Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ehkki olid ühenduses ka kõikvõimalike relvastatud partisanidega. Kuni oktoobrini 1946 rahastas rühmitis ajalehte Polska Niezawisła (Sõltumatu Poola), mille toimetaja kinnitas, et poolakad ei peaks leppima status quoga, mida ta nimetas Nõukogude terroriks.330 NKVD paljastas ja arreteeris Rzepecki üsna varsti, novembris 1945. Ta kuulati üle ja sunniti või veendi paljastama ka oma kaaslaste nimed. Ta vabastati tingimusel, et ta kutsub teisigi põrandaaluseid ennast üles andma, mida mõni ka tegi.

      Alustades jälle päris algusest korraldas WiN end veel kord ümber. Selle „teine tulemine” algas 1945. aasta detsembris ja vältas peaaegu aasta, välismaailmaga peeti mingil määral ühendust kullerite ja käskjalgade pika ahela kaudu, kus arusaamatu sisuga kirjad nädalaid käest kätte liikusid. Viimaks, kui piiril tabati keegi WiN-i teenistuses olev naine ja tema juurest leiti šifreeritud kiri, võeti eestvedajad jällegi kinni ja sunniti piinates teistegi nimesid paljastama. Järgnesid „kolmas tulemine” ja „neljas tulemine”, kusjuures mõlemasse tungis Poola salapolitsei algusest peale sisse, kasutades nõukogulaste skeemi (bolševikud lõid 1920. aastatel võltsopositsiooni, et meelitada lõksu ka välismaa spioone). Pärast „neljanda tulemise” lõppu sündis salapolitsei rüpes pseudo-WiN, mis oli ühenduses nii naiivsete välismaalaste kui ka poolakatega, kes ei teadnud, et nende „salaorganisatsioon” on tegelikult politseioperatsioon. Niisugusel haletsusväärsel kujul hingitses WiN 1952. aastani, ehkki mõnel selle endisel liikmel läks korda elada end varjates veel pikka aega.

      WiN-i lugu on tihtipeale toodud näitena kommunismivastase võitluse mõttetusest vahetult pärast sõda ja just nii seda tookord mõistetigi. Aga samuti on võimalik näha WiN-i kahetsusväärses loos tunnistust poolakate püüdest vastupanu osutada. Umbes 10 000 organisatsiooni liiget arreteeriti, neid piinati ja nad pandi vangi. Sadu inimesi hukati. Hoolimata rühmitisele avaldatud survest ja hoolimata selle liikmete järelejätmatust tagakiusamisest oli WiN-i liikmete maksimaalne arv selle hiilgeajal 20 000 – 30 000.331

      Poola sõjajärgsete vastupanurühmitiste hulgas oli WiN ebaharilik nii oma suuruse kui ka selle poolest, et säilitas mõningad sidemed vana Armia Krajowa juhtkonnaga. Enamik kõnealustest rühmitistest olid väga väikesed ja sinna kuulusid peamiselt noored, kes lähtusid Armia Krajowa ideedest, sest nad ise polnud saanud sellega liituda, kuna olid toona liiga noored, või siis kasutasid nad nime NSZ, teadmata täpselt, mis organisatsioon see oli või mille nimel see võitles. Kolmeteistliikmeline partisanisalk, mis kasutas nime Armia Krajowa Noored, asus näiteks pärast 1945. aastat koguma relvi Krakówist lõunasse jäävatesse metsadesse ja harjutas nendega salaja laskmist, kuni kõik 1950. aastal arreteeriti.332

      Kui Nõukogude väed liikusid edasi kaugemale läände viimaseks rünnakuks Berliinile, läks olukord veelgi keerulisemaks. Kuna Punaarmee lahkus, juhtus tihtipeale, et kõikvõimaliku poliitilise värvinguga partisanisalgad ilmusid tagasi: NSZ rühmad, endise Armia Krajowa võitlejad, Ukraina iseseisvust taotlevad ukraina partisanid. Kõik nad kavatsesid võidelda Punaarmee ja selle Poola liitlaste vastu, aga nii mõnigi kord võideldi ka omavahel. Üleüldisest kaosest hoolimata jäi osa nendest truuks omaaegsete põrandaaluste ideaalidele. Osa sattus sõltuvusse vargustest, et ellu jääda, ja käis alla poolkuritegelike jõukude tasemele. Nendegi – eriti aga poolakate ja ukrainlaste – vahel tuli tihti ette ägedaid lahinguid.

      Kuigi NSV Liit oli Poola idaosa 1944. aasta suvel juba „rahustanud”, vapustasid seda järgmisel kevadel niisugused tõmblused, et seda võis põhjendatult kirjeldada kui kodusõda. Külad ja metsad Lublini ümbruses muutusid kommunistidele ja nende liitlastele ohtlikuks ning mõnda aega oli ohutsoonis koguni linn ise. Ühe 1945. aasta maikuust pärineva ettekande kohaselt oli „igasuguste partei- ja valitsusorganite” töö selles piirkonnas katkenud. Neljas kohalikus rajoonis polnud politseid enam olemaski, sest partisanid olid politseinikelt kas relvad ära võtnud või nad lihtsalt tapnud.333 Varsti pärast seda teatati ikka veel Saksamaa alistumist tähistavale Stalinile vägagi ärevusttekitavas sõnastuses, et „kõikjal Poolas tegutsevad riigivastased põrandaalused jõud endiselt aktiivselt”.334 Veel viis NKVD polku ja lisaks üks motoriseeritud pataljon kutsuti õnnetule Poola salapolitseile jälle kord appi.335

      Augustis 1945 osales julgeolekuminister Stanisław Radkiewicz Lublini regionaalse julgeolekuosakonna koosolekul ja sai teada karmi tõe. Üks sealne ohvitser tunnistas, et mitte rohkem kui 20 protsenti tema maakonna elanikest toetab uut režiimi. Teine selgitas, et neil pole õnnestunud sokutada antikommunistidest relvastatud partisanide hulka ühtki agenti, sest „nad ei taha koostööd teha”. Kolmandad olid arvamusel, et olukord võiks paraneda, sest talunikud on väsinud partisane toetamast, kusjuures osa viimastest käivat regulaarselt toiduaineid varastamas. Küll aga olid kõik kohalolijad ühel meelel, et „bandiidid” on endiselt suur probleem. Osa neist redutas metsades, teine osa tegi päeval oma talus tööd, aga „kokkulepitud signaali peale tulevad nad kokku ja korraldavad kuritegeliku kallaletungi”.336 Nad ründasid korrapäraselt julgeolekumehi, kommunistliku partei ametnikke ja kõiki, kes tegid nimetatutega koostööd.

      Aga juba siis, kui võitlus veel käis, andsid relvastatud vastupanuvõitlejad enesele nähtavasti aru oma traagilisest olukorrast. Nad olid pikast vastupanust sakslastele kurnatud. Paljud olid elanud metsas juba viis või kuus aastat. Tihti olid nad väga noored ja kaotanud kuid või isegi aastaid kooliajast. Nad olid teadlikud, et alistumine tähendab lõppu unistusele rahvuslikust iseseisvusest, aga samas tuli neil nüüd võidelda uue ja märgatavalt amorfsema vaenlase vastu. Kohust täites pidid nad nüüd tapma mitte sakslasi, vaid Poola kommuniste ja Poola politseinikke. Nii mõnigi leidis selle olevat vennatapusõja ja tahtis sellest kõrvale jääda. Kolmandad panid lahkumist vägagi pahaks. 1946. aastal peksis üks jõuk läbi paar kooliõpetajat, endist Armia Krajowa liiget, süüdistades neid kollaboratsionismis, kuna nad olid pöördunud tagasi igapäevaelu juurde.337 Lõppude lõpuks võtsid kümned tuhanded inimesed vastu pakkumise mõnelt arvukatest amnestiatest, panid relvad maha ja alustasid uuesti tsiviilelu.

      Paljud olid kogetust kibestunud. Lucjan Grabowski, noor mees Białystoki lähistelt jäi ühte Armia Krajowa üksusse, kuni sai käsu tappa reetmise eest üks kaaslane. Pidades meest süütuks, keeldus Grabowski käsku täitmast. „See oli kohutav aeg, vend võis tappa venna mistahes põhjusel.” Viimaks „märkasin paari tõsiasja, millele ma seni polnud erilist tähelepanu pööranud ega nende üle järele mõelnud. Suur hulk mu sõpru, endisi partisane, oli läinud läände. Teised olid astunud ülikooli või lõpetanud keskkooli ja käisid tööl. Mina aga sõdisin ikka veel, viiendat aastat järjest”. Grabowski pani relvad maha koos neljakümne teise mehega, kes enamasti kuulusid WiN-i ridadesse. Kõigil tulid pisarad silma: „Lahkusime salapolitsei majast relvadeta ja hoopis teiste inimestena kui olime olnud veel paar tundi varem.”338

      Osa jätkas võitlust. Väike hulk mehi – kümme-kakskümmend – jäi veel paljudeks aastateks metsa. Üks väike rühm NSZ partisane andis end üles 1956. aastal pärast Bolesław Bieruti surma. Üksi tegutsenud Michal Krupa jäi metsa 1959. aastani, kui ta avastati ja arreteeriti.339 Enamik neist, kes otsustas võitlust jätkata, tegi seda aga teadmisega, et mingit lootust pole.

      Viimaste hulgas oli ka üks põrandaaluse liikumise juhte, keda teati varjunime Mewa järgi. Tema tegevust jälginud Poola julgeolekupolitsei andmetel alustas Mewa, kes sõja ajal tegutses Armia Krajowa ridades, uuesti relvavõitlust 1945. aastal meeleheite ja pettumuse sunnil: mees käitus enesetapjalikult, talle koostatud psühholoogilise profiili kohaselt „tahtis ta surra”. Palju võitlejaid tema 300-liikmelisest salgast – seal oli mehi endisest Armia СКАЧАТЬ