.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naist, osa neist tema kooliõed. Käimlat asendas piimapudel. Kõik kohad olid täis lutikaid ja täisid. Teda kuulas päevade kaupa vene keeles üle Nõukogude ohvitser, kellel oli abiks asjatundmatu tõlk. Mees peksis teda seljale ja jalgadele, kuni veri tuli välja. Gneist, kes polnud veel kuueteistkümnenegi, tunnistas viimaks üles, et on kuulunud „kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni”. Sõjatribunal leidis jaanuaris 1946, et ta on süüdi ja mõistis ta nagu tõelise sõjakurjategija vangi Sachsenhausenis.348

      Nii üllatav kui see võibki tunduda neile, kes pole ajaloo niisuguse kummalise pöördega eriti kursis, tegi natside kurikuulus Sachsenhauseni koonduslaager pärast sõda läbi metamorfoosi ja sai uue elu, nagu üks teinegi sama kurikuulus laager laagrite hulgas. Aprillis 1945 Buchenwaldi vabastanud Ameerika väed olid sundinud Weimari tähtsamaid kodanikke käima laagri barakkides ja vaatama nälgivaid ellujäänuid, ühishaudu ja nende kõrvale riita laotud surnukehi. Neli kuud hiljem tõid Weimari ümbruse oma kontrolli alla võtnud Nõukogude väed nendessesamadesse barakkidesse jällegi vangid ja matsid nad lõpuks samasugustesse ühishaudadesse. Sedasama tehti veel paljudes kohtades. Auschwitz oli üks paljudest töölaagritest Poolas, mis võeti samuti pärast sõda samal viisil kasutusele.349

      Venelased nimetasid Buchenwaldi ümber erilaagriks number 2, Sachsenhausenist sai aga erilaager number 7.350 Kokku võis Nõukogude okupatsiooni all olevas Saksamaa osas olla kümme niisugust uut või uuesti kasutusele võetud laagrit, lisaks veel mitu vanglat ja muud vähem ametlikku kinnipidamiskohta. Tegu ei olnud saksa kommunistide asutatud laagritega, vaid pigem Nõukogude laagritega. Kõik need allusid otseselt NKVD Gulagi keskvalitsusele Moskvas. Näiteks saatis NKVD Moskvast juhtnööre, kuidas tähistada Saksamaa laagrites esimese mai pidupäeva, samuti jälgiti piinliku hoolega valvurite „poliitilis-moraalset” palet.351 Kõik laagri kõrgemad ohvitserid olid Nõukogude sõjaväelased, ehkki personali hulgas leidus ka sakslasi, laagrid aga olid üles ehitatud vastavalt Nõukogude tavadele. Kolõma või Vorkuta laagri asukas oleks tundnud end siingi kohe otsekui kodus.

      Samas polnud Saksamaa erilaagrid samasugused töölaagrid, nagu olid NKVD-l Nõukogude Liidus. Need polnud seotud tehaste või ehitusprojektidega, nagu see oli harilikult Nõukogude laagrite puhul, ja vangid ei käinud väljas tööl. Vastupidi, ellujäänud kirjeldasid tihti piinavat igavust, sest oli keelatud tööl käia, oli keelatud barakkidest väljuda, oli keelatud ringi kõndida. Ketschendorfi laagris palusid kinnipeetavad lubada teha tööd köögis, et oleks midagi teha (ja muidugi pääseks toidukraamile lähemale).352 Sachsenhausenis oli kaks tsooni, aga ainult ühes oli lubatud tööd teha. Vangid eelistasid just seda tsooni.353

      Erilaagrid polnud niisugused surmalaagrid, nagu need olid rajanud natsid. Seal ei olnud gaasikambreid ja vange ei saadetud Sachsenhausenisse, kus nad oleks kohe tapetud. Sellegipoolest suri nendes laagrites erakordselt palju inimesi. Umbes 150 000 inimesest – nendest 120 000 olid sakslased, 30 000 aga Nõukogude kodanikud –, keda Ida-Saksamaal aastail 1945–1953 NKVD laagrites kinni peeti, suri ligikaudu kolmandik nälga või haigustesse.354 Vange toideti vedelavõitu musta leiva ja kapsasupiga, mis oli nii halb, et hiljem Gulagi saadetud Lehmanni meenutust mööda „oli söök Siberis parem ja süüa sai korrapärasemalt”.355 Mingeid ravimeid ega arste polnud. Täid ja muud söödikud tähendasid seda, et haigused levisid kiiresti. Talv 1945–1946 oli nii külm, et Sachsenhauseni naistetsooni vangid põletasid ära voodipõhjad, et sooja saada.356 Nii nagu paljudes Nõukogude kinnipidamisasutustes, ei kaotanud vangid elu mitte tapmiste läbi, vaid seetõttu, et nad jäeti unarusse ja mõnikord sõna otseses mõttes unustati.

      Nõukogude erilaagrite eesmärk Ida-Saksamaal polnud töö ega tapmine, vaid isoleerimine: erilaagrid pidid lõikama kahtlased inimesed ära ülejäänud ühiskonnast. Tegu oli preventiivsete, mitte karistusasutustega, mis olid eeskätt mõeldud eristama inimesi, kes võisid osutada süsteemile vastupanu, mitte neid, kes olid seda juba teinud. Nõukogude Gulagis oli mingisugune kontakt välismaailmaga võimalik ja kinnipeetavad võisid mõnikord isegi kohtuda külastajatega. Seevastu Saksamaa sõjajärgsete laagrite olemasolu esimese kolme aasta jooksul ei olnud vangidel lubatud saata ega saada kirju ning nad ei saanud välismaailmast üldse mingeid teateid. Sageli ei teadnud ka perekond, mis on nendega juhtunud või kus nad on. Nad olid lihtsalt kadunud.

      Ajapikku olukord paranes, osalt tänu väljastpoolt tulevale survele. Suure hulga noorte äkiline kadumine ajas ärevile nende omaksed ja nad asusid ametiasutusi infonõuetega pommitama. Saksa võimudest polnud harilikult mingit abi. 1947. aastal soovitas üks kohalik ametnik Tüüringis omastele, et nad „võiks saada rohkem teada Vene prokurörilt Weimaris”.357 Nõukogude ametimehed omakorda suunasid niisugused palved käsuliini mööda edasi ja nii jäidki inimesed üleüldises segaduses kadunuks. Üks saksa üliõpilane kadus 1945. aastal ja vanemad „leidsid” ta viimaks alles 1952. aastal.358 See juhtus neli aastat pärast seda, kui Nõukogude sõjaväeline administratsioon Saksamaal andis vangidele loa oma asukohast kodustele teatada.359 Samal aastal oli NKVD parandanud laagrite toiduainetega varustamist, et vähendada kõrget suremust ja rahustada Ida-Saksamaa juhte, kes palusid nõukogulastelt muutusi.360

      Arreteerimised koos Wehrmachti sõdurite pikaajalise kinnipidamisega Nõukogude Liidus (mõned jäid sinna kuni 1950. aastateni) põhjustasid üldsuse ja uute võimude vahel kõige rohkem hõõrumisi. Aga need aitasid ka luua uued käitumisreeglid avalikkuse ees. Enamik äsja vabastatud sakslasi polnud kommunistid ja ei teadnud, mida Nõukogude okupatsioonivägedelt oodata. Tuhandete noorte arreteerimine ja vangipanek ka kõige tühisema kahtluse puhul „nõukogudevastases” tegevuses mõjutas otsekohe ka kõiki teisi. See oli paljudele esimene õppetund: avalikkuse ees tuleb iseennast tsenseerida. Kui teismeline Gisela Gneist võidi arreteerida demokraatiast rääkimise eest, siis karistus mõne tõsisema poliitilise teo eest pidi ilmselt olema tunduvalt raskem.

      Endised vangid ja nende omaksed olid veelgi rohkem hirmul. Pärast vabanemist rääkisid nad nendega juhtunust väga harva. Lehmann, kes oli olnud nii Ketschendorfi laagris Saksamaal kui ka Nõukogude Gulagis, ei rääkinud oma naiselegi ei ühest ega teisest enne kui alles pärast 1989. aastat.361 Valikuline vägivald ja laagrid režiimi potentsiaalsetele vaenlastele olid osa nõukogulaste üldisest poliitikast. Punaarmee ja NKVD andsid enesele aru, et niisugustes ebakindlates ja ebastabiilsetes ühiskondades nagu Ida-Euroopas pärast sõda, võivad massilised arreteerimised tuua kaasa tagasilööke. Aga arreteerides liigselt avameelitsenud inimesi võis saavutada laialdasema vastukaja: kui arreteeritakse üks niisugune isik, aetakse hirm nahka veel kümnele.

      1945. aasta jaanuaris Budapesti jõudnud venelased teadsid väga vähe rahvast, kelle pealinna nad olid just äsja vallutanud. Enamik neist uskus, et on saabunud riiki, kus elavad ainult natsidega koostööd teinud kollaboratsionistid – oli ju Ungari natside sissetungi ajal NSV Liitu Saksamaa liitlane –, ja ei suutnud mõnigi kord uskuda oma silmi, kui neid võeti vastu kui vabastajaid. Nagu Saksamaal, oli ka neile antud käsk arreteerida kõik fašistid, kelle suudavad leida. Aga kui Saksamaal otsiti Werwolfi liikmeid ja Poolas aeti taga Armia Krajowa võitlejaid, siis Ungaris polnud nad nähtavasti päris kindlad, kuidas täpselt fašiste ära tunda.

      Selle tagajärjel olid esimesed arreteerimised Ungaris tihtipeale meelevaldsed. Inimesi peatati tänaval ja öeldi neile, et nad võetakse kaasa tegema mingit väikest tööd – vene keeles malenkaja rabota, väljend, mis ungarlaste suus omandas vormi málenkij СКАЧАТЬ