Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sinu järele igatseb. Ausõna, ma norutan päevad läbi nagu haige lehm. Memm ütleb, et minuga on võimatu koos elada, ja isegi taat on midagi märganud. Ta ütleb, et küllap see on armastus, nii et ta märkab rohkem, kui võiks arvata, nagu Sa näed. Ma mõtlen, ta teab, et mul on Sinuga armulugu, aga tal ei ole aimugi, quelle affaire10 see on.“

      Bob tundis tuttavat tunnet, nagu tõmbuks keha riiete sees kokku või vajuks aeglaselt maa alla. Ta katsus sellest võitu saada ja jättis paar lõiku vahele.

      „Memm ütleb, et ma pean 30-ndal Rothensteinide juurde minema, kas või ainult viisakuse pärast, ja et mulle hakkab seal kindlasti meeldima. Mina ütlen selle peale päh!, sest ma tean, et mul on seal kirjeldamatult igav ilma SINUTA, kes mind lõbustaks või rõõmustaks, aga ma arvan, et mul tuleb lõpuks siiski minna, kuigi see tähendab paaripäevast hilinemist kolledžisse, kus sel semestril on eksamid (ühiskonna dünaamikas, maailmakirjanduses ja antiikfilosoofias – õudne, õudne!). Muuseas elavad nad (see tähendab Rothensteinid!) Taskertoni lähedal ja neil on hunnikute viisi raha. Jah, ja taadil tuli jälle üks kohutavalt romantiline idee: A ja mina peaksime kahe Gillingtoni poisiga kampa lööma ja sinna ratsutama! Ma küsin Sinu käest: kas Sa suudad kujutleda A-d ja mind ballikleidis küljetsi sadulas istumas ja ratsutamas?“

      Vähe sellest, et Bob ei suutnud seda kujutleda, ta ei suutnud ka meenutada, kes neist oli A. Kirikla oli Tessa õdesid täis, kõik lahked ja romantilised ja loomi armastavad, ja neid kõiki kutsuti A või V või G või B. See oli nagu salaluureosakond.

      „Aga taat ütleb, et V võib meie kleidid ka autoga kohale tuua, sest V poni Jester nagunii lonkab ja nagunii ta põlgab ratsutamist, nii nagu minagi peaksin seda juba, mul on tunne, oma vanust arvestades põlgama, kuigi ma pean tunnistama, et see valmistab mulle, nagu Sa isegi tead, salaja tillukest süüdlaslikku rõõmu.“

      Bob pani kirja käest. Ta ei saanud enda eest varjata, et ta oli kimbatuses. Kõik Tessa kirjad panid teda kimbatusest higistama. Rääkides ta ei olnud niisugune. Aga ta ei olnud siis ka nii jutukas. Tema suleosavus võis tähendada, et kirjades pääseb valla tõeline Tessa. Kas Bob võis täiesti puhta südametunnistusega jätkata vahekorda tüdrukuga, kes kirjutab sääraseid kirju?

      „Halvad uudised?“ küsis mrs. Mounce.

      „Ei,“ ütles Bob. „On ja ei ole ka.“

      Ta pööras paar lehekülge edasi ja võttis proovi viiendalt leheküljelt.

      „Mulle paistab, et Sa jätsid siin külas käies taadile sügava mulje. Ta ei teinud Sinust juttu kuni möödunud laupäevani, ja ma arvasin juba, et ta on Sind täiesti unustanud. Aga siis äkki küsis ta, nagu välk selgest taevast, kui me parajasti teed jõime, kus koolis Sa käisid. Ma olin sunnitud ütlema, et ma ei tea, sest, kummaline küll, Sa ei ole mulle sellest kunagi rääkinud, ja tema ütles hm! Ja mina ütlesin, et pärast sa käisid Cambridge’is, ja tema ütles haa! Mis on temast suur tunnustus või igatahes mõningase huvi märk. Sa tead ju, kui raske on teda panna millegi vastu huvi tundma peale liberaalse partei ja saksa teoloogia. Ei, minu jutu järgi võiks arvata, et ta on mingi vana pahur ekstsentrik, aga tegelikult on ta väga meeldiv ja vaga mees, ja ma jumaldan teda Sinu kõrval järgmisena. Muide, kus koolis Sa siis käisid?“

      Bob laskis veel mõnest leheküljest silmad üle käia, et näha, kas need ei sisalda midagi niisugust, millele oodatakse tema reageerimist – mõni vastust vaja küsimus, küllakutse või kohtamine. Tessa kirjad tegid teda alati rahutuks. Kusagil sõnademeres võis hulpida mõni oluline sõnum, mis jäi tal kahe silma vahele. Ühel õhtul ilmub Tessa tema ukse taha – ta teadis seda. Ta langeb näost ära. „Oh Bob!“ – „Oh jumal!“ – „Oh Bob, ma ju kirjutasin sulle!“ See mõte võttis tal rinna alt õõnsaks.

      „Armukadedus on naljakas asi,“ ütles mrs. Mounce. „Ma olen Regi suhtes üsna leebe, aga ma võin ka armukade olla nagu kass, usu mind, kallis.“

      Bob hakkas teksti mööda jälgi ajades uuesti tagant ettepoole tulema. Kusagil peaks olema teade tema viimase kirja kättesaamise kohta. See kiri oli tema meelest üsna lõbus olnud.

      „… nii tore Sinu kirja saada. Ma kandsin seda lahti tegemata vähemalt tund aega põues, südame kohal. Kui sentimentaalne tegu! Ma olen tõesti kohutavalt sentimentaalne ja ei vääri Sind. Mida tähendab „sirjasperlik“? Ma otsisin seda sõna „Väikesest Oxfordist“, aga ei leidnud. Sa kirjutad: „„Ohoo, mu kõrk kaunitar,“ hüüdis ta sirjasperlikul toonil.“ Ma arvan, et see peaks tähendama midagi siirupist, jasmiini ja persiku varjundiga. Kas mul on õigus? Ja kes on kapten Cosmo, kosmoselaeva „Staphylococcus“ kapten? On see mõni romaanikangelane, keda ma peaksin tundma? Või mõtlesid Sa ta välja? Oh, ma tunnen end Su kirju lugedes nii lollina ja tühisena. Kuidas Sa suudad mind üldse taluda? Ma püüdsin lugeda „Miss Lonelyhearts’i“, nagu sa soovitasid, aga see oli nii kole raamat, et ma jätsin ta pooleli. Ma pusin lugeda „Nägu rahva hulgas“, mis, peab ütlema, on väga huvitav selle poolest, et ta paljastab „kommunikatsioonitööstuse“ telgitaguseid. Ma võtsin raamatukogust ka John Dos Passose „USA“, aga see on nii tohutult paks, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ta läbi saan. Mul kuluks terve aasta, et lugeda ainult neid raamatuid, mida Sa nimetasid, kui me sattusime ameerika kirjandusest rääkima. Ma ei jõua iial mitte ligikaudugi nii palju raamatuid läbi lugeda kui Sina, ükskõik kui väga ma ka ei püüaks. Mõnikord ma olen lihtsalt meeleheitel. See on ainus, mille pärast ma kahetsen, et ma olen Sinust üheksa aastat noorem. Sa oled lugemises ja maailmatundmises minust alati üheksa aastat ees. Kas see pahandab Sind, kallis Bob? Ma tean, et see pahandab Sind. Ma tean, et Sind ärritab, kui ma ei saa mõnest asjast aru või ei taipa mõnd vihjet. Oh, ma olen rumal laps, ja mul on sellest kahju. Mõnikord on mul peaaegu kahju, et me üldse kokku saime, sest ma tean, et ma käin Sulle närvidele…“

      Bob pani kirja käest ja jäi lakke vahtima, tundes kurbust ja häbi.

      „Tead, mis ma teen, kullake,“ ütles mrs. Mounce, „ma hangin Dotty käest sinu toa võtme.“

      „Jah?“ ütles Bob, mõeldes on vääritusele.

      „Siis ma võin mõnikord sisse hüpata, enne kui sa töölt tuled, ja sulle midagi valmis teha.“

      Bob mõtles ikka veel.

      „Mees vajab kedagi, kes tema eest natuke hoolitseks, kallis, ja kes teda vahetevahel hellitaks.“

      Bob ohkas. Mrs. Mounce hüppas tugitoolist maha ja tuli muiates üle toa voodi juurde.

      „See ei kõle just kuigi tänulikult, mu arm,“ ütles ta etteheitvalt mossitades. Ta istus voodi servale. Bob tõmbas põlved konksu, et talle ruumi teha, ja mrs. Mounce toetus nende najale, käsi sigaretiga ikka üleval. Bob vaatas kõrvale, olles rõhutud meeleolus.

      „Poisid, ma arvan, et ta kardab mind tsipake,“ ütles mrs. Mounce. „Ma arvan, et ta arvab, et mul on temaga patused plaanid.“

      Bob püüdis naeratada. Mrs. Mounce lükkas lõua narritavalt ette.

      „Ära karda, kallis, ma ei hammusta sind,“ lõi ta nurru. Ta imes sigaretisuitsu ja laskis seda aeglaselt välja, vahtides meest läbi pilukil laugude.

      „Või ehk siiski!“ ütles ta äkki, ja kummardus samal hetkel ettepoole ja vajutas hambad Bobile säärde, natuke põlvest kõrgemale.

      „Aiii!“ hüüdis Bob üles hüpates. See hammustus oli üllatavalt valus.

      Mrs. Mounce hüppas samuti püsti ja sööstis naerdes ukse juurde.

      „Ma mõtlesin, et see äratab sind СКАЧАТЬ