Hommikupooliku lõpu poole. Michael Frayn
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hommikupooliku lõpu poole - Michael Frayn страница 7

Название: Hommikupooliku lõpu poole

Автор: Michael Frayn

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежный юмор

Серия:

isbn: 9789949561674

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kohutav on kahekümne üheksa aastaselt kõhukaks muutuda. Ta oli eluaeg noor olnud, ja nüüd äkki hakkas noorus temast välja immitsema. Ta võttis veel ühe lusikatäie suhkrut. Ta peaks mõnikord lõunavaheajal Ralph Absalomi ja kogu selle kambaga St. Bride’i Instituuti ujuma minema. Mõned basseinipikkused nädalas võtaksid varsti kaalu maha. Jumal küll, mõtles ta, masin hakkab juba tähelepanu nõudma, ja tal on veel umbes nelikümmend aastat tööd ees!

      Ukse tagant kostist tasast kraapimist. Mrs. Mounce oli siiski tema kojutulekut kuulnud. Bob võttis veel natuke suhkrut ja vaatas süngelt peeglisse.

      „Bob!“ ütles mrs. Mounce.

      Bob ohkas.

      „Bob!“ ütles mrs. Mounce juba kärsitumalt.

      Bob läks üle toa ja avas ukse.

      „Tere,“ ütles ta viisaka üllatusega.

      „Tere, kallis,“ ütles mrs. Mounce, hoides sigaretti erilisel rafineeritud viisil, kogu käelaba näo kõrvale tõstetud, nagu mingiks ühekäeliseks idamaiseks tervituseks. „Kas ma segan?“

      Ta väikesed säravad pruunid silmad vaatasid Bobist mööda tuppa, et näha, kas tal mõnda külalist ei ole.

      „Tulge sisse,“ ütles Bob.

      „Tegelikult ma tulin ainult vaatama, kas sa saad mulle tikke anda, kallis,“ ütles mrs. Mounce, liueldes üle toa tugitooli ja tõmbudes seal otsekohe kerra, jalad istmiku all. Bob märkas kergendustundega, et tal olid pikad püksid jalas. Mrs. Mounce’i põlved ja reied olid hakanud Bobile teatavat mõju avaldama.

      „Ma ei ütleks ühest klaasikesest ära, kullake,“ ütles mrs. Mounce.

      „Mul ei ole midagi juua,“ ütles Bob. „Sa võid saada lusikatäie suhkrut, kui soovid.“

      „Kullake!“ ohkas mrs. Mounce.

      Bob võttis kirjutuslaua tagant tooli ja istus sellele, seljatugi ees, nagu ettevaatlik lõvitaltsutaja. Ta näksis poolikut suhkrulusikatäit.

      „Reg pole veel töölt tulnud?“ küsis Bob.

      „Ta jääb ööseks ära, tal oli tarvis töö asjus kuhugi sõita.“

      „Oo.“

      „Kas ma kuulsin su hääles üleannetut tooni, kallis?“

      „Ei.“

      „Ma panen oma ukse lukku ja riivi, kullake, ära mitte kardagi. Ma ütlen seda sulle kohe praegu.“

      „Jah?“

      „Mina teid mehi tunnen.“

      Ta naeris ja puhus oskuslikult suitsu välja. Bob lakkus lusikaseljale jäänud suhkruterad ära.

      „Ma tean meestest kõik, mis tarvis, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

      „Jah?“ ütles Bob hajameelselt. Ta arutas endamisi, kui vana mrs. Mounce võiks olla. Umbes nelikümmend, oletas ta, aga palju paremas töökorras kui ta ise. Ta oli habras ja vilgas, pärlitaoliste pruunide silmadega. Tal olid teravate tippudega rinnad või igal juhul teravate tippudega rinnahoidjad ja terava tipuga nina, mille ümber koondus ootusrikkalt ülejäänud nägu; tema ülemine huul jättis paljaks kaks teravat ülemist lõikehammast nagu kopral. Ja ta suitsetas peaaegu vahetpidamata, parem käsi idamaises tervituses püsti, vasak käsi risti üle rinna, et toetada paremat küünarnukki.

      „Mul oli täna lihtsalt kohutav päev, kallis,“ ütles mrs. Mounce.

      „Tõesti?“ ütles Bob. Tuba hakkas juba soojaks minema. Ta võttis mantli ära ja riputas selle ukse taha varna ja heitis siis koos sigareti ja suhkrupurgiga voodisse, mis täitis diivani aset.

      „Kas sa ei tahagi kuulda, kui kohutav päev mul oli?“ küsis mrs. Mounce.

      „Jah, jah,“ ütles Bob. „Räägi mulle, kui kohutav päev sul oli.“

      „Tee vähemalt niisugune nägugi, et see sind huvitab, kallis.“

      „Ma teen.“

      „Sul ei ole muidugi mingit põhjust kuulata minu muresid, kui sa ei taha.“

      „Ma tahan.“

      Mrs. Mounce jäi mõttesse.

      „Nojah,“ ütles ta, „meil on ülemisel korrusel remondimehed, kes peavad tegema paar pisikest tööd, mida minu meelest oleks saanud nädalaga ära teha, aga nemad on olnud seal üleval nüüd juba seitse nädalat, ja midagi ei ole näha! Ja Dotty piilus päev läbi oma ukse vahelt, nagu oleks see minu süü! Nagu mina tahaksin, et nad siin kuude kaupa logelevad, nagu oleksin mina neid palunud vastu torusid taguda!..“

      Bob laskis sellel lainel endast üle uhtuda, pomisedes aeg-ajalt kaastundlikult ja õngitsedes purgist lusikaga suhkruteri, et neid ükshaaval ragistada. Mrs. Mounce’il olid alati remondimehed majas ja Dotty piilus alati oma ukse vahelt, üksainus umbusklik silm prao vahel, sest maja kuulus temale ja kahtlemata tahtis ta pisutki kursis olla, mis sellega tehakse. Dotty õig nimi oli Avdotya, mrs. Avdotya Stypulkowski, aga inimesed ei tahtnud ennast sellega narriks teha, et kutsuvad teist inimest Avdotyaks, ja pealegi oli ta tõesti üsna ogar5, üsna vana ja üsna poolalik, mitte päris võimeline mõistma, mis tema ümber toimub. Kindlasti ei suutnud ta mõista, mida tema majaga tehakse.

      See maja oli jagatud seitsmeks möbleeritud toaks – keldrikorrusel üks ja ülejäänud kolmel korrusel, igaühel kaks tuba. Mrs. Stypulkowski ise elas ühes alumise korruse toas ja Bob ühes teise korruse toas. Mounce’id olid oma esimese toa siin majas saanud Bobi soovitusel, kui Reg tuli provintsist, et hakata pildimaterjali toimetajaks. Alumise korruse tuba Dotty vastas oli parajasti tühi, ja nad kolisid sinna tänulikult sisse. Siis hakkasid nad maja järk-järgult koloniseerima. Kõigepealt annekteerisid nad teise korruse toa, Bobi vastas. Ja siis võtsid nad üksteise järel üle mõlemad kolmanda korruse toad. Kuidas nad eelmistest üürilistest lahti said, seda Bob ei teadnud ega teadnud ka, missugusele kokkuleppele nad Dottyga üüri asjus olid jõudnud. Kas nad maksid talle tõesti täisüüri kõigi nelja toa eest? Või oli mrs. Mounce Dottyle augu pähe rääkinud, nii et ta nõustus angrootaksiga? Igatahes oli mrs. Mounce selle ekspansionismi tõukejõud. Tema meest ei olnud peaaegu kunagi kodus, ja viimasel ajal juhtus üha sagedamini, et ta ei tulnud ööseks või terveks nädalalõpukski koju; võib-olla käis ta kuskil raha teenimas, et üüri maksta. Ja milleks oli mrs. Mounce’il nelja tuba vaja? Välja ta neid ei üürinud. Tuttavad tema juures ei peatunud. Ja lapsi tal ei olnud – ta oli kord Bobile öelnud, et ta ei jää rasedaks. Päev läbi käis ta sneprivõtmete kimbuga trepist üles ja alla, ühest kolooniast sisse ja teisest välja. Dotty aga seisis alumisel korrusel oma paokil ukse taga, teda vargsi jälgides. Ja remondimeeste regulaarvägi elas majas peaaegu vahetpidamata, liikudes aegamisi toast tuppa. Paistis, et nad on spetsialiseerunud puitkiudplaaditöödele. Nad ehitasid puitkiudplaadist vaheseinu, katsid puitkiudplaadist paneeliga kaminasimsse ja meisterdasid puitkiudplaadist köögimööblit. Nad tegid ühest kolmanda korruse toa Bobi vastas puitkiudplaadist liistude taha varjatud valgustusega puitkiudplaadist baariks. Pühapäevahommikuti, kui mr. Mounce kodus oli, kutsuti Bob mõnikord baari keelt kastma. Reg seisis leti taga, kallas vodkat klaasidesse, naaldus siis letile nagu filosofeeriv baarimees ja rääkis, millist pläma inimesed uuemal ajal suust välja ajavad, kuna Bob ja mrs. Mounce istusid kõrgetel baaripukkidel, kus nende põlved paari СКАЧАТЬ



<p>5</p>

Sõnamäng: dotty – peast põrunud, ogar.