Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkasid kommunistide juhid neile kui sõjakangelastele küll kiidulaule laulma, aga omal ajal kohtles Punaarmee neid ilmselgelt kui vähetähtsaid tegelasi. Garasini lugu on tähtis ka selle poolest, millest see ei räägi. Õigupoolest me ei tea, mida ta 1920. ja 1930. aastatel tegelikult tegi või kus ta viibis vahetult sõjajärgsetel aastatel, mistõttu paljud kahtlustavadki, et ta oli NKVD kõrgem ohvitser.262 Hiljem sai Garasin tuntuks kui mees, kes „importis” Ungarisse Nõukogude Gulagi tööpõhimõtted.

      Garasini elulugu illustreerib ka seda tähtsat osa, mida mängisid Ida-Euroopas üldiselt ja Ungaris konkreetselt salapolitsei töötajad, kes polnud sugugi ainult kohalikud kollaboratsionistid või värvatud, nagu enamikus oli Kuibõševi kamp, vaid Nõukogude kodanikud ja tõenäoliselt algusest peale Nõukogude salapolitseinikud. Garasin oli sünnipäralt ungarlane, aga tema enese ütlust mööda oli ta täielikult kohanenud nõukogude elulaadiga. Tal oli venelannast naine, ta sai hariduse Venemaal ja aastail 1915–1945 elas ta Venemaal. Asi ei piirdunud sellega, et Garasin suhtus Nõukogude Liitu hästi, ta ise oli nõukogulane. Seega polegi üllatav, et kui ta sai 1950. aastate alguses vastutavaks Ungari töölaagrite eest, korraldas ta need teadlikult nõukogulaste eeskujul.263

      Nagu nägime, oli NKVD valinud saksa kommunistide hulgast usaldusväärse kaadri välja veel enne, kui oli Berliini jõutud. Samuti oli leitud neid juhtima väga kogenud juht. Aprillis 1945 lahkus kindral Serov Varssavist ja sõitis Saksamaale, kus ta kohe jagas Berliini ja teised Nõukogude tsooni linnad niinimetatud operatiivsektoriteks. Saksa politseinikele ta aga kohe mingit reaalset võimu ei andnud. Nõukogude ohvitseride meelest vajasid sakslased – isegi saksa kommunistid – tunduvalt rohkem juhendamist kui teised idaeurooplased. Tavalisel Saksa politseinikul polnud luba kanda relva kuni jaanuarini 1946. Isegi siis, kui Saksa võimud olid võtnud tsiviilpolitsei oma kontrolli alla, pidid kõik personali koosseisu puudutavad otsused saama Nõukogude sõjaväelise administratsiooni heakskiidu.264 Alles märtsis 1948 nõustus Nõukogude siseministeeriumi esindaja idatsoonis informeerima Saksa kommunistliku partei juhtkonda sellest, kelle nad kavatsevad arreteerida.

      Ettevaatlikult ja esialgu üksnes väikeses ulatuses asusid Nõukogude võimud 1947. aastal üles ehitama Saksa poliitilist politseid. Isegi siis ei kiitnud kaugeltki kõik seda mõtet heaks. Moskvas väitis Nõukogude siseminister Viktor Abakumov, et uus politseiorgan võib saada lääne propaganda sihtmärgiks ja selles võidakse näha „uut gestaapot”. Mis veelgi tähtsam, Abakumov ei usaldanud ikka veel sakslasi, kurtes, et „pole veel küllalt saksa kaadrit, kes oleks põhjalikult läbi kontrollitud”. Värbamistöö algas siiski nende vastuväidete kiuste – nagu arvab Norman Naimark – võib-olla seetõttu, et NKVD oli viimaks taibanud: selle enda töötajad oskavad halvasti saksa keelt ja tunnevad halvasti Saksamaad, mis tekitas palju pahameelt. Aga ikkagi kulus veel aega, enne kui uus osakond – mida teatakse kui K5, või vahel ka kui osakonda K – sai endale reaalse võimu. Algselt politseijõudude endi üle arvet pidama pandud K5 töötajad said korraldusi otse Nõukogude siseministeeriumi ametnikelt, mööda minnes alles tekkivatest regionaalsetest ja keskvalitsuse struktuuridest.265 Üks väheseid sellest ajajärgust pärinevaid säilinud dokumente (enamiku viis minema või hävitas KGB 1989. aastal või juba varem) räägib osakonna õppekogunemisest ja toob ära kohalolnute nimekirja. Loetelu eesotsas on rühm Nõukogude nõuandjaid.266

      Selles mõttes oli K5 samasugune nagu teisedki Ida-Euroopa poliitilised politseid: nii Ungaris, Poolas kui ka NSV Liidus oli see uus politseiorgan esialgu valitsusväline, tegutsedes väljaspool seadusi. Alles 1950. aastal võttis Ida-Saksamaa uus valitsus vastu seaduse riikliku julgeolekuministeeriumi moodustamise kohta.267 Ja isegi veel siis ilmutasid Stasi nõukogulastest isandad suurt ettevaatust. Nad lükkasid tagasi organisatsiooni esimese juhi Erich Mielke kandidatuuri – mehel oli eluloos kahtlasi auke, sest ta oli elanud osa sõjaajast Prantsusmaal – ja esitasid tema asemel Wilhelm Zaisseri kandidatuuri.268

      Nii nagu Poola UB või Ungari ÁVO, kujundati ka Stasi NKVD (mis samuti nimetas end pärast sõda ümber ja sai tuntuks kui KGB) eeskujul ja kõigi kolme osakondade struktuur kopeeris KGB struktuuri. Stasi aga kopeeris KGB-d lausa erakordses ulatuses. Saksa salapolitseinikud kasutasid kuni 1954. aastani Nõukogude kodeerimis- ja šifreerimismeetodeid ning õppisid koguni toimikuid niidiga kokku õmblema, nagu seda tegid Vene KGB ametnikud Moskvas.269 Nõukogude seltsimeestega konsulteeriti ka niisuguste asjade üle nagu salatint ja mikrofotograafia.270 Mis veelgi olulisem, ka Stasi töötajad hakkasid iseendist rääkima kui tšekistidest, nimetus, mis on tuletatud esimese, 1918. aastal asutatud bolševistliku salapolitsei nimest. Samuti kasutati KGB embleemiga väga sarnast embleemi mõõga ja kilbiga ning tehti oma kirjatöödes sageli kummardusi oma Nõukogude „sõprade” poole.271 Sisemiseks kasutamiseks mõeldud Stasi ajaloo käsiraamat selgitab, et „Nõukogude tšekistid lõid Lenini ja Nõukogude kommunistliku partei juhtimisel sotsialistliku riigi julgeolekuorganite põhimudeli”. Kõik idasakslased, jätkab käsiraamat, teavad, et „õppida Nõukogude Liidult tähendab õppida võitma”. Julgeolekuorganite töötajad teadsid samuti, et „õppida Nõukogude tšekistidelt tähendab õppida jagu saama ka kõige kavalamast vaenlasest”.272

      Esialgu värbas Stasi liikmeid üksnes senise K5 personali ja kommunistliku partei kaadri hulgast. Aga ikkagi lükati 88 protsenti kandidaatidest tagasi, sest neil oli sugulasi läänes, nad olid elanud välismaal või oli neil eluloos nii- või naasuguseid poliitiliselt sobimatuid seiku. Nagu mujalgi sotsialismileeris, eelistasid nõukogulaste nõuannete alusel tegutsevad värbajad noori väikese haridusega ja kogenematuid kandidaate vanematele, sõjaeelsete kogemustega kommunistidele.273 Mõnigi oli läbi teinud Nõukogude sõjavangilaagrites korraldatud väljaõppe- ja ajupesuprogrammi, aga palju värvatuid olid sõja lõppedes alles teismelised ja neil polnud mitte mingisuguseid kogemusi. Üks päris alguses Stasisse värvatu kirjeldab oma kolleege – „meie põlvkonda” – kui „inimesi, kes polnud seotud Kolmanda Reichiga, aga keda kujundas sõda”.274 Paljud olid pärit eesõigusteta ehk „proletaarse” taustaga perest, ja kui nad olid saanud üldse mingit väljaõpet, siis oli see peamiselt ideoloogiaalane. 1953. aastal oli 92 protsenti Stasi töötajatest Ida-Saksamaa kommunistliku partei liikmed. Tegelikult vajasid nad Nõukogude instruktoreid ja juhendajaid veel palju aastaid.275

      Õigusteaduskonna üliõpilane Wolfgang Schwanitz, kes tuli Stasisse tööle 1951. aastal, oli selles mõttes tüüpiline uustulnukas. Rohkem kui viiskümmend aastat hiljem ta meenutab, et „ma ei teadnud julgeolekuorganitest üleüldse midagi, ma polnud neist midagi kuulnud ega lugenud ja mind valdas uudishimu, mida minult oodatakse … Olin nagu neitsi enne pattulangemist”. Veendumuses, et „Saksa DV-d on vaja kaitsta”, võttis ta tööpakkumise vastu.276 Järgmise paari kuu jooksul läbis Schwanitz intensiivse väljaõppe. Peaaegu eranditult olid tema õpetajateks Nõukogude salapolitseinikud: „Nad juhtisid meid tõepoolest kättpidi, nõuandja võttis läbi kõik, mida ma pidin päeva jooksul tegema, ja kuulas õhtul ära, mis ma olin teinud. Ta tegi mulle selgeks, mis oli läinud valesti või vahel ka õigesti.” Õpetati nii praktilisi oskusi – kuidas värvata informaatorit, kuidas seada sisse turvakorterit, kuidas kahtlustatavat jälgida, kuidas toimetada ülekuulamist – kui ka marksismi-leninismi teooriat ja kommunistliku partei ajalugu. Mõnelegi sai osaks vähem väljaõpet: üks teine algusaegadel värvatud töötaja mäletab, et „pidin otsekohe tööle hakkama”. Ta pandi tuppa koos veel kahe või kolme inimesega – viieteistkümne mehe peale oli kasutada üks mootorratas СКАЧАТЬ