Raudne eesriie. Anne Applebaum

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Koos perega sõja lõppedes Sileesiast lahkunud noor politseinik Günter Tschirschwitz oli kõigest kahekümne ühe aastane, kui ta sai 1951. aastal lihtsalt käsu minna Berliini vestlusele. Seal selgus, et vestlus on Stasi ohvitseridega. Tema värbajad olid vanemad mehed, kommunistid juba sõjaeelsest ajast: „Nad rääkisid mulle lugusid oma antifašistlikust minevikust,” tunnistas ta mulle. Meelitav oli ka see, et teda oli soovitanud kohalik parteirakuke, kelle soovituskirja ta säilitas kümneid aastaid. Kirjas iseloomustatav noor mees jätab tõepoolest paljulubava mulje: „Tema poliitikaalased teadmised on üle keskmise. Ta püüab vabal ajal õppides oma teadmisi süvendada. Ta uurib Saksa kommunistliku partei ajalugu ja tema klassiteadlikkus on kõrge. Nõukogude Liitu ja Saksa DV-sse suhtub ta alati positiivselt. Ta on viienda parteirakukese komitee liige, osaleb aktiivselt parteitöös ja teeb kaastööd seinalehele.”278

      Edasi iseloomustatakse Tschirschwitzit usaldusväärse ja seltsimehelikuna, ning nii ta vastu võetigi. Tema enda andmetel kavatseti teda mingil hetkel kasutada ülekuulajana, aga lõpuks sai temast ihukaitsja, mis oli võib-olla kõige parem töö salapolitseis. See meeldis mehele endalegi, nagu ta ütleb, „sest ma ei oleks tahtnud teha kontoritööd”.

      Aastaid hiljem polnud Tschirschwitzi arusaam Stasi osast Ida-Saksamaa ülesehitamisel eriti süvenenud ega tema positiivne arvamus Nõukogude väljaõppest muutunud. Pikas jutuajamises aastaid kestnud tööst salatalituses meenutas ta peamiselt sooritatud reise. Prahas oli olnud suurepärane böömi toit, Viinis antud talle 200 šillingit taskuraha ja Budapestis olnud Ungari julgeolekutöötajad väga külalislahked. Ta pajatas uhkustundega lugusid ajast, kui ta sõitis rongiga Moskvasse koos Otto Grotewohli (Ida-Saksamaa peaminister alates 1949. aastast) ja Wilhelm Pieckiga, samuti väga heast koostööst Lääne-Saksamaa julgeolekutöötajatega, kui ta külastas 1970. aastatel Bonni. Karjäär Stasis tagas talle tõusu ühiskonnas, materiaalse heaolu ja hariduse ning seda kõike tänu Nõukogude seltsimeeste vennalikule abile.279

      Ida-Euroopa salapolitseiorganite uued töötajad õppisid spionaaživõtteid, võitlustehnikat ja jälgimismeetodeid NKVD ja hiljem KGB käest. Oma Vene juhendajate käest õppisid nad ka seda, kuidas mõelda nagu Nõukogude salapolitseinik. Nad õppisid paljastama vaenlast isegi siis, kui ühtki niisugust ei tundunud olevat silmapiiril, sest Nõukogude salapolitseinikud tundsid meetodeid, kuidas vaenlased oma olemust varjavad. Nad õppisid kahtluse alla seadma iga end poliitiliselt erapooletuks nimetavat inimest või sõltumatut rühmitist, sest Nõukogude salapolitseinikud ei uskunud erapooletusse.

      Samuti õpetati neid mõtlema pikema aja peale ette ja paljastama nii potentsiaalseid vaenlasi kui ka tegelikke valitseva režiimi vastaseid. Siin oli tegu tõeliselt bolševistliku kinnisideega. Märtsis 1922 oli Lenin ise kuulutanud, et „mida rohkem reaktsioonilisi kirikutegelasi ja reaktsioonilisi kodanlasi meil õnnestub hävitada … seda parem. Peame andma niisugustele tegelastele õppetunni kohe praegu, nii et nad isegi mitukümmend aastat ei söanda vastupanust mõelda”.280 Tulevaste salapolitseinike jaoks paberile pandud kirjatükis selgitab üks Stasi enda ajaloolane, et organisatsioon „ei tohi algusest peale piirduda vaenlase rünnakute tõrjumisega. See oli ja on organ, mis peab kasutama sotsialismi vaenlaste vastu kõiki ründevahendeid”.281

      Samas õpetati Ida-Euroopa salapolitseinikke ka tundma Nõukogude Liidu põlgust ja viha selle vaenlaste vastu. 1930. aastate lõpust saadik oli Stalin hakanud NSV Liidu vaenlastest rääkides kasutama ühe ajaloolase määrangut mööda „bioloogilis-hügieenilisi termineid”. Ta häbimärgistas neid kui kahjureid, saasta ja rämpsu, mis tuleb „välja rookida” nagu „mürgine umbrohi”.282 Mõndagi sellest mürgist kajastub ka noore Czesław Kiszczaki eespool tsiteeritud ettekannetes Londonist: „Need, kes ei kavatse tagasi tulla ja jäävad Inglismaale materiaalsetel põhjustel, nõustuks tõenäoliselt osutama raha eest teatud teeneid, sest nad on [sõjaeelse] Poola tüüpilised kasvandikud, inimesed, kellel pole sügavamaid tundeid, ambitsioone ega au.”283

      Lõpuks õpetasid Nõukogude seltsimehed oma hoolealustele, et igaüks, kes pole kommunist, on juba loomuldasa kahtlane kui välismaa spioon. Niisugune veendumus levis laialt kogu Ida-Euroopas, kui külm sõda oli täies hoos, ja seda toetas ka mustvalge propaganda, mis kujutas rahuarmastavat ida lakkamatus võitluses sõda õhutava läänega. Ida-Saksamaal kujunes sellest aga väga kiiresti sundmõte. Seal tähendas Lääne-Saksamaa vahetu lähedus ja Berliini suhteline avatus 1940. ja 1950. aastatel, et uus riik Ida-Saksamaal oli tõepoolest ümber piiratud ja sinna tungis suur hulk lääne inimesi. Toonase aja kogemused mõjutasid Stasi mentaliteeti sedavõrd, et selle töötajatel oli hiljem raske eristada spioone ja tavalisi teisitimõtlejaid. Üks Stasi siseajaloolane kirjeldab sõjajärgset asja kui võitlust nii Lääne-Saksamaa parteide kui ka „niinimetatud vabade advokaatide komitee”, ebainimlikkuse vastase võitlusrühma (Kampfgruppe gegen Unmenschlichkeit ehk KGU) ja teiste tol ajal Lääne-Berliinis aktiivselt tegutsenud inimõiguslaste rühmitiste vastu. Stasi kollektiivse mõtlemise kohaselt polnud need rühmitised mõeldud mitte propageerima vaba sõna või demokraatiat, vaid pigem püüdsid need „Saksa DV-d rahvusvaheliselt isoleerida” ja selle riiklust õõnestada. Neil olevat „Saksa DV-s tugev sotsiaalne baas” ainult tänu kapitalistlike tootmisvormide ja fašistliku mõtteviisi lakkamatule pealetungile, ja seetõttu oli hädavajalik võidelda nende ja nende „laimulendlehtede” vastu väga energiliselt.284

      Niisugune võitlus mõjuvõimsa, tundmatu ja hoolikalt maskeeritud välisriikide esindajate vastu võis toimuda erinevas vormis. Seepärast oli algusest peale vajalik hoolega silmas pidada igaüht, kellel on olnud kokkupuuteid välismaalastega, sugulasi välismaal või kes on varem välismaal käinud. Idasakslastel oli nimekiri kõikidest, kellel on olnud kontakte lääne ajakirjandusega, eriti aga Ameerika Sektori Raadioga (Rundfunk im amerikanischen Sektor ehk RIAS), mis tegutses Ameerika okupatsioonivõimude egiidi all. Tehti ka pingutusi, et sokutada raadiojaama informaatoreid ja spioone.285

      Sama kehtib ka Ungari kohta, kus kõiki välismaaga kokku puutunud ungarlasi peeti spiooniks. Pärast seda, kui Ilona ja Endre Marton, mõlemad rahvuselt ungarlased, said 1948. aastal Ameerika telegraafiagentuuride Associated Press ja United Press kirjasaatjateks, jälgisid politseinikud ja informaatorid neid nii ööl kui ka päeval, nagu kirjutab nende tütar Kati Marton. Kõrvalepõige kohvikusse, flirt töökaaslasega, õhtune käik suusarajale, kõik see on jäädvustatud Ungari ÁVO toimikus, kus 1950. aastaks oli juba 1600 lehekülge. Ehkki Martonid ei olnud spioonid – vastupidi, nii mõnigi Ameerika diplomaat suhtus neisse väga ettevaatlikult –, aga kui nad 1955. aastal viimaks arreteeriti, nägi „proua Martoni ülekuulamisplaan” ette ka jutuajamisi „inimestega, kellega ta on kohtunud 1945. aastast alates, et selgitada, mis laadi kohtumistega oli tegu”, aga huvi pakkusid ka „tema sidemed ameeriklastega ja tema spioonitegevus” ning „tema armastus lääne eluviisi vastu”.286

      Võitlus vaenlase vastu nõudis uutmoodi salapolitseinikku, kes algusest peale valdab sõprade ja informaatorite soetamise peent kunsti. Kuna vaenlane oli varjatud, sai vaenlast paljastada ainult riukaid appi võttes ja hoolikas koostöös salajaste liitlastega nii oma kui ka vaenlase leeris.

      Üks Stasi algusajast pärinev dokument selgitab väga täpselt, kui tähtis on sedalaadi värbamistöö:

      Kuna [riikliku julgeoleku ministeeriumi] spetsiifiline ülesanne on paljastada ja hävitada vaenlast kõikides valdkondades, on konspiratsioonimeetodite kasutamine, mitteametlik koostöö nii meie vabariigi kodanike kui ka vaenlase leeris leiduvate patriootidega hädavajalik. Need kodanikud, kes nõustuvad tegema niisugust koostööd, ilmutavad sellega eriti suurt usaldust riikliku julgeoleku ministeeriumi vastu. Kuna niisugune СКАЧАТЬ