Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaugemal, juhul kui nad leiavad mõne vanema Victoria-aegse maja. Nagu Tarzan, kes vibutab end oksalt oksale läbi džungli, vibutasid Dyson ja ta naine endid üha kaugemale ja kaugemale Londoni südalinnast ja ühe lähemale ja lähemale läbi üheksateistkümnenda sajandi, kuni jõudsid aastasse 1887 ja Spadina Roadile nr. 43. Siin lõpuks lõikus nõudmiste laskuv kõver pakkumiste tõrksa horisontaaliga. Ühest küljest vaadates oli see, mille nad said, inetu agulimaja ebameeldivate naabritega, mitme miili kaugusel kesklinnast, ja läks maksma kogu hüpoteegiga hangitud raha pluss kõik säästud ja laenud, mida nad olid kavatsenud kasutada moderniseerimiseks ja remondiks. Aga nad ei vaadanud asjale sellest küljest. Ja vähemasti ebameeldivad naabrid tõrjutakse peagi välja meeldivate arhitektide, ajakirjanike, riigiametnike ja ülikooli-õppejõudude poolt, kes tulevad Dysonite eeskuju järgides tulvaveena ja tõstavad kogu selle linnajao põhjast lahti, üle 2500-naelase aastasissetuleku nivooni.

      Aga keskklass ei tulnud Spadina Roadile. Majas number 41, Dysonite kõrval, elas edasi mr. Cox, kes oli veoautojuht, oma naise ja kolme lapsega, oma õe ja õemehe ja nende kolme lapsega, oma teise õega, kes oli pisut nõrgaaruline, ja oma emaga. Ja maja number 45, teisel pool küljes, ei tõusnud, vaid langes. See kuulus kahele vanatüdrukust õele. Üks neist suri, teine pandi vanadekodusse, ja maja ostis ära üks Lääne-Indiast pärinev mees, kes jagas selle välja üürikorteriteks. Dyson pooldas täielikult nii töölisklassi kui ka lääneindialasi. Aga sellele vaatamata paistis, et nende lääneindialaste ja töölisklassi liikmetega, kes elavad kõrvalmajas, on väga raske ära harjuda. Ja ta ei saanud lahti tundest, et keskklassi keeldumine tema eeskuju järgimast ja Spadina Roadile kolimast väljendab halvakspanu tema valiku suhtes. Ta kutsus oma sõpru ja kolleege nädalalõpuks külla, et nad näeksid oma silmaga selle linnajao võlusid. Nad möönsid, et sellel linnajaol on oma selgesti tajutav karakter ja et siin tunned ennast nagu maal. Nad möönsid, et kui minna kõige otsemat teed mööda metroosse ja kui haruliin töötab normaalselt, siis võib jõuda vähem kui tunni ajaga Fleet Streetile. Nad möönsid, et Ecosse St. George on haruldane lääneindia nimi ja et Ecosse St. George ja tema naine Princess on naabritena haruldased tüübid. Aga nad ei kolinud Spadina Roadile.

      Tõsi küll, majasse nr. 84 kolis üks mees, kes pidi olema mingi ülevaataja. Dysonid kutsusid ta lõunale, niipea kui nad temast kuulsid, ja rääkisid talle kõigest, mis tal oli vaja selle linnajao kohta teada – kus on ainuke hea lihakarn ja mida teha poisikestega, kes tulevad öösel ja situvad keldrisse. Aga varsti ilmnes, et kui ta ongi millegi ülevaataja, siis teeb ta seda suuremalt jaolt läbi klaasipõhja. Ta käis alla nagu Spadina Roadki. Ta ei värvinud oma maja pastelseks, ja kui Dyson oli paaril õhtul näinud, kuidas ta silmad muutusid üha enam ja enam pruunide, laialivalgunud, kooreta keedetud munade sarnaseks, hakkas ta tundma, et tänava üldilme oli ilma selle meheta parem olnud. Ei olnud enam mingit kahtlust: jumalal olid Spadina Roadiga omad plaanid.

      „Muuseas,“ ütles Jannie, ilmudes uuesti uksele, „nad loobivad jälle prahti üle müüri.“

      Dyson kargas püsti ja adrenaliin paiskus silmapilkselt ta vereringesse.

      „Kummalt poolt see tuli?“ nõudis ta ärritatult.

      „Ma ei näinud, ma leidsin ainult hunniku.“

      „Sa ei puudutanud seda?“

      „Ei.“

      „Sa jätsid selle täpselt nii, nagu ta oli?“

      „Jah, muidugi.”

      „Kui ma nüüd välja lähen, siis ma leian selle täpselt nii, nagu ta maha kukkudes jäi?“

      „Jah, jah, jah. See on kohe teise õunapuu taga.“

      Dyson tormas aeda, läbemata taskulampigi võtta. See oli pikk kitsas aed, kus kasvasid kidurad viljatud õunapuud, mis kössitasid kollaste telliskivimüüride vahel nagu tõbised koerad jalutushoovis. Dyson komistas kõrges rohus vedelevate telliskivide otsa. Öise suurlinna ähmases kollakas kumas leidis ta jalamaid selle, mida ta otsis. Ta laskus käpuli, et seda lähemalt uurida, märkamata isegi, et rohi on märg. Vanad plekkpurgid, kakskümmend või kolmkümmend tükki. Vanad „Long Life’i“ õllepurgid. Dyson tõmbas käed rusikasse ja urises raevust. Mitte küll valjusti, aga siiski kuuldavalt.

      Sellega ta ei lepi. Jumal näeb, et kõik kiusavad teda taga, aga ta ei kavatse lasta oma aeda prügimäena kasutada. Tuleb midagi otsustavat ette võtta. Aga kelle vastu? See oli küsimus. Kas see praht tuli Coxide või lääneindialaste poolt? Aed oli nii kitsas, et seda oli võimatu öelda.

      Ta ei mõelnud, et need olid lääneindialased. Muidugi, ta ei teadnud. Aga ta ei tahtnud olla niisugune inimene, kes käib ringi, uskudes, et tema lääneindialastest naabrid loobivad vanu õllepurke tema aeda. Ta ei olnud üldse mitte seda sorti inimene. Ja kui viskajad olidki juhtumisi lääneindialased, siis oli vaja taktitunnet. Sõbralik märkus, muud midagi, aga ta ei tahtnud seda küsimust nendega enne üles võtta, kui ta on absoluutselt kindel.

      Kui need olid aga Coxid!.. Noh, jumala eest, Coxidele ta niisugust nalja küll ei kingi! Ta oli Coxilt selge sõnaga küsinud, ja Cox oli eitanud. Aga see ei tõestanud midagi. Kui see on Coxide praht, siis ta annab asja kohtusse. Kuigi ta võiks ka väga hästi minna ja toppida selle rämpsu nende kirjakasti.

      Ta uuris hoolega purkide asendit. Need olid lääneindia müürile natuke lähemal, aga see ei tõestanud veel midagi. Ja nad olid üsna laiali; keegi oli nad arvatavasti kastiga majast välja toonud ja kasti ühe hooga tühjaks kallanud. See, et nad nüüd laiali olid, viitas pikale lennujoonele. Ja kui Dyson neid nõrgas kollatõbises valguses lähemalt uuris, paistis talle, et nad väljuvad nagu kiirtena Coxide-poolsest epitsentrist. Jah, nii see oli! Nad olid algul kukkunud Coxide-poolsesse külge – ta nägi rohus mingit tumedat jälge! – ja olid siis veerenud lääneindia-poolsesse külge laiali!

      Õigustatud vihahoos, nüüd, kus ta võis endale lubada tõesti õigustatud viha, kahmas Dyson kahe käega nii palju purke kui sai ja viskas need tagasi üle Coxide müüri. Mõned neist kõlksatasid vastu kive või telliseid. See müra pani Dysoni mõtlema. Ta otsustas, et sellest esialgu piisab Coxidele õppetunni andmiseks; teised viib ta prügikasti. Ja ta kummardus, et neid kokku korjata. Aga samal hetkel kuulis ta, nagu oleks Coxide tagauks käinud. Ta otsustas, et parem on korjata ülejäänud purgid kokku päevavalgel, kui ta näeb, mida ta teeb, ja ta ajas end sirgu ja läks kähku tuppa tagasi. Kiiruga ei tabanud ta jalg puust köögitrepi teist astet ja ta toetus täie raskusega esimesele astmele. See vajus ta jala all kokku märkimisväärse rahuloluraginaga, nagu oleks jumal seda väikest võimalust juba ammu oodanud.

      Bob hiilis trepist üles ja avas oma toa ukse nii tasa kui sai, lootuses, et mrs. Mounce ei kuule ta kojutulekut. Alati ta ei kuulnud; tasus proovida. Tuba oli külm ja pime. Bob võttis kingad jalast ja käis, mantel seljas, tasakesi toas ringi, pannes põlema laualambi ja mitmesugused muud, vanadest konjakipudelitest tehtud lambid. Ta leidis kaminasimsilt värviliste peergude topsi tagant külma tolmuse šillingi ja süütas gaasikamina. Siis tõmbas ta kardinad ette ja pani ühe kauamängiva, unistavate keelpillide plaadi mängima, keerates grammofoni väga vaikseks. Ta vaatas toas ringi. Ausõna, see tuba ei olnudki kõige hullem.

      Mis tema tagavarade hulgast sobis karbonaadi juurde süüa? Ikka veel mantliga ja sokkides läks ta üle toa kööginišši, et järele vaadata. Ta pilk uitas loiult mööda riiulit. Riiul oli kaetud vana ajalehega, ja selle ajalehe nägemine, mis oli ikka veel tuimalt erutatud kuus kuud tagasi juhtunud igapäevase tühja-tähja pärast, tegi teda äkki tusaseks. Issand jumal, mõtles ta, ma pean leidma teise korteri, tõsiselt. Ta süütas sigareti ja võttis riiulilt suhkrupurgi. Siis lonkis ta peegli juurde, mis oli raamatukapi kohal, ja jäi peeglisse vaatama, hoides sigaretti vasakus käes ja pistes paremaga lusikatäie suhkrut suhu.

      Ta leidis, et on natuke väsinud näoga. On vist viimasel ajal СКАЧАТЬ