Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidsid nad kindlasti, et neil on täielik õigus Vilnius tagasi võtta, oli see ju sajandeid olnud Poola linn ja sel ajal olid poolakad seal ka ülekaalus. Nad ei näinud midagi häbiväärset selleski, et kasutada lahkuvatest sakslastest mahajäänud relvaladusid, kui see ainult aitab vabastada nende kodumaad enne Punaarmee saabumist.

      Siiski oli naeruväärne süüdistada Armia Krajowa üksusi selles, et nad on „sakslaste teenistuses”. Kindral Wilki juures polnud võimalik täheldada midagi umbkaudugi fašistlikku, oli ta ju võidelnud sakslaste vastu 1939. aastast saadik. Ei tema ega keegi teine kõrgemast juhtkonnast pole ei siis ega kunagi hiljemgi andnud käsku avaldada Punaarmeele vastupanu. Beria viha niisuguste meeste vastu nagu Wilk rajanes ideoloogiaalastel ja egoistlikel kaalutlustel. Ta ei talunud mõtet, et mingi tõusiklik mittekommunistist poolakas võiks Nõukogude ohvitseridest ette jõuda.

      Beria hoiak kajastus kogu käsuliini ulatuses ülevalt alla. Juulikuus raporteeris 1. Valgevene rinde juhataja peakorterile kohtumisest Poola „partisanidega” – nagu Beria, nii paneb temagi selle iseloomustuse jutumärkidesse –, kes olid Nõukogude väejuhi hämmastuseks pidanud end üleval temaga võrdsetena. Ta märgib, et poolakas nimetas end diviisikomandöriks ja palus relvi ning abi. Paar päeva hiljem kirjeldas rindelt saabunud teine raport kohtumist rühma Poola partisanidega, kes olid juhuslikult leidnud allatulistatud Ameerika lendurid. Poolakad keeldusid lendureid Punaarmeele üle andmast, kui neilt seda nõuti. „Need pole partisanid,” kurdab raporti teinud polkovnik, „nad on Poola valitsusele Londonis ustavad Poola üksused!”308 Tegelikult olid nad mõlemat. Polkovniku vaimne silmapiir aga ei olnud nii lai, et sinna mahuks partisan, kes pole Nõukogude partisan.

      Kesksuveks oli loobutud igasugusest koostöö teesklemisest ja NSV Liit kohtles siitpeale Armia Krajowat varjamatult kui vaenulikku jõudu. Beria informeeris Stalinit 1944. aasta juuli keskpaiku, et on saatnud kohale 12 000 NKVD sõdurit, et „rakendada hädavajalikke tšekistlikke meetmeid” – see tähendab, kasutada salapolitsei meetodeid – eesmärgiga juurida järele jäänud Armia Krajowa partisanid metsast välja ja „rahustada” elanikkonda, kes oli neid toitnud ja neile peavarju pakkunud.309 Nagu juba varem märgitud, saatis ta neid juhtima kindral Serovi. Too oli juba korraldanud „ohtlike elementide” küüditamist Poola idaosast ja Balti riikidest aastail 1939–1941 ning organiseerinud kogu tatarlaste kogukonna elajalikku küüditamist Krimmist 1944. aastal. Väikerahvaste „rahustamine” oli tema eriala.310

      Serov tegutses kiiresti. 17. juulil kutsusid tema käsul tegutsevad Punaarmee komandörid kindral Wilki kohtumisele. Wilk tuli kohale, tehti sealsamas relvituks ja arreteeriti. Järgmise kahe päeva jooksul koguti kokku suur hulk tema mehi, neilt võeti relvad ära ja nad arreteeriti. 20. juuliks oli Punaarmee arreteerinud ja relvitustanud 6000 Armia Krajowa partisani, sealhulgas 650 ohvitseri.311 Nad meelitati kohale lubadusega anda paremaid relvi ja toetust, aga võeti peaaegu täies koosseisus kinni. Näiteks öeldi 14. juulil noorele Henryk Sawalale, et tema üksus ühineb uue Poola-Nõukogude diviisiga. Komandör selgitas talle, et neile korraldatakse kuuenädalane väljaõpe. Pärast seda liikuvat nad edasi juba koos Punaarmeega, Nõukogude suurtükkide ja tankide toetusel. Niisuguses teadmises ilmus Sawala 18. juulil Nõukogude ohvitseride juurde, kes tema teada pidid ta viima uude diviisi. Ta arreteeriti otsekohe.

      „Meil oli vastas 50 [NKVD] sõdurit ja meilt võeti relvad ära,” meenutas Sawala hiljem. Osa tema kaaslastest osutas arreteerimisel vastupanu, eelistades „surra auga”. Nähes aga, et nad on suures vähemuses, otsustas enamik mõttetut veresauna vältida ja panna relvad kohe maha. Kõik nad, nende hulgas ka Sawala, pidid marssima valve all ja söömata ajutisse laagrisse umbes neljakümne kilomeetri kaugusel Vilniusest. Kuigi läänes mürisesid lahingud, olid need kogenud partisanid – mehed, kes oleks võinud edukalt võidelda taganevate sakslaste vastu – sunnitud istuma päevade kaupa jõude luku ja riivi taga: „Magasime üksteise kõrval nagu sardiinid karbis,” meenutab Sawala, „süüa ei antud midagi peale leiva ja heeringate.”312

      Viimaks kutsuti nad välja ja pakuti tehingut. Poola sõjaväe vormis sõdur – Sawala mäletamist mööda oli „tema jutust raske aru saada, sest ta kasutas rohkem vene kui poola sõnu” – hakkas neid keelitama liituma Punaarmee Poola diviisiga ja lööma lahku „reeturlikust” Londoni valitsusest. Seejärel tõusis püsti kommunistist poola kirjanik Jerzy Putrament ja kordas sedasama sõnumit. Reageering polnud kuigi positiivne. Partisanid loopisid Putramendile pori näkku ja nõudsid oma komandöri tagasi. Halvasti poola keelt valdav agitaator heitis seepeale oma viisaka maski kõrvale ja urises, et nad kõik lõpetavad kusagil kivimurrus, kui ei liitu otsekohe Punaarmeega. Enamik nüüd juba päris vihaseid mehi keeldus. Edasi toimetati nad veel kaugemale ida poole sõjavangide töölaagritesse. Paljude tee viis hoopis kaugele Gulagi. Sawala ise maandus Moskvast edela pool Kaluga lähedal olevas laagris.313 Rünnakuga Armia Krajowa vastu kaasnes vägivald kõikide vastu, kes võisid Armia Krajowale kaasa tunda, sealhulgas nende perekonnaliikmete vastu. Kokku arreteeris NKVD omaaegsetel Poola idaaladel aastail 1944–1947 umbes 35 000 – 45 000 inimest.314

      Kui jõuti alale, mida isegi NSV Liit tunnistas kui Poola territooriumi, ei hakanud Nõukogude komandörid Armia Krajowasse põrmugi paremini suhtuma ega selle juhte vähem kahtlustama. Vastupidi, mida kaugemale Poolas jõuti, seda julmemalt, otsustavamalt ja tõhusamalt venelased käitusid. Kui jõuti Poznańi Poola lääneosas, kulus neil ainult nädal, et arreteerida kümneid Armia Krajowa liikmeid, nad vangi panna ning asuda neid jõhkralt üle kuulama ja piinama. Varsti pärast seda hukkas NKVD linna ümbruse metsades tuhandeid inimesi.315 Samal ajal loobus ka Armia Krajowa käsitlemast edasiliikuvat Punaarmeed kui võimalikku liitlast ja Armia Krajowa võitlejad ei otsinud enam sissetungijatega kontakti. Osa neist heitis relvad kõrvale ja sulandus tsiviilelanikkonna hulka. Teised jäid metsa ootama ning vaatama, mis edasi juhtub.

      Teated sellest, mis sündis Poola idaosas, jõudsid kiiresti Varssavisse. Ehkki Armia Krajowa juhtidel Poola pealinnas oli Londoniga üksnes juhuslikke kontakte ja ehkki nad teadsid üsna vähe sõja arengust mujal, oli neile teada, et Punaarmee arreteerib ja relvitustab nende seltsimehi. Segaduse ja paanika õhkkonnas alustasid nad 1. augustil julgelt, aga katastroofiga lõppenud Varssavi ülestõusu, üritades natside võimu kukutada ja vabastada Varssavi enne kui Punaarmee jõuab kesklinna. Sakslased reageerisid hoolimatult jõhkra vastulöögiga. Briti ja Ameerika lennukid, mida juhtisid peamiselt Poola ja Lõuna-Aafrika vaprad lendurid, heitsid ülestõusnutele küll alla toiduaineid ja laskemoona, aga mitte nii palju, et sellest oleks olnud abi. Punaarmee, mis oli selleks ajaks jõudnud Wisła äärde vastaskaldale, peatus idapoolsetes eeslinnades ja ei võtnud midagi ette. Stalin ei andnud ülestõusnutele abi toimetavatele liitlaste lennukitele isegi luba maanduda Nõukogude territooriumil.316

      Kuigi Stalin teeskles hiljem, et ei teadnud Varssavi ülestõusust midagi, jälgisid Punaarmee spioonid võitluse käiku suure hoolega ja pidasid silmas ka üldsuse meeleolu. Oktoobri alguses, kui ülestõus lähenes juba oma traagilisele ja kohutavale lõpule, kirjeldab keegi Punaarmee polkovnik ühes paljudest Moskvasse saadetud raportites olukorda üksikasjaliselt. Ehkki tuhanded inimesed olid surma saanud ja linn sisuliselt lakanud olemast – pärast ülestõusu lõppu asusid sakslased veel püsti jäänud hooneid süstemaatiliselt õhku laskma ja viisid kõik ellujäänud töölaagritesse –, tundis mees kõige suuremat muret Armia Krajowa riismete ja kommunistliku partei relvastatud haru, tunduvalt väiksema Gwardia Ludowa suhete pärast. Esimene, kurdab kirjutaja, ei jaga oma relvi teisega. Mis veelgi halvem, Armia Krajowa juhid levitavat negatiivset propagandat NSV Liidu kohta:

      Nad rõhutavad oma СКАЧАТЬ