Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ omaaegsed liitlased ega ka kõik teised, nagu teadsid väga hästi ka kõik kohalolijad.

      Pärast seda hakkas Mewa salk pikkamööda kokku kuivama. Järgmiste kuude jooksul läks palju Mewa mehi tagasi kodutallu või lahkus siit kandist ja suundus endistele Saksamaa aladele, mis nüüd olid Lääne-Poolas, et alustada uut elu. Mõnigi kohale jäänutest hakkas varastama kohalike ukrainlaste tagant, kes tookord moodustasid märkimisväärse osa Kagu-Poola elanikkonnast. Rohkem kui korra põletasid nad mõne ukrainlaste küla maha. Arhiivi talletatud andmed nende tegudest annavad hea ülevaate meeste meeleheitest. Jaanuaris 1945 tungisid nad kallale poola kommunistist tehasedirektorile ja said saagiks 100 zlotti. Aprillis varastasid nad kaks hobust. Juulis tapeti ukrainlasest talunik ja heideti surnukeha jõkke. 1945. aasta lõpul nägi kohalik politsei rängalt, aga mitte eriti oskuslikult vaeva, et Mewa salk tabada. Kahel agendil läks korda imbuda salka, aga varsti selgus, et üks neist on pööranud oma isandatele selja, teine aga paljastati ja tapeti. Sellegi mehe laip visati jõkke. Pooleteise tegevusaasta jooksul sooritas salk 205 kallaletungi ja tappis palju kohalikke kommunistlikke tegelasi, kuni Mewa viimaks 1947. aasta juulis tabati. Nagu oli põhjust oodata, mõisteti ta surma.340

      Kümme aastat hiljem jäädvustas selle kahemõttelise hetke suurepäraselt Andrzej Wajda klassikaks saanud kõnealust ajajärku käsitlev film „Tuhk ja teemant”. Film jutustab loo partisanist, kelle ees seisab valik: kas neiu, kellega ta on just äsja kohtunud, või poliitiline atentaat, mis on talle ülesandeks tehtud. Mees valib atentaadi, aga saab seda sooritades ise haavata. Finaalstseenis komberdab ta põgeneda ja sureb viimaks prügiga kaetud väljal. Metafoor oli Poola publikule hästi arusaadav: vastupanuliikumisega liitunud noorte meeste elu heideti ajaloo prügimäele.

      Ehkki täpseid arve on raske kokku arvata, tunnistas NKVD ise, et üksnes jaanuarist aprillini 1945. aastal arreteeriti Poolas 215 540 inimest. Nendest 138 000 olid sakslased ehk Volksdeutsche: kohalikud elanikud, kes enda väitel olid saksa päritolu. Sellesama nelja kuu jooksul vahistati ka umbes 38 000 poolakat, kes kõik saadeti laagritesse NSV Liidus. Umbes 5000 inimest kaotas elu „operatsiooni või juurdluse käigus”.341 Viimaste hulgas peaks olema tuhandeid Mewa mehi, kes võitlesid lõpuni, ehkki teadsid, et jäävad kaotajaks.

*

      Kui sõda oli lõppenud, ei täheldatud Ida-Saksamaal Nõukogude okupatsioonile mingit pikemaajalist või relvastatud vastupanu. Hitler oli niisugust vastupanu lootnud: enne enesetappu õhutas ta sakslasi surmani võitlema, põletama linnad maatasa ja ohverdama kõik viimases meeleheitlikus võitluses. Samuti andis ta Wehrmachtile käsu luua noorteüksused, mis võiks pärast tema surma alustada Punaarmee vastu partisanivõitlust.

      Need noorteüksused kandsid nime Werwolf (Libahunt) ja neist oli palju juttu nii natside kui ka liitlaste propagandas, tegelikult osutusid need aga täpselt samavõrd mütoloogiliseks kui nende nimigi. Pärast Hitleri surma ja Saksamaa alistumist läksid nad lihtsalt laiali: nõidus oli murtud. Erich Loest, kellest hiljem sai tuntud Ida-Saksa kirjanik, oli Hitlerjugendi 25-aastane juht ja Wehrmachti nooremohvitser, kui ta värvati Werwolfi liikumisse. Uut ülesannet tutvustati talle sõja viimastel nädalatel ja ta sai isegi mõningat väljaõpet partisanivõitluseks Vene okupatsiooni vastu. Kui aga venelased jõudsid tema kodulinna Mittweidasse Saksimaal, ei olnud Loestil enam mahti põrandaalusele võitlusele mõeldagi. Selle asemel et sõdida Punaarmee vastu, põgenes ta omaste abiga kaugemale lääne poole tädi tallu, kus ta võis rahulikult ameeriklastele alla anda.

      Loest ei rääkinud sõjajärgsetel aastatel kellelegi Werwolfist ja sellele eelnenud väljaõppest – „Ma ei ole päris loll,” ütles ta mulle – ja teda ei arreteeritudki. Kõigil nii hästi ei läinud. Sõja viimastel päevadel andis SS kõikidele Mittweida teismelistele käsu tulla loengule, kus räägiti Werwolfist. Mingit väljaõpet ei tehtud ega mingeid vandeid ei antud, aga ringi liikus leht kohalolijate nimedega. Pärast sõja lõppu sattus see paber Nõukogude võimumeeste kätte. „Mitte midagi peale selle loengu ei toimunud, aga kõik nad arreteeriti. Arreteeriti aastaks,” selgitas Loest.342

      Niisuguste arreteerimiste seaduslikuks aluseks oli Nõukogude sõjaväelise administratsiooni käskkiri number 00315, mis anti välja 18. aprillil 1945. See käskkiri kutsus otsekohe, eelneva juurdluseta vangistama „spioone, saboteerijaid, terroriste, natsipartei aktiviste” ja Saksa tsiviiladministratsiooni endisi liikmeid, aga ka neid, kelle valduses on trükiseadmeid, raadiosaatjaid ja relvi. Käskkiri sarnaneb teiste liitlaste okupatsioonitsoonides kehtestatud seadusandlike aktidega, mille kohaselt aktiivsed natsid tuli kõik üle kuulata.343 Nõukogude tsooni ja teiste tsoonide erinevus seisnes ainult selles, et tegelikult võimaldas nõukogulaste kord arreteerida peaaegu igaühe, kes oli olnud mingis riigiametis, ükskõik kas ta oli või ei olnud nats. Kinnivõetavate hulka arvati ka politseinikud, linnapead, ärimehed ja edukad talunikud, seda põhjendusel, et nad poleks olnud nii edukad, kui poleks võimudega koostööd teinud.

      Potsdami konverentsi ajaks augusti alguses oli kinnivõetavate loetelu veelgi pikenenud. Rohelisest pargist ümbritsetud näotus Hohenzollernite palees tegid liitlased – Stalin ja (pärast Roosevelti surma ning Churchilli kaotust valimistel) nüüd juba Harry Truman ning Clement Attlee – uue avalduse, milles öeldakse, et „natside juhid, mõjukad natside toetajad, natsiorganisatsioonide ja – institutsioonide kõrged ametnikud ning kõik teised okupatsioonile või selle eesmärkidele ohtlikud isikud tuleb arreteerida ja interneerida” (minu kursiiv).344 NSV Liidule oli see ideaalne sõnastus: „kõik teised okupatsioonile või selle eesmärkidele ohtlikud isikud” on tõepoolest väga laialdane kategooria ja seda oli võimalik laiendada igaühele, kes NKVD-le mistahes põhjusel ei meeldinud.

      Punaarmee pani nagu kord ja kohus tööle sõjatribunalid, kohtud ilma advokaatide ja tunnistajateta, mis tegutsesid mitu aastat. Neil kohtutel polnud midagi pistmist rahvusvahelise õigusega ega Nürnbergi tribunaliga, mille moodustasid ühiselt kõik liitlasriigid, et mõista kohut natside kõige kõrgema taseme juhtide üle. Kohtuotsuste langetamisel toetuti mõnigi kord Nõukogude kriminaalkoodeksi 58. paragrahvile, mille alusel arreteeriti Nõukogude Liidus poliitilisi vange ja millel polnud midagi ühist ükskõik missuguse Saksa seadusega. Kohtuotsus tõlgiti mõnikord saksa keelde, aga pandi kirja kirillitsas, mistõttu kohtualusel oli võimatu seda lugeda. Vangid olid sageli sunnitud pärast ränka peksmist ja muid piinamisi kirjutama alla dokumentidele, millest nad aru ei saanud. Viieteistkümneaastane Wolfgang Lehmann kirjutas alla paberile, milles öeldakse, et ta on lasknud õhku kaks veoautot, aga ta ise ei teadnudki seda. Osa kohtuprotsesse korraldati Moskvas, kus kohtualuseid mõistsid selja taga süüdi Nõukogude kohtunikud. Alles nädalaid hiljem said vangid teada, mis oli juhtunud.345

      Osa nendest arreteeritutest olidki endised natsid, ehkki mitte tingimata tähtsad tegelased. Ei tehtud erilisi pingutusi, et eristada tõelisi kurjategijaid väikeametnikest või juhuseotsijatest. Peale natside lõi arreteerimiste laine varsti üle pea ka nendel, kes olid liiga noored, et olla nats – Manfred Papsdorf näiteks arreteeriti kolmeteistkümneselt –, või siis nendel, kes nagu Mittweida noorukid olid süüdi üksnes selles, et viibisid valel ajal vales kohas.346 Mõni arreteeriti sellepärast, et tema vaimustus vabastamise üle oli liiga suur. Gisela Gneist oli 1945. aastal viisteist aastat vana ja võlutud demokraatiaideest, seda sõna oli ta sageli kuulnud Ameerika relvajõudude raadiost. Gneist elas Wittenbergis ja ei sallinud Nõukogude sõdureid, kes olid avanud tema kortermaja ülakorrusel bordelli. Gneist tahtis midagi paremat ja lõi koos paari teise teismelisega „poliitilise partei”, kus tulid mängu ka amatöörlikud salakoodid. Neil polnud aimugi võimalikest ohtudest ega eriti ka mingist ideoloogiast. „Minu arusaam vabadusest,” meenutas naine, „seisnes selles, et inimesed peaks saama vabalt rääkida. Ma ei teadnud, mis on kommunism ja polnud sellest kunagi midagi kuulnud.”СКАЧАТЬ