Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähendas see, et salapolitseinikule tuli õpetada veenmise, altkäemaksu jagamise, šantaaži ja ähvardamise kunsti. Nad pidid suutma veenma naisi spioneerima oma abikaasa järele, lapsi kandma keelt vanemate peale. Neil oli vaja õppida näiteks ka seda, kuidas leida ja jälgida niisuguseid inimesi nagu Bruno Kunkel ehk Max Kunz, kes asus 1950. aastal salaja Stasi heaks tööle ja kelle säilinud toimik näitab, kui palju pidi salapolitseinik teadma ka oma kõige lähematest kaastöölistest, kes töötasid salaja tema ülesandel. Kunkeli toimikus on kirjas kõik poliitilised organisatsioonid, kuhu ta oli kuulunud, ja töökohad (kommunistlik noorsoorühmitis, õpipoiss automehaaniku juures), aga ka kõik tema perekonnaliikmed ja nende poliitilised kalduvused ning tööala.288 Samas on mitu psühholoogilist iseloomustust, mille on koostanud töökaaslased ja ülemused, kusjuures mitte kõik pole positiivne („K on nõrga tahtejõuga. Ta on kergemeelne ja pealiskaudne … Tema klassiteadlikkus on kõigest vähe arenenud. Aga ta suhtub Nõukogude Liitu ja selle antifašistlikku korda hästi”). Selleks ajaks kui mees võeti palgale, oli ta põhjalikult läbi kontrollitud, aga ikkagi pidi ta andma kohutava vande:

      Mina, Bruno Kunkel, kinnitan, et kohustun töötama Saksa DV riikliku julgeolekuorgani heaks. Kohustun otsima inimesi, kelle tegevus on suunatud Saksa DV või Nõukogude Liidu vastu, ja andma nendest otsekohe teada. Tõotan täpselt täita oma ülemuselt saadud käske. Mulle on selgitatud, et minu kohustused riikliku julgeolekuorgani ees peavad jääma saladuseks ja ma kohustun sellest mitte rääkima teistele isikutele, kaasa arvatud minu perekonnaliikmed. Et kõike seda saladuses hoida, kirjutan oma ettekannetele alla varjunime Kunz. Mind ootab ränk karistus, kui räägin kellelegi sellest tõotusest, millele olen alla kirjutanud.289

      Allkirjaks on nii Bruno Kunkel kui ka Max Kunz, ja mees osutus ilmselt ustavaks salaagendiks, sest peagi tema salajane tegevus lõpetati ja ta läks Stasisse täiskohaga tööle.

      Järgnenud aastatel kirjutasid samasugustele paberitele alla kümned tuhanded inimesed kõikjal Ida-Euroopas. Kui nad olid kord allkirja andnud, jälgiti neid hoolega, et veenduda, kas nad hoiavad tõepoolest saladust ja kas nende hangitud informatsioon on usaldusväärne. Informaatorid hoidsid silma peal üldsusel, aga salapolitsei ise pidi õppima hoidma silma peal oma informaatoritel. Lõppude lõpuks pidi Ida-Euroopa salapolitseiniku valvsus võitluses tundmatu ja tihti määratlematu vaenlasega nii kodumaal kui ka väljaspool, nii parteis kui ka sellest väljaspool, nii oma organisatsioonis kui ka sellest väljaspool tõusma lausa võimatult kõrgele tasemele. Niisugune mõtteviis demokraatlikule koostööle kasuks ei tulnud.

      5. PEATÜKK

      VÄGIVALD

      „Asi on täiesti selge – kõik peab näima demokraatlik, aga kõik peab olema meie kontrolli all.”

Walter Ulbricht, 1945290

      Kohe algusest peale ei põlanud Nõukogude Liit ja Ida-Euroopa kommunistlikud parteid oma eesmärkide saavutamise nimel ära ka vägivalda. Kõikide riikide sise- ja kaitseministeerium ehk nn jõuministeeriumid allusid nende otsesele kontrollile ning nad rakendasid oma huvides tööle nii politseijõud kui ka sündivad relvajõud. Pärast sõja lõppu ei olnud tegu veel niisuguse massilise ja valimatu vägivallaga, millega paistis silma Punaarmee Berliini peale liikudes, vaid pigem valikulise, hoolikalt suunatud poliitilise vägivallaga: arreteerimised, peksmised, hukkamised ja koonduslaagrid. Kõik see suunati suhteliselt väikesearvulise tõeliste, arvatavate ja kujutletavate ning tulevaste Nõukogude Liidu ja kommunistlike parteide vaenlaste seltskonna vastu. Eesmärk oli hävitada nad füüsiliselt ja jätta mulje, et igasugune relvavastupanu on mõttetu.291

      Muidugi ei tehtud seda aga sõnades. Vähemalt esialgu kuulutasid NKVD ja uued salapolitseijõud valjuhäälselt sõja fašismi riismetele, Nõukogude ametiisikud ja kohalikud kommunistlikud parteid aga suunasid oma kõige vihasema propaganda natside sabarakkude ja kvislingite vastu. Selles ei erinenud nad taastatud rahvuslikest valitsustest Prantsusmaal, Hollandis ja mujal varem okupatsiooni all olnud Euroopas.292 Kõikides Punaarmee okupeeritud riikides kasvas aga fašisti mõiste lõpuks palju laiemaks, hõlmates viimaks nii natsidega koostööd teinud kollaboratsioniste kui ka kõiki, keda nõukogulastest okupandid ja nende kohalikud liitlased ei sallinud. Ajapikku hakati sõna „fašist” kasutama täiesti orwellilikult isegi nende antifašistide kohta, kes juhtumisi olid ka antikommunistid. Ja iga kord, kui see määratlus laienes, järgnesid arreteerimised.

      Mõnigi niisugustest „fašistidest” identifitseeriti juba aegsasti. Ajaloolane Amir Weiner viitab, et NKVD koostas Ida-Euroopa – eriti aga Poola ja Balti riikide – kohta potentsiaalsete vaenlaste nimekirju juba aastaid (ehkki Weiner teeb selget vahet, kui hästi tundis NKVD Poolat ja kui väga halvasti ta mõistis selle kultuuri ja ajalugu).293 Nimesid otsiti ajalehtedest, saadi spioonidelt ja diplomaatidelt. Kui nimesid polnud, koostas NKVD loetelu inimtüüpidest, kes tuli arreteerida. Mais 1941 esitas Stalin ise niisuguse loetelu äsja okupeeritud Poola idaalade kohta. Tema nõudel tuli arreteerida ja välja saata mitte üksnes „Poola kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide liikmed”, vaid ka nende pered, nagu ka endiste Poola ohvitseride, endiste politseinike ja endiste riigiametnike pered.294

      Kaugeltki mitte kõik arreteerimised ei toimunud otsekohe. Stalin rõhutas Ida-Euroopa kommunistidele korduvalt, et uut ühiskonnakorda kehtestades tuleb ajada asja ettevaatlikult. Toona väga väike Poola kommunistlik partei sai 1944. aasta kevadel Moskvast kirja korraldusega teha koostööd kõikide demokraatlike jõududega („kõik” oli alla kriipsutatud) ja suunata oma propaganda teiste, „reaktsioonilisemate” parteide tavaliikmetele.295 Stalini esialgne poliitika nägi ette liikuda edasi tasapisi, mitte ärritada liitlasi ja võita rahvas enda poole veenmistega ja vargsi. See ongi põhjus, mispärast Ungaris korraldati vabad valimised, mispärast igal pool mujalgi lubati tegutseda mõnel teisel iseseisval parteil ja mispärast Stalin veel 1948. aastal andis Ida-Saksamaa kommunistidele nõu juhinduda „olupoliitikast”, mis tähendas „edasiliikumist sotsialismile mitte otse, vaid siksakkidena ja ringteed kasutades”. Kommunistide õuduseks soovitas ta neil isegi kaaluda endiste natside võtmist oma ridadesse.296 Nn rahvarinde mudel taoti pähe kõikidele kohalikele kommunistidele, kes saabusid kohale kas lennukiga Moskvast või jalgsi koos Punaarmeega: mitte kasutada kommunistlikke hüüdlauseid, mitte rääkida proletariaadi diktatuurist, rääkida koalitsioonidest, liitudest ja demokraatiast.

      Tagasihoidlikest kavatsustest hoolimata hakkas vägivald kiiresti kasvama ja mitte kaugeltki alati ettekavatsetult. Tihtipeale ei järgitud korraldust tegutseda pikkamisi sellepärast, et Nõukogude sõdurid ja ametimehed polnud vaimselt ja psühholoogiliselt niisuguse poliitikaga kaasnevateks tagajärgedeks valmis. Bolševike koolis hariduse omandanud ja Punaarmees või NKVD-s välja õpetatud Nõukogude ohvitserile oli mistahes poliitilise rühmitise, välja arvatud kommunistliku partei, aktiivne liige loomuldasa kahtlane tegelane ja tõenäoliselt saboteerija või spioon. Poliitbüroo liikmed Moskvas võisid küll teoreetiliselt arutleda „sotsialistliku demokraatia” ülesehitamisest, aga Nõukogude haldurid kohtadel ei sallinud tihtipeale midagi muud kui totalitaarne riik. Nende käitumises lõi välja instinktiivne hirm, kui äsja vabastatud kodanikud proovisid kasutada sõna- ja ajakirjanduse vabadust ning asusid moodustama ühendusi, mida uue režiimi retoorika näis lubavat.

      Vägivald kasvas ka seetõttu, et nii Nõukogude sõjaväelastest haldurite kui ka kohalike kommunistide ootused purunesid üsna kiiresti. Punaarmee enda hinnangul triumfimarsiks läbi Euroopa kuulutatud edasitungi kiiluvees ootasid kohalikud kommunistid, et töölisklass liitub СКАЧАТЬ