ehk ainult söömine, meeldisid talle jätkuvad naljad, mis jätkusid nädalaid, kuni kõik vaheldamis- ja kohaldamisvõimalused olid ammendatud. Kusagilt, võib-olla mõnest Gawaini loost või siis Jack Frosti või Jack Sprati või Jacki, Jilli venna8 juttudest oli ta välja arendanud igaotstarbelise Jacki, vormitu, ilmetu ja mageda kuju, kellele ta omistas nüristavalt juhme tegusid ja ütlemisi, mis kestsid sageli ilma hingetõmbeajata hommikusöögist magamaminekuni nagu igapäevane reklaamsaade. Jacki nätske juuresolek oli kuude kaupa perekonna vestlusi СКАЧАТЬ