Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa nii vanaks saad kui mina, Bob,“ ütles ta, „ja sul on naine ja lapsed ja hüpoteegivõlg, siis sa töötad ööd kui päevad. Laupäeviti ja pühapäeviti. Hommikust õhtuni. Ma saan vaevalt silmad kinni lasta, kui tuleb aga jälle laua taha istuda. Ausõna, mõnikord ma imestan, kui kaua ma veel vastu pean. Muidugi, neljakümneselt on ajakirjanik omadega läbi.“

      Ta vahtis ikka veel lakke, aeg-ajalt haigutades ja mõtlikult silmi kissitades ja siis neid pärani ajades, nagu selleks, et masseerida nahka silmade ümber. Bob tusatses oma raamatuarvustuse taga. „Berringer tunneb New Yorki,“ kirjutas ta. Teda haaras aususelaine ja ta parandas: „Berringer näib New Yorki tundvat.“ Aususelainele järgnes professionaalsuse laine ja ta parandas tagasi: „Berringer tunneb New Yorki.“ Ta pani iirise suhu.

      „Sa rikud oma hambad ära, kui sa kogu aeg kompvekke imed,“ ütles Dyson, pilku laest pööramata, kuuldes tuttavat tsellofaanikrabinat ja süljest märgade nahakilede lätsumist. Bob ei vastanud. Ka vana Eddy Moulton matsutas magades suud.

      „Issand, ja täna ma kavatsesin ristsõnade autoreid pommitada,“ ütles Dyson. Ta haigutas kaks korda järjest. “Issand, ma suudan vaevu silmi lahti hoida,“ ütles ta.

      Kell viis muutus Dyson rahutuks. Ta hüppas püsti ja hakkas toas edasi-tagasi käima. Kogu hoone oli lõpuks täielikult ellu ärganud. Abitoimetajate tuba oli rahvast täis. Masinakirjutajate kirjutusmasinad klõbisesid. Juhtkirjade kirjutajad kirjutasid juhtkirju. Teekärude juures olid järjekorrad.

      Dyson läks välja ja ostis õhtulehed.

      „Ma tunnen, et ma pean teadma, mis maailmas toimub,“ ütles ta, upitades end kirjutuslaua nurgale neid lugema. „Kas sul ei ole niisugust tunnet, Bob?“

      „Ei.“

      „Ma loen hommikuti kõik ajalehed läbi. Mul oleks väga halb tunne, kui ma jätaksin neist ainsagi lugemata. Sina ei loe ühtegi, ega ju, Bob?“‘

      „Ma vaatan kriketitabelit.“

      „Sa oled tõhk, Bob. Ma ei saa aru, kuidas sa talud ajalehetoimetuses töötamist. Muidugi, sa kirjutad nagu noor jumal.“

      Ta jäi vait ja luges.

      „Kuula,“ ütles ta äkki. „Pime keskpäev Londonis. Kummalised ilmastikutingimused tõid täna hommikul Kesk-Londoni tänavatele pimeduse. Taevas läks mustaks ja kõigis City ja West Endi kauplustes ning kontorites süttisid tuled. Keskpäeval näis, nagu oleks saabunud öö.“

      Ta jäi ootusrikkalt Bobile otsa vaatama.

      „Ma tean,” ütles Bob. „Ma vaatasin aknast välja.“

      Dyson irvitas ja hakkas uuesti lehte lugema.

      „Sa oled igavene tõhk, Bob, eks ole?“ ütles ta imetlevalt.

      Kohe pärast kella kaheksat lõid aknaklaasid kogu majas vaikselt tärisema. Siin-seal lõgisesid tasahilju või tiksusid või tirisesid lambivarjud ja muud õhukesed metallesemed. Dysoni osakonnas, mis oli nüüd tühi ja mida valgustas ainult Hand and Ball Courti laternate naatriumkollane kuma, nihkus üks joonlaud nõkshaaval üle vana Eddy Moultoni kirjutuslaua ääre, kuni kaotas tasakaalu ja kukkus põrandale.

      Keldrikorrusel olid suured pressid hakanud hommikust ajalehte trükkima.

      KAKS

      Kui Dyson oli lugenud poistele muinasjuttu ja soovinud neile suudlusega head ööd, seadis ta end elutuppa tugitooli sööki ootama ja vahtis ainiti toanurka, kust oli tükk krohvi lahti murdunud ja maha koorinud suure kolmenurgelise tapeedilataka. Ta oli seda seina värvinud alles paar kuud tagasi, ja see tegi lagunemise eriti vihastamapanevaks.

      „Jumal nuhtleb jälle,“ ütles ta kibedalt.

      „Mis?“ küsis naine, tulles uksele põlle ja kummikinnastega, taignakauss käes.

      „Jannie, ega sina juhuslikult seda ei torkinud või rebinud?“

      „Ei torkinud või rebinud? Kuidas mu oleksin saanud seda torkida või rebida? Ma ei ulata sinna isegi selleks, et seda tagasi kleepida!“

      Ta kadus uuesti kööki.

      Dyson tahtis öelda, et sa katsusid ehk harjaga ämblikuvõrke alla pühkida, aga ta teadis, et naine ei kuule seda kööki. Jumal, kuidas see teda ärritas, kui Jannie midagi küsis ja kõndis siis kuuldekaugusest välja, enne kui Dyson jõudis vastata! See oli üks tema kõige vihastavamaid harjumusi…

      Jannie oli jälle uksel tagasi.

      „Kui sa teada tahad,“ ütles ta, „siis tuleb see niiskusest, mis imbub läbi selle koha lastetoa akna all, kust krohv maha tuli. Sein on märg.“

      Dyson laskis end toolis röötsakile ja trummeldas süngelt sõrmedega vastu käetuge. Jumal oli selle maja märgile pannud, selles ei olnud kahtlust. Aeglaselt, aga kindlalt võttis ta tema oma rüppe. Ta tungis vihmana läbi seinte, tõusis niiskusena läbi põranda, laskus lindudena korstnasse ja sõi majavammina, hallitusena, hiirtena ja kõrvaharkidena salamahti läbi kõik toed ja talad.

      „Polyfila“ ja emulsioonvärvi abil võitis Dyson aeg-ajalt küll väikese taktikalise edumaa, aga leidis peagi, et jumal on tema selja taga teostanud tohutu strateegilise sisseimbumise. Ja Dyson mõistis kurba tõde, et see ei ole aus võitlus. Kui jumal oleks valmis olnud ausalt jõudu katsuma ja kulutama – nagu Dyson – enamiku oma ajast ja energiast ristsõnade varu säilitamise ja aafriklastele Briti poliitikaelu põhialuste seletamise peale, siis oleks Dyson talle kindlasti säru teinud.

      Dysonid olid pärast pikka ja kavalat kaalumist meelega vana maja ostnud, siis kui Jannie teist last kandis. Nad ei tahtnud elada agulis, inetus agulimajas koos ebameeldivate agulinaabritega, miilide kaugusel kesklinnast. Nad otsustasid otsida odava George’i- või Regendi-aegse maja mõnes allakäinud linnajaos südalinna lähedal. Ükskõik, kui masendav see linnajagu esialgu ka ei oleks, peaasi, et ta on George’i- või Regendi-aegne ja küllalt südalinna lähedal, siis koloniseerib keskklass ta peagi. Ja sel kombel omandavad nad neile jõukohase hinnaga veetleva ja potentsiaalselt moodsa maja Londoni südames; pälvivad sõprade tunnustuse, kuna asuvad töölisklassi hulka elama; saavad endale üsna peatselt meeldivad, keskklassi kuuluvad naabrid, kes on niisama ettevõtlikud ja intelligentsed nagu nemad; ja näevad, kuidas nende investeering teeb selle protsessi kestel läbi rahuldust ja kindlustunnet pakkuvad väärtuse tõusu.

      Oma esimestel abieluaastatel, kui nad leppisid veel üürikorteris elamisega olid nad sageli märganud seda sorti kohti, mida nad nüüd silmas pidasid. Londonis ringi liikudes olid nad näinud arvutuid George’i- ja Regendi-aegseid majaderidu, mis vajasid ainult pisut pastelltoonis värvi, et elamiskõlblikuks muutuda. Nüüd aga, kui nad neid tõsiselt otsima hakkasid, ilmnes kummaline asjaolu. Need majad olid kadunud. See oli nagu asjatu püüe üles leida paika, mida sa lapsepõlvest mäletad; neid arvutuid majaderidu ei olnud kuskil, maailma nägu oli märkamatult muutunud. George’i- ja Regendi-aegseid maju muidugi oli, aga need olid juba rikaste käes. Nappust ei olnud ka räpastest urgastest, aga need ei olnud George’i- või Regendi-aegsed urkad; ja igal juhul paistsid hinnad olevat tõusnud juba üle selle määra, mida nad oleksid võinud endale lubada keskklassi sissetungi ootuses – nii ebatõenäoline, kui säärane armageddon ka ei tundunud neil ilmetuil hallidel tänavatel, kus mahajäetud autod kükitasid lössis kummidel, nõristades oma roostetanud sisikonda ja rebenenud polstrit rentslisse. Need majad, mida nad olid näinud, ei kuulunud üldse reaalsesse maailma, vaid maailma, mida näed hetkeks silmanurgast ja mis kaob, kui pöördud СКАЧАТЬ