Kadunud riigid. Norman Davies

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ fakte kogu loos on asjaolu, et Wallace’i perekonnanime – gaeli Uallase – tähendus on „waleslane” või „britt”. Nii nagu ingliskeelne nimi Wales, on seegi variant germaanipärasest välismaalastele külge riputatud sildist, mida kasutasid inglise keelt kõnelevad inimesed nii Walesi piirialadel kui ka kaugemal põhja pool Cumbria aladel. Seetõttu leidubki suur hulk keskajal elanud Wallace’eid, ja mitte üksnes niisugustes Inglise krahvkondades nagu Shropshire, vaid ka mitmel pool Šotimaa lõunaosas. Omal ajal seletati kangelase perekonnanime teravmeelse põhjendusega, et tema esiisad rändasid Shropshire’ist välja fitzAlanite kaaskonda. Paraku ei toeta seda oletust ükski tõend. Esimene, kes lasi liikvele mõtte, et William Wallace’i isapoolsed esivanemad olid Strathclyde’i britid, oli Šoti perekonnanime auväärseim uurija George Fraser Black.147

      Tähtis on ka geograafiline kontekst. Traditsiooniliselt Wallace’i sünnipaigaks peetud Elderslie, mis tänapäeval jääb Glasgow lennujaama lõunapoolse lennuraja lähedale, paistab praegu Dumbartoni kaljult sõna otseses mõttes kätte, kuid enne fitzAlanite saabumist 1130. aastatel asus see omaaegse brittide asuala südames. Igal juhul jäävad kõik kangelase varasema eluga seotud paigad, olgu siis Elderslie, Riccarton või Lanark (kus ta 1297. aastal tappis inglasest šerifi), samasse brittide hilisaega kuuluvasse ümbrusse. Kuna gaeli keel tõrjus seal kumbri keele välja, lisab seegi usutavust teatele, et Wallace’i gaelikeelsed seltsimehed tundsid teda kui Uilleam Breatnachi ehk Britt Williami. See küll ei tõesta, et Wallace ise oli kumbrikeelne, aga see vihjab võimalusele, et Kartmatul võivad olla Šotimaaga samasugused sidemed nagu pühal Patrickul Iirimaaga.148

      Samasugused küsimused kehtivad ka Šoti mägismaa klannidest kõige mõjuvõimsama, Campbellide kohta. Selle vanimad teadaolevad valdused olid koondunud Bute’i saarele Cowali ümbrusse Kylesi vahetus naabruses ja nende hilisemad põhivaldused Loch Awe’i ja Loch Fyne’i ümber on kõigest jalgsiteekonna kaugusel Loch Lomondist. Nende gaelikeelne nimi MacCailinmor on tuletatud kuulsa 13. sajandi sõdalase Suure Colin Campbelli nimest, aga samasugust päritolu on ka Strachuri MacArthurid. Nende lisanimi Campbell tuleneb gaelikeelsest sõnapaarist cain beil ehk „kõversuu”, mis tavaliselt arvatakse tähistavat „inimest, kelle jutt on arusaamatu”. Ehk teiste sõnadega: nad ei olnud gaelikeelsed šotlased. „Campbelli klann,” kirjutab hilisem klannide ajaloo uurija, „põlvneb tõenäoliselt vana Stratchlyde’i kuningriigi vanawalesi suguvõsadest.”149

      Seetõttu on ka võimalik, et kusagil Dumbartoni kalju varjus elas endine aeg vaikselt edasi. Võis ju olla, et mõnes tagasihoidlikus kõrtsis või kalalaeva kajutis räägiti veel kaua vana kumbri-briti keelt, lauldi vanu laule ning pajatati vanu lugusid Ceredigist ja pühast Patrickust, Mungost ja lõhekalast ning suurtest lahingutest Catraethi ja Nechtansmere’i all või seitsmemagajapäeval. Võib-olla mõeldi seal sellestki, missuguseks kujunes nende hõimlaste saatus, kes purjetasid siit pagulusse, et mitte kunagi tagasi tulla. Ja võib-olla õpetasid nad ka oma lapsi sõrmedel loendama: yinty, tinty, tetheri, metheri, bamf …

III

      Šotimaa nagu ka Inglismaa ajalugu on läbi teinud mitu faasi, mille kultuuri- ja keelemuutused pole sugugi vähem ulatuslikud kui poliitilised muutused. Tuleb hoiduda levinud arvamusest, nagu antaks keelt ja kultuuri ühelt põlvkonnalt teisele lõputult edasi ning nagu oleks „šotlaslikkus” või „inglaslikkus” rahvusliku geneetilise koodi oluline koostisosa. Kui see oleks nii, poleks üleüldse võimalik sepistada erinevatest etnilistest elementidest uusi rahvaid, nagu näiteks Ameerika Ühendriikides või Austraalias. Inimühiskondade võimet kultuure nii alla neelata kui ka kõrvale heita on tugevasti alahinnatud. Kui üksikisikud võivad minna välismaale ja sulanduda seal võõrasse kogukonda, siis võib ka paikne elanikkond uudsesse keele- ja kultuurikeskkonda sattudes minna selle keskkonnaga üsna kergesti kaasa. Domineerivad kultuurid on tihedasti seotud domineerivate võimurühmadega. Kui muutub jõudude tasakaal, muutub ka kultuuride tasakaal.

      Kaljukuningriigi eluajal koges Vana-Põhjala briti rahvastik korduvalt väliseid kultuurimõjutusi. Rooma võimu ajal mõjutas ladina keel koos antiik- ja hiljem kristliku kultuuriga, millele avas juurdepääsu just ladina keel. Niinimetatud pimedal keskajal oli tegu topeltrünnakuga, kui põhjast ja läänest asus pealetungile gaeli keel, lõunast aga ründasid mitmesugused inglise keele variandid. Viikingiaega iseloomustab paganliku Skandinaavia vanapõhja kultuuri mõju, nii nagu mandrilt tulnud vallutajate aega iseloomustab normannide prantsuse keel. Lõppude lõpuks, pärast pikaleveninud võitlust püsimajäämise nimel lõid lained briti/kumbria keele kohal kokku ja Strathclyde’i asukatest sai üks konkreetne šoti rahva haru.

      Keskaegsel Šotimaal nügiti gaelikeelsed šotlased, kes olid rajanud 9. sajandil ühendatud kuningriigi ja andnud sellele oma nime, järjekindlalt kõrvale. Nende ülevõim püsis kõigest umbes 200 aastat150 ja siis astusid asemele uued, Kesk-Šoti madaliku lõunaosast tulnud jõud, kes ei rääkinud gaeli keelt. Aga neilgi polnud pikka pidu ning nad tõrjuti Šoti mägismaale ja saartele. Kui omal ajal läks neil korda sulandada enda hulka piktid ja britid, siis nüüd ootas neid samasugune aeglane häving, nagu oli saanud osaks nende rivaalidele Piktimaal ja Britannia Vana-Põhjalas. Mõneks ajaks, pärast seda kui Šotimaa oli 14. sajandil saavutanud Inglismaast sõltumatuse, tekkis mõningane sisemine tasakaal, kuid pikemas perspektiivis vaadates olid kaua kestnud taganemislahingud juba alanud.

      Uusaja alguses aga hakkas gaeli keele positsioon jälle nõrgenema. Suurtele Kirde-Šotimaa osadele suruti peale inglise keel. Kesk-Šoti madaliku elanikest said protestandid, ent suur osa Šoti mägismaa asukatest, kelle klannid elasid ikka veel vanade tavade kohaselt, kus oma osa oli röövretkedel ja kariloomade vargusel, jäid katoliiklasteks. Veelgi tõsisemaks läks asi siis, kui Stuartite dünastia kuningas tõusis Inglismaa troonile. See andis Kesk-Šoti madaliku elanikele ja protestantidele niisugused välissidemed, millega võrreldavaid ei olnud gaelidel kunagi. Varsti pärast seda rajati Ulsteris sõjakate šoti protestantide koloonia, millega gaelid lõigati oma iiri hõimlastest ära. Hiljem samal sajandil näitas Oliver Cromwell tule ja mõõgaga, et saarte kolme kuningriiki ei saa enam pidada võrdseteks. 1707. pandi võimule kaugest Westminsteri parlamendist sõltuv Hannoveri dünastia. Siitpeale oli gaelide seisukohast ainult aja küsimus, millal algab viimne võitlus.151

      Selles teravalt tunnetatud ülekohtus ja süngemate aegade ootuses, mis tabasid gaele pärast nende 1715. ja 1745. aasta ülestõusu nurjumist ja senise eluviisi mahasurumist, peegelduvad ilmselt ka tunded, mida Vana-Põhjala britid olid kogenud peaaegu tuhat aastat varem. Nende sõdalased polnud vähem vaprad. Nende keel polnud vähem poeetiline. Nende ajalugu polnud vähem iidne. Ometi pidid nad suurematele vaenuvägedele ja poliitilisele hädavajadusele alla vanduma. Enne otsustavat Cullodeni lahingut 1746. aastal lugesid gaeli klannide mehed suurtükitule all peast oma sugupuud, et tõsta võitlusvaimu enne lahingut vihmast läbi ligunenud nõmmel. Sedasama võisid teha britid enne Catraethi või Nechtansmere’i lahingut. Õnnetu saatusega keltide vaim oli fatalismist küllastunud. Kõik juhtus sellepärast, et nii pidi juhtuma. Loodus oli verest punane. Loomad tapsid loomi. Inimesed võitlesid inimestega. Liigid võisid kaduda, aga elu jätkus. Surm oli elu osa.

      Gaelikeelsete alade ja Britannia Vana-Põhjala saatus erineb selle poolest, et gaelid said mitu korda ajutist kergendust. Pärast 1746. aastat, kui Šoti mägismaa elanikel oli keelatud kanda relvi ja suguvõsa tartanit ning rääkida emakeelt, saadeti kümned tuhanded välja Kanadasse ja palju orge jäi tühjaks, kui lambakarjad välja arvata.152 Tavalises keelepruugis peaaegu ei kasutatudki sõna Šotimaa, see asendati sõnaga „Põhja-Britannia”. Pärast Napoleoni sõdu hakati aga tegema teadlikke jõupingutusi, et lõimida gaelide pärand Šotimaa eluviisi põhihoovustesse. Kui kuningas George IV külastas 1822. aastal Edinburghi, lavastas Walter Scott, kelle romaanides on šotlaste ajalugu jäädvustatud romantilistes värvides, suurejoonelise etenduse, kus oli jälle lubatud СКАЧАТЬ