Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

      Mrs. Dunfee, kes kallas parajasti Mounce’i tüdrukule vodkat, ei liigutanud kõrvugi.

      „Nojah,“ ütles Bill Waddy, „ma siis küsisin sellelt sellilt, kes muuseas oli täiskoloneli mundris: „Kus kurat me oleme?“…“

      „Jah,“ ütles mrs. Dunfee.

      „Ahah… veel kaks õlut, palun. Kummalegi pint?“

      „Mulle palun pool, Bill,“ ütles Dyson.

      „Mulle ka pool,“ ütles Bob.

      „Kaks poolt, mrs. Dunfee. Nojah, ma siis küsisin – ma pean ütlema, et see vennike oli täiskoloneli mundris …“

      „Kaks šillingit, kaks penni,“ ütles mrs. Dunfee.

      „Ma küsisin talt… Mul on kahjuks ainult naelane raha, mrs. Dunfee… Ma küsisin talt…“

      „Teil on seal kahepenniline.“

      „Seda küll. Nojah, ma siis küsisin talt …“

      „Aitäh, Bill,“ ütles Dyson, võttes õlleklaasi. „Tervist.“

      „Tervist,“ ütles Bill Waddy.

      „Tervist,“ ütles Bob.

      „Tervist,“ ütles Waddy. „Nojah, ma siis küsisin sellelt vennikeselt…“

      „Kus see kõik toimus, Bill?“ küsis Dyson.

      „Noh, seda ma just küsisin sellelt kolonelimundris nolgilt.“

      „Palun vabandust, Bill.“

      „Nojah, ma küsisin: „Kus pagan me oleme, kolonel?“ Ja tema ütles: „Mul ei ole õrna aimugi!““

      „Uskumatu,“ ütles Dyson. „Bob, kas ma toon sulle võileiva?“

      Bob ja Dyson loovisid võileibade leti juurde.

      „Võib-olla võiks Mounce’i paluda, et ta laseks mõnel mehel mind pildistada,“ ütles Dyson, vaadates hajameelselt üle baariruumi Mounce’i.

      „Ta on igavene togu,“ ütles Bob.

      „Bob, miks sina raadios ei esine? Me võiksime sulle raadiomajas kergesti midagi organiseerida.“

      „Aitäh, John, ma ei usu, et see mulle mõnu pakub.“

      „See hakkab sulle mõnu pakkuma. Teadmine, et mind tuntakse üle kogu Lääne-Aafrika, teeb mulle tohutut närvikõdi. Ma ütlen sulle midagi, mida ma ei ole veel kellelegi öelnud, Bob: ma tahaksin olla üks neid kohutavaid mehi, keda võib näha televiisoriekraanil avalikult oma eluvaateid kuulutamas.“

      „Seda sa räägid pidevalt, John. Minu meelest on see õudne.“

      „Aga mõtle asja praktilisele küljele, Bob. Sada gini esinemise pealt, ja teksti ei ole vaja üles kirjutada!“

      „Sellest hoolimata.“

      Dyson vaatas Bobi imetlevalt.

      „Sinus on pühaku jooni, Bob,“ ütles ta, „ma olen seda varemgi märganud. Ja sa kirjutad nagu noor jumal. Veel ühed õlled?“

      Poole kolmeks oli enamik tõsiseid, asjalikke mehi Hand and Ball Courti tagasi jõudnud, liikudes nüüd, kus päev hakkas nende peale mõju avaldama, pisut aeglasemalt. Kella kolmeks tehti ära teatav hulk kirjatööd. Bob kirjutas „New Statesmanile“ raamatuarvustust, Dyson kooliraadioprogrammi jaoks loengut nafta otsimisest. Kirjutas ka peatoimetaja viiendal korrusel oma kabinetis, mille uks oli lukus. Kabinetis valitses kaos. Kõiki kõrgemaid pindu katsid kortsus tõmmised ja koltuvate veergude kuhjad, põrandat aga raamatuvirnad ja vanad raamitud päevapildid, mis olid seintelt alla kukkunud. Need olid endiste peatoimetajate fotod või koolipoiste, teadlaste ja ohvitseride grupipildid. Nurgas oli üks laud, kus oli hulk ajalehe kergejõustiku- ja poksimeeskondade poolt aegade jooksul võidetud hõbekarikaid; nende peale oli visatud peatoimetaja vihmamantel ja kaabu. Kirjutuslaud oli paberite alla mattunud. Peatoimetaja oli temast juba ammu loobunud ja kolinud seina äärde laua taha, kus ta kirjutas väga kiiresti kahe sõrmega vanamoelisel kohverkirjutusmasinal.

      Mr. Dancer, kirjutas ta. ISIKLIK JA SALAJANE.

      Ma olen põhjalikult järele mõelnud selle igivana probleemi üle, kuidas me saaksime kõige paremini oma sõbrale Mounce’ile sule sappa panna. Nagu ma olen korduvalt rõhutanud, ei ole mul kogemusi alluvate kutsumises oma kabinetti ja neile teatamises, et nad on vallandatud, ja pärast pikka ning hoolikat kaalumist pean ma Teile ütlema, et ma ei näe mingit võimalust ka edaspidi selleks julgust leida, eriti mitte Mounce’i puhul, kes ajab mulle tõesti hirmujudinad naha vahele. Pealegi oleks see vastuolus meie toimetuse vaimuga, sest me oleme alati rõhutanud, et me võimaldame inimesele kindla töökoha. Aga Mounce’i puhul, kes on osutunud meie suurimaks sissekukkumiseks pärast Pavey-Smith’i (kas Te mäletate PaveySmith’i? Ta sai sööklaperenaisega lapse, hankis pettuse teel külmutuskapi, kirjutas kaheksa inimese lõunasöögi „Savoys“ ajalehe arvele ja põgenes siis õnneks avansiks võetud kolme kuu palgaga), usun ma, et me oleme õigustatud kasutama sissisõja taktikat. See tähendab, ma mõtlen, et me võiksime püüda teda taga kiusata oma südametunnistuse ja tavakohase viisakuse piires, lootuses, et ta annab ise alla ja kaob meie elust, võttes endaga kaasa, kui me silmad lahti hoiame, võib-olla ainult väikese summa ettevõtte raha. Ma pean küll tunnistama, et mul ei ole aimugi, kuidas me peaksime teda taga kiusama. Aga ma olen kindel, et Teie suudate midagi sobivat välja mõelda; maailm peaks olema tõsiselt alla käinud, kui peatoimetaja abi ei suudaks välja mõelda viisakat meetodit, kuidas inimesele elu raskeks teha. Mul on suur usk Teie sellesuunalistesse võimetesse ja ma toetan Teid täielikult igasuguse plaani elluviimisel, kui see ei too kaasa (a) minu silm silma vastu sattumist Mounce’iga, (b) füüsilist vägivalda, (c) moraalselt väära positsiooni sisseviimist meie poolt või (d) võimalust meid halvas valguses näha. Ma jään kannatamatult ootama Teie arvamist selles küsimuses.

      Peatoimetaja murdis kirja kokku, toppis väikesse pruuni ümbrikku, kirjutas sinna peale: „B. D. Dancer Esqre.“4 ja lükkas selle läbi serveerimisluugi taolise akna eesruumi sekretärile. Töötundide ajal oli sedelite saatmine läbi selle luugi tema ainukeseks sidepidamise vormiks maailmaga.

      „Ma olen õhtu poole alati nii unine,“ ütles Dyson õhtu poole, haigutades ja lastes toolil röötsakile, käed ristis kukla taga. „Ma pean lõuna ajal õlle ära jätma. See ei mõju minu eas enam hästi.“

      „Minule ka mitte, minu eas,“ ütles Bob, samuti haigutades.

      „Kui vana sa õieti oled, Bob, kui juba jutuks tuli?“

      „Kakskümmend üheksa.“

      „Jumal, kui noor! Jumal, kui noor! Kas sa tead, kui vana mina olen, Bob? Arva ära!“

      „Kolmkümmend seitse.“

      „Ma olen vist sulle öelnud, eks ole?“

      „Jah.“

      Dyson kiigutas oma tooli tagumistele jalgadele püsti ja jäi tükiks ajaks lakke vahtima, aeg-ajalt haigutades.

      „Kas sul on endast pilte СКАЧАТЬ