Toscana päikese all. Frances Mayes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees nagu mosaiikmõistatus ja väiksemad nende taga. Müür oli tehtud tahapoole kaldu, vastukaaluks mäenõlva loomulikule allapoole pürgimisele. Erinevalt Uus-Inglismaa maalilistest kiviaedadest, mis puhastasid põllud kividest, on siinsed müürid strukturaalse iseloomuga: ainult müüridega toestatud terrassid teevad mäenõlvast nagu meie oma õlipuuistanduse või viinamäe. Ühel terrassil langes varisenud kivide kohal ka üks suur mandlipuu maha.

      Meie lahkumise ajaks oli umbes kolmkümmend jalga tulevast müüri korralikesse kuhjadesse laotud. Müüriladumise mõte tekitas Edis elevust, olgugi et müüri välisseina taga paljastunud osa hämmastav paksus teda pisut heidutas. Rohkem kui uuendatava müüri tohutu pikkus pani meid mõtlema müüri äärde tekkinud lademete hulk.

      Lugesime talvel läbi Charles McRaveni „Kividest ehitamise”. Sattusime selliste mõistete peale nagu niiskuskindlus, vundament, jäätumisvaru. Alles jäänud müüri kõrgus polnud veel see kõrgus, mis oli vajalik majaesise laia terrassi toestamiseks. Lisaks 120-jalasele pikkusele peab uus müür saama 15 jalga kõrge ja tagant kindlustatud. Sedamööda kuidas me loeme kokku surutud täitematerjalidest, vastasjõust, tasakaalust ja sellest, kui mitmel viisil võib maa külmudes liikuda, hakkab meile tunduma, et oleme endale suure Hiina müüri kaela saanud.

      Ja me tundsime õigesti. Näitasime nüüdsama müürivaremeid mitmele kogenud müürsepale, muratorele. Kolossaalne ettevõtmine. Majasisene ennistustöö kahvatab selle kõrval. Siiski näeb Ed ennast nokkmütsiga rammumehe, mõne tõelise kivikunstniku õpipoisi rollis. Santa Madonna, molto lavoro, palju tööd, karjatab iga järgmine muratore. Molto. Troppo, liiga palju. Saame teada, et Cortona on hiljuti sellistele müüridele erinõuded kehtestanud, kuna see kant jääb maavärinate piirkonda. Tugevdatud betoon on kohustuslik. Meie ei ole betooni segamiseks valmis. Meie peame maadlema viieaakrise põldmuraka- ja parkmullapuudžungliga, puid kärpima. Majast endast rääkimata. Müüritöö oletatav maksumus on astronoomiline. Vähesed on üldse valmis seda tööd ette võtma.

      Nii see siis juhtubki, et ehitame Toscanasse suure Poola müüri.

      Sinjoore Martini saadab meile mõned oma sõbrad. Hoiatan teda ette, et me vajame kiiret tööd ja suudame maksta hinda, mida küsitakse vennalt, fraterilt, mitte välismaalaselt, stranierilt. Hakkame alles toibuma uuest kaevust ja ootame ikka veel töölubasid suuremate sisetööde alustamiseks. Esimene sõber nimetab kuutkümmet tööpäeva. Hinna eest, mida tema võtaks, oleks targem osta väike aurulaev ja Kreekale ring peale teha. Teine sõber, Alfiero, nimetab üllatavalt mõistliku summa ja tuleb lisaks lagedale põrutava ideega püstitada külgnevale terrassile pärnaalleega paralleelselt veel üks müür. Konarliku keeleoskuse puhul lähevad paljud inimese iseloomule viitavad märksõnad kaduma. Me mõlemad leiame, et ta on tuulepea – veider omadus müürsepa puhul –, kuid Martini kinnitab, et mees on bravo. Tahame, et töö saaks tehtud meie kohal olles, ja kirjutame lepingule alla. Meie geometra ei tunne teda ja hoiatab meid, et kui töömees on saadaval, siis tähendab see, et tema oskused on viletsad. Sedasorti loogika ei lähe meile peale.

      Graafiku järgi peaks järgmisel esmaspäeval tööga algust tehtama. Esmaspäev, teisipäev ja kolmapäev jäävad seljataha. Siis saabub liivakoorem. Nädal hakkab juba lõppema, kui kohale ilmub Alfiero koos neljateistaastase poisi ja meie hämmastuseks kolme suure poolakaga. Nad asuvad tööle, ja uskumatu küll, päikeseloojanguks on pikk müür maha võetud. Jälgime neid terve päeva. Poolakad tõstavad sajapuudaseid kive nagu arbuuse. Alfiero ei oska sõnagi poola keelt ja mehed tunnevad umbes viit itaaliakeelset sõna. Õnneks on füüsilist tööd lihtne kehakeeles väljendada. „Via, via,” viipab Alfiero kivide poole ja poolakad kargavad neile kallale. Järgmisel päeval kaevavad nad mulda välja. Alfiero lahkub, küllap mõnd teist tööotsa tegema. Alessandro-nimeline poiss ei tee muud, kui mossitab. Alfiero on tema kasuisa, kes nähtavasti tahab talle töötegemist õpetada. Poiss näeb välja nagu väike Medici prints, pirtsakas ja igavlev, kui ta seal tülpinult ringi logeleb ja tenniseninaga kive togib. Poolakad ei tee temast väljagi. Nad töötavad ainsagi pausita seitsmest kaheteistkümneni. Keskpäeval sõidavad nad oma Polski Fiatiga minema, kuid on kolme ajal tagasi, et veel viis tundi kõvasti tööd rabada.

      Itaallased, kes ise on erinevatel aegadel käinud paljudes riikides „külalistöölisteks”, on vapustatud oma riigis levivast nähtusest. Meie teisel Bramasole-suvel kõigub ajakirjanduse toon talumise ja nördimuse vahelises skaalas, kui jutt käib albaanlastest, keda meri sõna otseses mõttes Lõuna-Itaalia rannale uhub. Meid, kes me elame San Franciscos, kuhu sisserändajaid saabub iga päev, nende mure ei eruta. Suurlinnades elavad ameeriklased on rahvasterände hoogustumisest teadlikud: nad mõistavad, et kahekümnenda sajandi lõpp teeb maailma demograafilises mosaiigis põhjapanevaid muudatusi. Euroopal on selle tõsiasjaga raskem harjuda. Meil on ju omad vaesed, kurdavad nad imeks pannes. Jah, vastame neile, meil samuti. Itaalia on üllatavalt homogeenne – Toscanas kohtab mustanahalist või asiaati haruharva. Kuna Saksamaa on Ida-Euroopa tööjõust küllastatud, on viimasel ajal hakanud idaeurooplasi saabuma ka siia Põhja-Itaalia jõukasse kanti. Nüüd me taipame, kuidas Alfierol oli võimalik meilt odavamat hinda küsida. Selle asemel et maksta itaalia töölisele keskmiselt 25 000 – 30 000 liiri tunnis, võib poolakatele maksta 9000. Ta kinnitab meile, et neil on tööload olemas ja tema kindlustus katab ka nende võimalikud õnnetused. Poolakad on oma tunnitasuga rahul – kodus, enne kui tehas pankrotti läks, teenisid nad vaevalt sama palju päevas.

      Ed kasvas üles Minnesota poola-ameerika katoliiklikus kogukonnas. Tema mõlemad vanemad sündisid poola immigrantide peredes ja sirgusid poola kodukeelega farmides Wisconsini ja Minnesota piiril. Muidugi mõista ei oska Ed poola keelt. Tema vanemad tahtsid, et lastest kasvaksid sajaprotsendilised ameeriklased. Kolmest sõnast, mida ta poolakate peal proovis, ei saanud viimased aru. Kuid need mehed, kelle kõnet ta ei mõista, tunduvad kuidagi tuttavad. Ta on harjunud selliste nimedega nagu Orzechowski, Cichosz ja Borzyskowski. Üksteisest õue peal möödudes me noogutame ja naeratame. Kui me lõpuks nendega kontakti saavutame, on vahendajaks luule. Ühel pärastlõunal juhtun lugema luuletust, mille on kirjutanud Czeslaw Milosz, kes on Ühendriikides juba kaua pagulasena elanud, kuid sellest hoolimata sügavalt poolalik poeet. Tean, et paar aastat tagasi tegi ta võiduka visiidi oma sünnimaale. Järgmine kord, kui Stanislao käru lükates üle õue sammus, küsisin temalt: „Czeslaw Milosz?” Mehe nägu lõi särama ja ta hõikas midagi oma kahele kaaslasele. Kui ma siis järgneval paaril päeval mõnega neist kohakuti sattusin, ütles too „Czeslaw Milosz”, nagu oleks see tervitus, ja mina vastasin „Si, Czeslaw Milosz.” Ma isegi teadsin, et hääldan ta nime õigesti, sest kunagi olin ma seda spetsiaalselt harjutanud, kui pidin poeeti ühel ettelugemisel tutvustama. Tookord olin ma mitu päeva enne seda sündmust kutsunud teda mõttes nimega „Coleslaw” ning kartsin hirmsasti, et kasutan vale nime ka auditooriumi ees seistes.

      Alfieroga tekib raskusi. Ta lendleb liblikana ühelt tööotsalt teisele, viskab midagi ülejala valmis ja kaob teadmata suunas. Mõnel päeval ei ilmu ta üldse välja. Kui mõistlik küsitlemine ei aita, võtan appi oma vana lõunaosariiklase oskuse stseene korraldada ning avastan, et see kukub mul ikka veel päris efektselt välja. Alfiero võtab end ajutiselt kokku, kuid nagu tujukas laps, mis ongi tema tõeline olemus, ei suuda ta pikalt keskenduda. Tal on sarmi. Ta harrastab lõbusate lugude vestmist, kiireid autosid ja suurtes kogustes veini. Ta patsutab oma kõhtu ja räägib kohalikku dialekti ja kumbki meist ei saa õieti aru, mida ta ütleb. Kui on aeg stseeni korraldada, kutsun kohale Martini, kes saab väga hästi aru. Ta noogutab, endamisi naeru pidades, Alfiero satub segadusse, poolakad hoolitsevad selle eest, et nende nägudelt ei võiks keegi midagi välja lugeda, ja Ed eelistaks maa alla vajuda. Teen teatavaks, et olen malcontenta. Vehin ägedalt kätega ja väärutan pead ja trambin jalgu ja näitan näpuga. Ta on ladunud suuri kive väikeste kivide peale, müüris esineb vertikaaljooni, terve see jupp on ehitatud ilma vundamendita, tsement on rohkem liivapuru. Martini hakkab karjuma, Alfiero karjub talle vastu, sest minu peale ta karjuda ei julge. Kuulen jälle sõimusõnu „Porca Madonna”, mis on küllaltki krõbe väljend, ja „Porca miseria”, sea-armetus, üks minu kõigi aegade lemmikneedmisi. Oletan, СКАЧАТЬ