Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

      „ „Nööride muusika“!” mühatas ta natukese aja pärast. „Issand, anna mulle kannatust! Kui see oleks tõeline leht, ja mitte vanade härrasmeeste puhkekodu, siis ma tuuseldaksin teid kõiki, nii et sitarada taga. Kui see oleks „Express“, ja mitte lihtsalt peldikupaberi lasu, siis ma oleksin sulle ja su tatistele sõpradele kohe esimesel päeval hundipassi andnud.“

      „Ma lähen teen siis pealkirjad ära,” ütles Lovebold ukse poole nihkudes.

      „ „Nööride muusika“! Issand, anna mulle jaksu!“

      „Sa ütle ainult, mida sa tahad, Reg, ja ma panen selle.“

      Mounce keeras end tooli peal nördinult ringi.

      „Tänan väga!“ ütles ta. „Ega ma ei ole su amm, kas tead. Ega ma ei ole su privaatpersepühkija. Püüa ise ka natuke algatusvõimet ilmutada, pojuke! Sa ei oleks vana „West Midlands Posti“ juures poolt nädalatki vastu pidanud. Kas sa tead, mis ma kord „Posti“ juures tegin?“

      „Sa mõtled seda korda, kus sa püüdsid läbi politseiaheliku pääseda, öeldes, et…“

      „Ma mõtlen seda korda, kus ma tegelikult murdsin läbi politseiaheliku, öeldes, et ma olen siseministeeriumi patoloog! Tead, kuidas ma selle lehe juurde tööle sain?“

      „Sa lihtsalt astusid tänavalt sisse…“

      „Ma lihtsalt astusin tänavalt sisse ja ütlesin, et nad annaksid selle koha mulle! Aga ma raiskan asjata aega, rääkides seda kõike sinusugusele puupeale.“

      Mounce süvenes uuesti agentuuri piltidesse. Lovebold hiilis minema ja tõmbas ukse tasakesi kinni.

      „Lovebold!“ hõikas Mounce. „Tule tagasi, Lovebold!“

      Lovebold tuli vaikselt ohates tuppa tagasi.

      „Sa viskad mulle viielise, eks ole?“ ütles Mounce.

      Lovebold ohkas uuesti.

      „Ma kardan, et ma ei saa, Reg,“ ütles ta.

      „Jäta jama!“

      „Mul ei ole nii palju kaasas, Reg,“ ütles Lovebold, tõmmates tagataskust naelase rahatähe ja näidates Mounce’ile tühja taskut. Mounce võttis naelalise.

      „Ära aja pläma,“ ütles ta. “Näita, mis sul teistes taskutes on.“

      „Ah, jäta, Reg. Ole nüüd mõistlik.“

      „Kõigepealt vaatame, mis sul pintsakutaskus on.“

      „Hea küll.“ ütles Lovebold tüdinult. Ta võttis rinnataskust väikese, tihedalt kokkumurtud rahatähtede kimbu ja luges neist neli lauale.

      „Onu Reggyt sa juba haneks ei püüa,“ ütles Mounce.

      Lovebold tõi kuluaruande blanketi, kuni asi Mounce’il veel värskelt meeles oli, ja kirjutas huupi üles kahe õhtu kulud Wolverhamptonis, koos ärisõprade kostitamise ja meelelahutusega, mis tegi kokku 6 naela, 8 šillingit ja 4 penni. Ta andis selle Mounce’ile alla kirjutada. Mounce pani käed risti ja sulges silmad.

      „Selle eest, mida me tulevikus saame,“ ütles ta, „olgu jumal juba ette tänatud.“

      Bravuurne sõbralik omapoistevahekord alluvatega on kõige õigem, arutas ta allkirja visates endamisi. Natuke müristamist, alluvad peavad sellest lugu. Veidi silma kinnipigistamist, selle eest nad armastavad sind. Ja kui neil peaks pähe tulema sind hätta jätta, võid sa nad kuluaruannete võltsimise eest minema peksta.

      Vastu lõunat läks väljas jälle valgemaks, ja kui vana Eddy Moulton natuke enne kella ühte üles ärkas, jäi tal mulje, et on juba järgmine päev. Päevad lähevad väga kiiresti, kui vana oled, mõtles ta ja hakkas välja kirjutama nuppu lord Derby poliitilistest eesmärkidest.

      Teda oli üles äratanud Dysoni tagasitulek.

      „Kas kellelgi õnnestus Morleylt mingit käsikirja välja pigistada?“ küsis Dyson. Paistis, et ta on väga heas tujus. Tema saabumine tõi nagu välismaailma askeldused tuppa kaasa.

      „Homseks lubas,“ vastas keegi, vaadates üles raamatult, mida la luges, et seda arvustama hakata. „Kuidas sinul läks?“

      „Oo, hiilgavalt! Ma jumaldan raadios esinemist, seal ma tunnen ennast oma õiges elemendis. Kas tead, Bob, mul on alati kahju, kui ma pean lõpetama. Ma laseksin järjest edasi.“

      Ta pani palitu varna ja hõõrus käsi, endal nagu naerul. „Ma olen nagu uuesti sündinud, Bob,“ ütles ta. „Tohutu psüühilise energia tunne. Pärast lõunat hakkan ma ristsõnade autoreid pommitama.“

      Ta istus kirjutuslaua taha, hakkas pabereid virna laduma ja neid virnu ritta seadma.

      „Muuseas, Bob,“ ütles ta, „ma olen Lääne-Aafrikas juba üsna populaarne. Toimetaja sai sel nädalal kirja mingilt tüdrukult Conakryst (no on alles koht!), kes palub minu fotot. Muidugi ma ei saada.“

      „Miks mitte?“

      „Kas sa arvad, et ma peaksin saatma, Bob? Võib-olla tõesti. Sina arvad siis, et tuleks saata?“ „Ma ei näe põhjust, miks ei võiks.“

      „Tead, see tundub pisut filmitähelik. Vaevalt, et mul aega on sellega jamada.“

      Bob haigutas.

      „Kui läheks õige sööma?“ küsis ta.

      „Hea küll. Ma mõtlen, et mul ei ole ju reklaamimänedžeri. Ma lihtsalt ei jõua. Aga sina arvad siis, et tuleks saata?“

      „Muidugi. Kuhu me lähme? „Jeruusalemma“?“

      „Kui üldse kuhugi, siis sinna. Võib-olla ei ole ilus tütarlapsele pettumust valmistada. Eddy, me lähme „Jeruusalemma“. Hoia siin siis silma peal.“

      Ühe- ja paarikaupa astusid tõsised, asjalikud mehed jälle peauksest välja, et sööma minna. Välisuudiste toimetaja, kirjanduslik toimetaja, diplomaatiline korrespondent ja ragbikorrespondent võtsid takso ja sõitsid “Garrickusse“. Mr. Dancer, peatoimetaja abi, läks Whitefriars Streetile tööliste kohvikusse. Reklaamiosakonna soliidsed vanahärrad jalutasid kokkupandud vihmavarjusid vibutades. „El Vinosse“ valget veini rüüpama. Peatoimetaja loivas märkamatult tänavale ja sõitis number viisteist bussiga „Athenaeumi“ 3.

      „Jeruusalemma Väravatest“, mis oli sealsamas ümber nurga, leidsid Bob ja Dyson juba eest päevauudiste toimetaja Bill Waddy koos Mike Sparrow, Ralph Absalomi, Ted Hurwitzi ja Andy Royle’iga. See oli üks kindel kamp, kes seal käis. Tööstusuudiste toimetaja abi Gareth Holmroyd kostitas porteriga Lucyt raamatukogust ja naistelehekülje kaastöölist Pat Seligit. Baarileti tagumises otsas rääkis Mounce tüdrukuga, kellel olid pruunid silmad ja sirged blondid juuksed. Mounce tõstis Bobi ja Dysonit nähes klaasi ja pilgutas silma. See oli niisugune kõrts, kust võis alati leida Waddy-Absalom-Hurwitzi kampa, ja Gareth Holmroydi, ja Mounce’i, kes kummardus mõne lihtlabase tüdruku kohale.

      Bill Waddy jutustas mingit lugu.

      „Nojah,“ ütles ta, „ja ma küsisin sellelt kolonelitärnidega vennikeselt: СКАЧАТЬ